Maailmaränduri päevik: rattavargus Kanadas tegi minust üleöö kohaliku kuulsuse

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Teleintervjuu CBC-ga

FOTO: Risto Prii

Pärast rattavargust möödusid järgmised paar päeva põhimõtteliselt intervjuusid andes ja inimestele vastates. Nüüdseks oli mu lugu jõudnud ka teistesse ajalehtedesse ja ka raadiosse. Isegi Kanada televisioonile andsin intervjuu. Oleksin nagu üleöö kuulsaks saanud, kirjutas jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Järgmine hommik alustasime Gillega koos teineteise tuules väntamist. Ja tuul oli ka päeva märksõnaks. Raskelt möödusid need kilomeetrid, ükskord mina ees, teinekord tema, aga lõpuks jõudsime oma järgmisesse piirkonda Kanadas, Saskatchewani. Suuri pidustusi polnud ja šampus ojadena ei voolanud, aga tore tunne oli sellegipoolest.

Gillesi väike õnnetus teepeal. Rehvivahetus aeg

FOTO: Risto Prii

Lootsime, et nüüd hakkab maastik ka veidi muutuma, kuid kõik jäi endiseks. Ei ühtegi puud silmapiiril, kõik puha lage maa. Vahest ainult kariloomad tervitasid meid tee äärest ja iga natukese aja tagant põgenesid rataste eest väiksed närilised ja muud suslikud.

Päev ei olnud just väga sündmusterohke, nii et kui järgmisesse infopunkti jõudsime, tundus see kui suursündmus. Eeldasime, et siin, nagu ka eelmises punktis, ootavad neiud proteiinitahvlikesed käes ja kohvi võib juua lõputult. Päris nii see siiski polnud. Kohv oli tasuline ja proteiinitahvleid ka ei jagatud. Aga muidu oli täitsa tore, räägiti natuke mis meid Saskatchewanis ees ootab ja lohutati sellega, et karuoht on praeguseks möödas. Samas lisati, et mõnikümmend kilomeetrit maanteest eemal, kohas nimega Cypress Hills, elutseb palju puumasid.

Loodus oli läinud tiba rohelisemaks

FOTO: Risto Prii

Niisiis liikusime edasi mööda maanteed. Esimese öö veetsime kohas nimega Tompkins, mis oli huvitav väike külake. Seal kohalikus kämpingus olime ainsad inimesed, nagu tavaliselt. Samal ajal kui mina pesemas käisin, käis Gilles linna peal kondamas ja tuli tagasi kaks õlut näpus. See on isegi päris suur saavutus sellise väikse koha kohta. Aga ega siin pikka pidu polnud, tuulest olime päris kurnatud ja peale ühte õlut tuli uni ka kiiresti.

Järgmise päeva sihiks oli natuke suurem koht nimega Swift Current. Isegi Walmart oli esindatud ja muud sellised suurema linna tunnused. Mul oligi jälle söök otsa saamas, nii et suure ostlemise tulemusena sai ratas jälle palju raskemaks.

Leidsime linnast mingi kämpingu ja kõik kordus taas. Olen juba päris harjunud sellise eluga. Kuna me nüüd kahekesi rändasime, siis saime kämpingu tasud pooleks teha. Sellist asja pole mul Indoneesiast saati juhtunud, päris tore kohe, eriti arvestades et Kanadas on elu kordades kallim.

Mingi hetk sõitsime ka mööda suurtest soolaväljadest. Peab ütlema, et vaatasime teineteist üsna hämmingus nägudega, kuna tundus täpselt nagu oleks tegemist lumega. Tore tädi infopunktist aga seletas meile soolaväljade tagamaid ja lumest oli asi kaugel.

Lumi? Siiski kõigest sool

FOTO: Risto Prii

Varsti olimegi Moose Jaws, kus meie teekond pidi kahjuks lahku minema. Nimelt ootasid mind seal ees Kenny ja Nancy, vanad sõbrad British Columbia kämpingust. Saan nende juures paar päeva puhata ja väntamisest hinge tõmmata. Gilles aga sõidab edasi ja teeb väikse peatuse Saskatchewani pealinnas, Reginas. Kui veab, saame seal jälle kokku ja sõidame taaskord koos edasi.

Kenny ja Nancy Moose Jaws

FOTO: Risto Prii

Õhtul käisime Kenny ja Nancyga linnas söömas. Nad tutvustasid mulle linna ja rääkisime mu teekonnast. Järgmine päev möödus rohkem praktiliemate asjadega, nagu pesu pesemine, asjade organiseerimisega ja paari väikse jupi leidmisega poest. Suured tänud neile mind võõrustamast.

Nagu ikka, sai see aeg liiga kiiresti läbi ja varsti olingi Regina poole teel. Kohe imelik oli üksi sõita. Otsustasin peatuda samas hostelis kus Gilleski ning järgmine päev startisimegi jälle koos.

