Lennuk udus: nähtavus, mille korral piloot tohib uduse ilmaga maanduda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Caro / Sorge / Scanpi

Läbi paksu udu lennukiga maandudes tunnevad reisijad tihti muret, kas piloot üldse midagi näebki. Kuigi õhus olles ei oma udu paksus mingit tähtsust, siis lennujaamas olles võib piiratud nähtavus probleeme tekitada.

Minimaalne lubatud nähtavus ei ole mitte kindel universaalne number, vaid sõltub hoopiski lennujaamast, kirjutas Traveller.com.au. 

See kui paks tohib udu maandumiseks olla, sõltub niisiis lennujaama maapealsest tehnoloogiast ILS (instrument maandumissüsteem), mis suudab lennukit piiratud nähtavuse korral turvaliselt rajale suunata, eeldades, et lennukis on olemas vastav tehnoloogia ning piloot selleks kvalifitseeritud.

Kõige väiksema piiranguga lennujaama ILS on kategooria üks (CAT I), mille puhul lennuraja minimaalne nähtavus peab olema 800 meetrit.

Teise kategooria (CAT II) puhul peab nähtavus olema vähemalt 300 meetrit ning kolmas kategooria (CAT III) on omakorda jaotatud kolme alajaotusesse. CAT IIIa puhul on minimaalne nõutud nähtavus 180 meetrit, CAT IIIb puhul võib see olla vaid 46 meetrit.

Arvestades, et tavaliselt on reisilennukite maandumiskiirus 265 kilomeetrit tunnis, läbib lennuk 46 meetrit kõigest 2/3 sekundiga. Enamikus suurtes lennujaamades kehtib CAT IIIb, mis tähendab, et minimaalne nõutud nähtavus ongi vaid 46 meetrit. Selline lennujaam on näiteks ka New Delhi, kus on pidevalt õhu kehva kvaliteedi tõttu piiratud nähtavus.

Lennujaamas, mille ILS kategooria on CAT IIIc, võib lennuk maanduda täiesti null nähtavusega, kuid see süsteem ei ole veel kusagil maailmas kasutusel. Kuigi lennuk saaks ilma igasuguse nähtavuseta küll maanduda, ei saa lennuk lennujaamas sees olles ilma nähtavuseta ringi liikuda.

Tagasi üles