Ants Laikmaa ja Friedebert Tuglas nägid Napolis tõelisi näguripäevi Ajalooline reisikiri

Napoli umbes aastal 1909

FOTO: Rights Managed / Mary Evans / Grenville Collins P/Scanpix

Napoli oli tollal suurim Itaalia linn. Tuglas tõusis kõigepealt San Elmo mäele ja imetles maalilist vaadet linnale. Siin polnud midagi vaja välja kaevata või tühje alasid täis ehitada. Uudsusega üllatas Vesuuv.

Reisikirja esimest osa loe siit.

Allalinna laskudes avanes tõeline Napoli: mustad ning räpased majad, ripakil raudrõdud. Tänavad nagu porised praod, ainsaks liiklusvahendiks käsikärud ja röökiv eesel. Kõige selle kohal rippusid palkonitelt vaibad ning üle tänava tõmmatud nööridel pestud ja pesemata pesu.

Esimene kodutu-elamus

Esimese öö järel läks Tuglas kohe postkontorisse, et vahest on Laikmaa juba raha saatnud. Veel polnud midagi. Teisel hommikul sai ta aga kunstnikuhärralt juba kaardi. Oli ikka alles Roomas ja ootas. Nii ei jäänud ka Tuglasel muud üle, kui mõõta muuseumide saalipõrandaid või hämmastuda Napoli turuelust, kus ringles tohutul määral kerjuseid, vigaseid ja muid logelejaid. Õhtupoolikuti asendasid neid ennustajad, imetohtrid, hambaarstid ning käsikauplejad. Laupäeviti korraldatud loteriid panid rahakired liikvele.

Viiendal päeval tuli Laimaalt postkaart, mida ta ise raportiks nimetas: «Ei ikka veel palju targemat… Kurat!» Tuglasel oli veel mõnikümmend tsenteesimot, millega enam korterit ei saanud. Nii viis ta seljakoti raudteejaama ja jäi ise ööseks tänavale. Kõigepealt katsus ta liikuda euroopalikuma linnajao tänavail ja avastas, et selles 600 000 elanikuga linnas leidus vaid kolm-neli asjalikku istepinki. Need olid aga kõik Villa Nazionales, kus põlesid laternad ja liikusid korravalvurid. See oli esinduslik koht, öömajatud seal tukkuda ei saanud.

Jahedus pani mehe liikvele ja nii rändaski ta kilomeetreid Via Toledo lõpuni ja tagasi. Siis tukastas kuskil kirikutrepil. Saabunud kuum lõunamaine päev väsitas veel rohkem kui külm ja pime öö. Tuglas adus, et näljast raskem oli kannatada magamatust.

Napoli

FOTO: Wikipedia

Laikmaa järjekordne raport: «Arusaamata, mitte kihkugi veel! Ootan veel homme hommikuni posti… Hoiame veel pead püsti. «Ta» peab tulema!» Ja Tuglasel terendas ees teine magamata öö. Sel ööl hakkas ka vihma sadama. Lõpuks magas mees hommiku eel mõne aja San Francesco di Paola kiriku sammaste vahel, mitme omasuguse peavarjuta hulguse seltsis.

Laikmaa saadetised

Keskpäeval sai Tuglas Laikmaalt tähitud kirja, millega see saatis viis liiri – oli korteriperenaiselt laenanud. Üle mitme päeva sai Tuglas lõunat süüa. Siis kirjutas ta koju postkaardi, päris meeleheitliku abipalvega ja saatis margita teele. Lunastanud välja oma seljakoti, sai vahetada pesu ja vaeses võõrastemajas paar ööd peavarju all magada. Aga siis oli ta jälle tänaval.

Kaaskannatajaga Roomaski ei saanud enam sidet pidada: ühe postkaardi hinnaga võis päeva «elada» ja kirjamargi eest oleks saanud öökorteri. Laikmaa leiutas uue mooduse - saatis päevalehe numbri, märkides veergudele pliiatsiga, mis tal öelda oli. Tuglas saatis lehe omapoolse vastusega tagasi.

Kord oli Laikmaa lehe vahele pannud üheliirise postmargi. Teatas, et oli oma villased sukad 2,5 liiri eest ära müünud. Tuglas müüs postmargi 90 tsenteesimo eest maha ja leidis selle eest ühe «jõukamate pättide öömaja». Võhivõõrastega ühes toas lamades mõtles Tuglas Laikmaa sukkadele. Kunstnik oli neid talle kord näidanud – ilusad, paksust pehmest villast. Üks preili olla talle need kinkinud, erilise sümpaatia märgiks. Laikmaa oli neid palju aastaid hoidnud, raatsimata tarvitusele võtta. Ja nüüd olid nad läinud! «Mis ime jaoks oli ta need üldse Itaaliasse kaasa võtnud?» arutles Tuglas, kuid õnnistas siiski neid sukki ja nende valmistajat.