Nende päevade jooksul olin ma näinud rohkem rattamatkajaid kui kunagi varem. Soolaväljade juures õnnestus ka ühe paarikesega Quebecist koos kämpida. Kuna nad kõik olid suundumas läänekaldale, siis neil läks väntamine poole libedamalt. Kõigil oli tuul tagant. Meil oli väga hea meel nende üle ning mõtlesime, et ükskord tuleb ka meie kord.

Paarike Quebecist, kellega koos kämpisime

FOTO: Risto Prii

Ja nii see ka oli, paar viimast päeva enne Winnipegi, oli tuul täpselt tagant. Samas jõudsime jällegist järgmisesse provintsi, Manitoba. Piiril väike kohustuslik peatus ilma šampuseta ja varsti olimegi järjekordses kämpingus. Sealne töötaja ei suutnud kuidagi mõista, miks peaks üks inimene tulema Prantsusmaalt Kanadasse rattaga sõitma, et kas Prantsusmaa pole juba piisavalt ilus. Peale meie selgitusi, ei suutnud ta seda endiselt mõista. Las see siis jääda.

Varsti oli järjekordselt aeg Gillesiga hüvasti jätta. Nimelt olin ma laisk ja otsustasin kaks päeva kämpingus veeta. Sel nädalavahetusel oli seal suur melu, kuna tulemas oli Kanada Päev. Kämping oli puupüsti pidutsevaid inimesi täis. Kuna mu rattal oli nüüd ka Kanada lipp, tundsin ennast ka gängis olevat.

Lisaks sai täpselt enne seda, veel Gillesiga koos sõites, mul ilus ümmargune kilometraažinumber täis. Olin sõitnud alates Kambodžast täpselt 15 000 kilomeetrit. Tegime ka väikse peatuse, et mu suurvõitu tähistada ja veepudelid kõrgel õhus kokku lüüa. Jah, pidu oli täies hoos.

Igatahes peale vihmast ööd startis Gilles Winnipegi poole ja mina läksin magama tagasi. Pidime peale Winnipegi jällegi kokku saama, kuid nii see aga kahjuks ei läinud.

Tere tulemast Winnipegi

FOTO: Risto Prii

Winnipegi jõudes leidsin endale odava kodumajutuse. Õhtul jalutasin natuke linnapeal ringi ja nägin Kanada Päeva puhul ilutulestikku. Inimesed olid endiselt pühademeeleolus, vähemalt enamik neist. Järgmine hommik algas mulle aga väga väga halbade uudistega.

Nimelt andis mulle mu võõrustaja teada, et mitte nii pühademeeleolus inimene on garaaži sisse murdnud ja tema ja minu ratta ära varastanud. Olin parajalt šokis ja ei osanudki alguses miskit peale hakata. Rattamatk ilma rattata pole just eriline rattamatk. Samuti oli pihta pandud mu telk, mille ma olin lolli peaga ratta peale jätnud. Võiks ju arvata, et garaažis olev lukus ratas on ohutus kohas.

Igaljuhul olin päris löödud ja masenduses. Peale nii pikka reisi pole rahaga just kiita. Samuti olin telgi just Vancouveris ostnud, mis tegi asja veel masendavamaks. Ainult selle üle olin rõõmus, et telgi postid olid teises kotis, nii et röövlid said ainult pool telki. Paras neile. Magagu seal siis telk näos kinni.

Õhtul otsustasin ka sotsiaalmeedia vahendusel kadunud rattast teada anda ja siit alates eskaleerusid asjad väga kiiresti. Kõigepealt suured tänud Postimehe toimetusele, kes super kiiresti vargusest loo tegid ja inimestele sellest teada andsid. Kõik see abi, mis inimestelt minuni jõudis, oli lihtsalt uskumatu.

Oli ülimalt tore näha, et minu lugu nii paljudele korda läheb, tänud teile kõigile. Järgmised paar päeva möödusid põhimõtteliselt intervjuusid andes ja inimestele vastates. Nüüdseks oli mu lugu jõudnud ka teistesse ajalehtedesse ja ka raadiosse. Isegi Kanada televisioonile andsin intervjuu. Oleksin nagu üleöö kuulsaks saanud.

Raadio intervjuu CBC One

FOTO: Risto Prii

Kõik see tundus täiesti uskumatu, kuidas võõrad inimesed minuga ühendust võtsid ja toetada soovisid ja kuidas ma ühelt intervjuult teisele tõttasin. Mitte just tavaline rattamatka nädal. Kuidas see kõik lõppeb kirjutan aga järgmises osas, kuna hetkel siin seda kirjutades pole endalgi aimu. Veelkord suured suured tänud kõigile toetajatele. Tänu Teile on mu edasine teekond võimalik.

Risto teekond kaardil: 


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles