Artur Laur: miks tasub reisides oma mõtteviisi suunata

Märkan kahte kaasmatkalist ning astun koheselt ligi, et uurida, kus nemad peatusid ning kuhu suunduvad. Olime neid näinud matka eelõhtul meist üks kohvik edasi istumas. Samas ei ole tegemist enam võõrastega - ma ju nägin neid kauguses istumas!

Tegelikult harjub kohe esimesel päeval suhtlemisega ära ning väikesed vestlused erinevate inimestega üksnes loovad matkale lisaväärtust. Meie 28 päeva kestva matka teemaks saab just nimelt suhtlus.

Teatud olukordades meenutan endale oma vanaisa, kellega lapsepõlves sai Valgjärvel või Pühajärvel poes käidud. Ei möödunud ühtegi korda, mil vanaisa poleks alustanud vestlust poemüüjaga, alati leides viisi, kuidas mõnest väikesest naljast sai kümneminutiline vestlus. Tuleb tunnistada, et siis tundus see piinlik ning tüütu ja mu peamine soov oli oma kommidega tagasi maale jõuda. Ja nüüd olen ma ise see, kes proovib leida viise, kuidas vestlust alustada, ning oma eestlaslikku tagasihoidlikkust alla suruda.

Olgu tegemist mõne palverännakuga Euroopas või antud kirjutise inspiratsiooniks oleva Annapurna matkaga, siis kõigil neil jääb lõppedes teatav nukrustunne just nimelt sellepärast, et kohtutud inimestega arvatavasti enam ei trehva.

Või on nukrustunne sellepärast, et siit lahkudes kaob ka meid kõiki ühendav tegur ning taas koduriikides pole meil seda ühist nimetajat, mille foonil vestlust alustada? Mis iganes see põhjuseks on, siis ma soovitan seda kogeda - olgu see nukrus või lihtsalt füüsiline raskus matkal, siis seda tundes oskad sa tahta rohkem, teha rohkem, avastada rohkem! Oma mugavustsoonist väljudes ja katsumusi läbides on meil tunne, et me oleme midagi saavutanud ning see annab tõuke ja loob aluse uutele kogemustele. Võibolla saab minust ka Eestis suhtleja!

Mäletan, kuidas istume Machhapuchhre baaslaagri hotelli söögitoas. Meid on kokku kõigest neli ning kuidagi oleme suutnud vältida kõiki neid suuri Aasia riikide turismigruppe, kes selle lühema ja oluliselt populaarsema Annapurna Sanctuary (Base Camp) matka teised majutuskohad on täitnud.

Kaks eestlast, üks egiptlanna ning üks brasiillane moodustavad õhtuks ebatõenäolise vestlusringi. Kui tihti ikka saavad kokku nii erinevatest maailmadest inimesed ja seda veel 3700 meetri kõrgusel mägedes?! Jagame oma lugusid, seiklusi ning naerame koos. Tundub, et inimesi ikkagi on võimalik niivõrd lühikese ajaga tundma õppida. Side, mis tekib, jääb kestma.

Mõtlen siiani nendele inimestele ning tihti kaasneb sellega väike naeratus. Kui egiptlanna kuuleb, et eestlaste jaoks võrdub Egiptus Hurghada ja Sharm El Sheikhiga, siis lähevad tal silmad põlema ja seda heas mõttes. Ta soovib väga oma riiki tutvustada ja teha meist esimesed eestlased (liialdan natuke), kes räägiksid oma reisist Egiptusesse uute avastamata linnade läbi.

Järgmisel hommikul laskuvad nemad alla ja meie liigume edasi Annapurna baaslaagri poole. Kuuldes, et meie varud on otsakorral, teeb seesama egiptlanna mulle sünnipäevaks kingituse - terve suur kott datleid. Samal õhtul peitume külma eest oma tuppa magamiskottide ja tekkide alla ning naudime kingitud datleid. Õnneks kohtume temaga uuesti Chhomrongis, kus saan oma tänuavaldused uue kallistuse vastu vahetada.

Saatuslik šokolaadikook

Ühel hetkel teel Chhomrongist üles Annapurna baaslaagri poole, kuuleme lugu šokolaadikoogist, mis niivõrd maitsev, et leidnud oma tee isegi New York Timesi veergudele. Meie tuttav Andy, ameeriklane Seattle'ist, mainib seda põgusalt ning ütleb, et selle leidmine on tema uus väljakutse. Isegi, kui see tähendab, et ta peab kõik pagariärid Chhomrongis läbi käima.

Varsti kuuleme sama legendi suus sulavast brownie'st järgmistelt matkalistelt ja meie õnneks selgub, et eelmainitud egiptlannal on sõbranna, kes on teinud intervjuu maiuse autoriga. Saladus lahendatud - Chhomrong Cottage ja nepaallanna hüüdnimega Didi (õde). Nüüd saavad meist müügimehed ja teades rohkem kui teised, avaldame saladuse järgemööda poolakas Martinile, prantslasest Bastienile ning samuti kolmele inglasele Kate'ile, Sarah'le ning Oliverile.

