Katrin Pauts: keskmise eestlase teadmised Muhust on häbiväärselt hõredad

Juu Jääb

FOTO: ANDRES TEISS / PM/SCANPIX BALTICS

Kui turist üldse Muhus jala maha paneb, teeb ta seda umbkaudu saare keskpaigas asuva Liiva poe juures. Seal on turismihooajal alati paksult rahvast ja tipptunnil töötab mõnikord kolm kassat korraga, järjekorrad on nagu pealinna kaubanduskeskustes. Avaldame katkendi Katrin Pautsi raamatust «Minu Muhumaa».

Minu Muhumaa

FOTO: Petrone Print

Läbisõitjad ostavad siit ära kõik hea ja parema – kui kohalik pärast tööpäeva lõppu poodi jõuab, polegi sealt midagi võtta. Leib on otsas, liha on otsas, kõik on otsas. Turist on muhulase vaeseks söönud.

Mulle teeb suvine turismihooaeg rõõmu selle poolest, et siis tekib poodi äkki kaupu, mida talviti kohalikele maitsele vist liiga eksootiliseks peetakse – näiteks ciabatta või mõned paremad juustud. Äkki on need kaubaartiklid poes kogu aeg olemas, aga suvel tuuakse neid lihtsalt rohkem? Tallinna omadega võrreldes on Liiva supermarket täiesti normaalne. Kui suurpoe leiab igaüks kergesti üles – see on ju otse suure maantee ääres –, siis on siin veel üksjagu omapäraseid restorane ja poekesi. Need on aga hästi hoitud avalik saladus, mis pesitsevad nurga taga, petlikult tagasihoidlikes hoonetes või kõrvalistes taludes. Põnevamaid atraktsioone leiab kõige lihtsamini Facebookist Muhu info grupist, kus endast ja oma tegemistest teada antakse. Muhulastele meeldivad saladused, endale vastu rinda tagumist ei seedita.

Oma mullis elavad muhulased solvuksid hingepõhjani, kui neil oleks ettekujutus, kui vähe keskmine eestlane Muhust teab. Olen ajakirjanik, elukutse kohustab. Teen sõprade hulgas küsitluse. Tulemus on häbiväärne ja masendav, teadmised hõredad ja juhuslikud. Pädastes teatakse olevat «vist mingi mõis», kus käivad rikkad välismaalased, sest kel muul oleks tahtmist naadisalati ja pärnaõietee eest hingehinda maksta (see on müüt, et Pädastes söögiks ainult heina pakutakse, reaalsuses on menüü palju rikkalikum). Mõni oskab nimetada Koguva küla ja Üügu panka. Laias laastus ongi see kõik.

Aga miks üldse suvel Muhusse sõita?

Siin pole spaasid ega ooperipäevi. Meil on Juu Jääb. Seda festivali ikka teatakse, kuigi veel mõned aastad tagasi oli see pigem nišiüritus. Eelmisel suvel sain esimest korda aru, et enam-vähem nädal jutti kestvast kontsertide jadast, mis nimetab end tulevikumuusika festivaliks, on järsku saanud lärmakas peavoolupidu, kus hatuste hamede ja märsside kõrval näeb üha sagedamini Adidase dresse. Liiva poes pole Juu Jääbi ajal enam kohta, kus jalga maha panna.

Mu suureks rõõmuks on Juu Jääb oma algsest staabist Nautse külast kolinud saare keskpaika Hellamaale. See on minu kodukülast meeldivalt kaugel. Postkaardilik Nautse aga asub mu majast umbes nelja kilomeetri kaugusel ja piki randa mööda vett liigub heli liiga hästi. Kui festivali veel seal peeti, vihkasin seda kogu hingest. See tähendas mulle suverahu katkemist. Juu Jääbi kontserdid lõppesid tavaliselt alles varahommikul ja senikaua kostis mu magamistuppa šamaanitrummi tüminat, müstilisi huilgeid ja muid veidraid häälitsusi. Mulle, öisele töötajale, kes vajab kirjatööle keskendumiseks hauavaikust, oli see kohutav piin. Elan end Facebookis välja. Kõige vähem suudan maal olles seedida tümakat.

«Sa kuradi idioot! Mõtle, mida sa suust välja ajad. See ongi üldse a i n u k e märkimisväärne asi, mis teil seal toimub. Tõesti ei kannata seda nelja päeva ilma inisemata välja?» pahandab muusikust tuttav. Noh, täpselt neli päeva puhkust mul tookord oligi, aga see selleks. See on, muide, suveürituste ja festivalide kaitsjate põhiline argument – a i n u l t kaks, kolm, neli, kuus päeva. Kui nii võtta, kestis ka maailmasõda ainult mõned aastad ning Hiroshimat ja Nagasakit pommitati kumbagi ainult üks kord.

Ja üldse olevat muhulase oma asi, kui ta ei taipa ürituste kuupäevi kalendrisse märkida ja selleks ajaks kuhugi mujale sõita, kui melu ei meeldi.

Niipalju kui mina tean, muhulase jalg Juu Jääbile eriti tihti ei astu, vähemalt pole ükski mu siinne tuttav seal kunagi käinud. Mis aga puudutab merd ja tümakat, siis praegu on mul pinnuks silmas hoopis Orissaares peetav hipsterifestival I Land Sound, kuhu mandrilt bussidega rahvast veetakse. See kestab neli päeva, kostab üle mere otse minu õuele ja ajab mind peast segi. Mul on ülitundlikud kõrvad. Ma ei hakka vist kunagi aru saama, miks peaks keegi mandrilt saarele sõitma, et oma tümakat siin kuulata. Kas Tallinnas on vähe vanu tehasehooneid?

Loe ka neid

Tagasi üles