Ja saatuse tahtel kohtume me kõik samal päeval Chhomrong Cottage'is, et maitsta maailmakuulsat šokolaadikooki! Tellimused Didile edastatud, jõuan tutvuda ka Krista Mahri artikliga, mis hotelli sildi alla mõnevõrra suurendatuna on matkajatele lugemiseks pandud. Avastan, et meie tillukene Eesti on seal samuti mainitud! Tundub, et need pidimegi olema meie, kes selle seltskonna uuesti kokku toovad.

Kuuleme lauas, et kõik need inimesed olid omavahel erinevates kohtades kohanud ning ühiseks jututeemaks oli alati olnud see šokolaadikook. Legend kasvas ja elas oma elu ning eks ta lumepallina suuremaks ka muutus. Tuleb mainida, et see šokolaadikook oli imeline ning kuulus artikkel tegelikkuses avaldatud ajakirjas Time, aga mis peamine, me olime taas koos!

Kuigi meil kõigil olid erinevad plaanid ning enamustel ka ajaline surve (iga päev kella kahest algas sadu), siis raske oli liikuma saada ja meie taaskohtumine venis mitmetunniliseks. Hiljem jalgadele valu andes kiirustasime Ghandruki poole - ei tea, kas juhus või saatuse tahe, aga see oli terve nädala jooksul esimene päev, mil vihma ning äikest ei tulnudki. Just suhtlus annab reisile uue tasandi ning vahepeal me tõesti vajame seda šokolaadikooki, datleid, ühist alguspunkti matkal või siis matka ennast, et tunda ühtsust teistega. Nii et oleme avatud kogemustele!

Aga eestlased Nepalis - kas tõesti nii levinud nähtus, et isegi šokolaadikoogi kõrval mainimist väärt?

Tagasi Besisahar ja matka eelõhtu. Olime saabunud päev varem Kathmandust kaheksatunnise bussisõiduga oma alguspunkti. Kirjas oli Delux buss, aga reaalsuses nautisime tolmuseid teid, mida hiljem saatis tugev peavalu. Otsustasime, et vajame ühte päeva taastumiseks ning peamiselt veetsime selle kohvikus inimesi vaadeldes.

Juba varasematest reisidest oleme aeg-ajalt mänginud äraarvamismängu - ehk lihtsalt peale vaadates proovime ära arvata, kust riigist keegi pärit on. Kuna peamiselt kõik turistid siin on matkalised, siis tihti tervitatakse üksteist - Hi! Hello! Hey! See annab veel ühe juhtlõnga ehk aktsendi.

Ühel hetkel möödus meist neljaliikmeline reisiseltskond ning tegime omalt poolt pakkumise, et eks nad meile lähedalt pärit ole. Seega - Poola! Nad suundusid TIMS/ACAP punkti, kus tuleb ennast matkale registreerida. Varsti tegime seda meiegi ning jäin pilguga saatma seal töötava isiku ülestähendusi. Kui ta oli jõudnud minu andmete märkimisel passinumbrini, siis märkasin, et eelmiste inimeste numbrid on väga sarnased! Otsisin kiiresti üles riigi lahtri ja muidugi olid eelmainitud neli poolakat tegelikult eestlased.

Marssisime kohe peale seda nende lauda (nad samuti olid jõudnud kohvikusse) ning esimene lause oli: «Te olete eestlased?!» Meil oli käsil reisi kuues kuu ning nemad olid esimesed kaasmaalased, keda me kohanud olime. Keskkonnast väljas olles tundub eestlane ikka eksootiline liik ja päris igas sadamas meid siiski pole.

Väike elevus ning raskus eesti keeles kellegi teisega suhelda, saime teada, et ka nemad on siin ammust unistust täitmas. Muidugi olid nad tulnud mõned päevad tagasi Eesti-Nepal lennult ning sama elevust kaasmaalaste kohtamise üle ei tundnud. Kahega neist kohtusime taas Thorung Phedis ning, peale rasket ronimist hõredas õhus, ka High Campis, kus meid oodati juba küpsiste ja kutsega lõunale.

Mingil põhjusel, millele arvatavasti aitas kaasa Qatar Airwaysi sooduspakkumine, oli Nepal ja Annapurna piirkond eestlaste kogunemiskohaks. Veel ootasid eestlased meid ees Braka ja Deurali külades. Samuti olime kuulnud, et rajal olla neid teisigi. Kokku enam-vähem üheksa eestlast väikesel maalapil ümbritsetuna 7000-8000meetristest mägedest. Ja rääkimata veel kohalikust härrast Kathmandus, kes meiega keset banaaniostu eesti keeles rääkima hakkas. Tuleb tõdeda, et eks me vist tõesti vääri šokolaadikoogi kõrval mainimist! 

Eestlastest oluliselt rohkem kohtasime hollandlasi ning Dieke ja Harold olid neist kaks. Kui jäime kuulatama, et mis põnevas keeles inimesed räägivad, siis alati, kui me ei suutnud hästi aru saada, oli tegemist hollandlastega. Hiljem selgus, et ka meie keel tekitas teistes elevust. Ja seda isegi ungarlaste seas! Neli nädalat peale reisi sain sõnumi Diekelt, kus seisis: «Kuidas mu lemmikeestlastel läheb?» Mingil põhjusel kasvasime nendega nii kokku, et isegi nädal peale hüvastijättu suutsime Haroldiga kohtuda juba Annapurna baaslaagri läheduses.

Meie esimene kohtumine leidis aset aga Bhratangis, mis on tuntud selles piirkonnas oma õunte poolest. Pärast hommikust jalutamist läbi männimetsade jõuame tohutult suure ja luksusliku, justkui Alpi mägimaja juurde. Päike paistab, tuul on kadunud ning üks lühike paus enam kui vajalik. Ostame kilo õunu ning tellime kohvi ja jääme väljas soojendavat päikest nautima.

Järjest saabub kaasmatkalisi ning nii mõnigi neist ühineb meiega. Nähes, kui krimpsus õunu antud kohas müüakse, on enamus nende suhtes pigem skeptilised. Otsustan kõigile saabujatele rääkida, et nad lihtsalt peavad neid õunu proovima ja krimpsus nägu on neil ainult sellepärast, et neid on jahedas hoitud. Enamus ei suuda seda siiski uskuda ja vajavad rohkem veenmist ning oma kilo õunu jaotame kiiresti laiali. Hiljem, kui Upper Pisangis teavitame teisi, et ostsime kaasa kaks kilo õunu, siis nende häälest võib kosta kadedusenooti ja seda isegi olenemata aktsendist! Ühtedeks neist, kellega seal pikemalt jutustama jäime, olid just Dieke ja Harold. Kes oleks võinud arvata, et õuntest saab ühendav jõud.

Oleme teel Milarepa koopasse, mis asub 4200 meetri kõrgusel.

See on meie aklimatiseerumispäev. Kuigi enamus inimesi valib aklimatiseerumiseks populaarse jääjärve, siis meie valime teise suuna ja alustame ronimist Annapurna III jalamile, kus asub Tiibeti Budismi filosoofi, Milarepa, koobas. See on matk, kus kohtame esmakordselt ka Kate'i, kellega jagame oma matka teises pooles mitmeid meeldejäävaid hetki. Kui õhk hõre ja keha veel kõrgusele hästi ei reageeri, siis ka tempo saab meil olema aeglane.

Nähes ees kõrget valget Stuupat, teame, et sellest saab meie puhkepeatus. Varsti ühinevad meiega Dieke ja Harold ning nüüd kuuleme ka nende tausta kohta. Tegemist on isa ja tütrega, kes otsustasid koos tulla Nepali matkama. Samas on tegemist kogenud matkajatega ning Dieke on käinud isegi Kilimanjaro otsas! Kuuleme õuduslugusid kõrgmäestikuhaigusest ja jääme lootma, et meid selline saatus ei oota.

Tund möödub kiiresti ja on aeg oma sammud taas ülesmäkke suunata. Kui Milarepa koopa juures otsustame meie Mariga istuda pisikeste põõsaste vahele, seda siis keset jaki-kakat, ja nautida šokolaadi, siis Dieket ja Haroldit see ei rahulda! Nemad suunduvad ise endale rada tehes veelgi kõrgemale! Sinna, kus palvelipud kaljunukile kinnitatud on.

Kuigi hing ihkab ka endal kõrgemale tõusta, siis meie idülliline piknikukoht hoiab mind tagasi. Jagame teistega ka oma muljeid suurepärastest saiakestest, mida Munji külakeses sõime - šokolaadikeerd ning kaneelisaiake meega! Kuna Munji on kõigest 1,5 km kaugusel meie peatuskohast Brakast, siis on kõik otsustanud, et varude täiendamiseks tuleb lisapingutus kasuks.

Laskumine on kergem, aga lihastele kurnavam ja seega otsustavad Dieke ja Harold jooksmise kasuks. Jah, nad jooksid mäest alla ja sellel hetkel, kui meie olime piisavalt kaugel, et näha jõe ja mägede vahelist tasandikku, siis olid nendest saanud üksnes kaks pisikest täppi tolmupilve keskel. On ääretult tore näha juba soliidsemas eas härrasmeest mäest alla jooksmas ja seda suurema kergusega kui meie eales kogesime!

Meie teed lähevad lõplikult lahku alles Pokharas, kus me kõik oma puhkepäevi naudime. Kohtume, et mahlaklaasi taga veel viimaseid muljeid vahetada ning üksteise elukeerdkäikudele kaasa elada. Eks meil kõigil mingi mõtteline pagas kaasas ole, mida siis matkal olles või lihtsalt reisides sorteerida. Positiivsed elamused ja negatiivsed kogemused - kuidagi on vaja ju oma mõtteviisi suunata. Aga, mis peamine, inimesed kujundavad reisi ning tuleb mõista, et meil on tohutult suur potentsiaal teisi mõjutada, ja sama ka vastupidiselt. Ja kui see kõik juhtub positiivses valguses, siis sellel on vägagi motiveeriv jõud!