Kolme öö pärast oli Tuglas uuesti lootusetuna tänaval. Nägu oli habetunud, kraed polnud kaelas, rõivad kulunud, kingad lõhki. Söögiks sai pätsikese sepikut, mida kandis taskus, jõi purskkaevudest. Kuid rohkem kui nälja pärast kannatas mees magamatusest. Ja sellest tundmusest, et «sul pole kuhugi minna, et sa oled täitsa omaette jäetud, et oled absoluutselt otstarbetu!».

Dramaatiline teineteiseleidmine

Nii jõudis kätte kolmas pühapäev ja söömata Tuglas oli kaotanud igasuguse lootuse. Astunud postkontorisse, sai ta endalegi üllatuseks üle mitme päeva postkaardi. Esialgu ei saanud erutatud Tuglas kunstniku kritseldustest mitte midagi aru, kuid märkas Napoli templit. Laikmaa oli sõpra keskpäeval postkontori ees oodanud ja lubas õhtul kaheksa ajal uuesti tulla. Kuid teda ei tulnud ei kell 8 ega ka kell 9 kui suleti postkontor. «See oli juba üle äärte voolav kibedus, mis täitis mu südant: ta on ühes rahaga siin, kuid sellest hoolimata pean ma veel üheks ööks tänavale jääma,» karjus kirjaniku süda.

Uuesti hakkas ta laterna all postkaarti uurima ja märkas siis udust kritseldust mingist hotell Pastorest. Selle leidis ta pika küsitlemise peale ja sai hotelliteenijalt kõhkleva vastuse, et «järsku see kepi ja habemega seal üleval kümnendas». Tuglas lausa lendas trepist üles, leidis toa ja lükkas selle ukse läbematult lahti. Pilt oli unustamatu: «Laikmaa lamas seliti voodis, habe vihakontsuna püsti, nägu kahvatukollane nagu kapsaleht. Öölaual põles küünal ja selle kõrval läikis hunnik hõberaha. Laikmaa pööras oma palavikulised silmad minu poole: «Näe,» kähises ta hädiselt, «ei saanud enam maast lahti, kas või sure!»»

Kunstnik oli eelmisel keskpäeval raha saanud, õhtul Roomast välja sõitnud ja varahommikul Napolisse jõudnud. Oli Tuglast asjata otsinud, siis terve korvitäie virsikuid ostnud ja need koha korraga ära söönud. Pole imestada, et see pika paastu järel laastavalt mõjus. Tuglas võttis laualt pihuga raha ja tuigerdas välja. Tal oli kavatsus minna õhtust sööma, kuid nägi siis ühe hotellitoa ukse pärani lahti olevat. Ta tuikus sisse, vajus voodisse ja magas ühtejärge kümme tundi.

Järgmine päev kulus mõlemale toibumiseks. Tuglas sõi paar korda ettevaatlikult, Laikmaaga oli pahem lugu. Kuid ta suutis juba naerda ja kepiga vastu põrandat tagudes oma hädisust kiruda.

Kuigi Tuglas oli Napolit juba kolm nädalat rohkem kui küll näinud ja vihkas seda linna, tahtis ta enne lahkumist siiski Pompeis ja Vesuuvil ära käia. Kui kunstnikuhärra oli lõpuks jalule saanud, võtsid nad ettevaatlikult ette surnud linna külastamise.

Pompeist oli selleks ajaks vaevalt pool välja kaevatud ja meenutas esimesel pilgul mingit kivimurdu. «Kui mitu korda ei ole Vesuuv pärast Pompeji hukkamist oma hävitavad tulejoad mäelt alla saatnud – inimene, õelus, ronib ikka ta külje alla ja jalale, ehitab sinna uuesti elu ja istutab sinna viinapuid ja virsikuid mõrtsukalt saadud värske rammusa väetise sisse,» kirjutas Ants Laikmaa.

Pompeij varemed, EKM j 190:677 M 913, Eesti Kunstimuuseum SA,

FOTO: muis.ee / Wippermann, Johann Peter

Vesuuvi «vallutamine»

Järgmisel hommikul sõitsid mehed trammiga Resinani ja alustasid sealt jalgsimatka Vesuuvi tippu. Sinna oleks võinud pääseda ka köisraudteega või hobustega, kuid kõik need lõbud olid «nii soolased-kallid, et neid tarvitada võides omal kodus väike Vesuuv peab olema, mis iga päev selget kulda välja kütab». Kuigi nad nii säästsid 50 liiri, osati neid nöörida ka jalgsimatkal.

Nimelt oli kogu mägi eraomandisse antud, mis Laikmaad väga pahandas. Teel varitsesid neid tüütud kaubapakkujad, kes mahti ei andnud rahulikult loodust imetleda. Vaheldumisi kõndis neid mitme kaupa rändurite kõrval ja kannul, pakkudes kaupa, teejuhatust või küüti.

«Vaevalt said sadakond meetrit minna, kui kuskilt laavakoopast jälle mõni räbalais latsaroone enese uppi ajas ja oma mangumist algas,» kirjeldas Tuglas. «Ning ta ei jäänud maha. See kestis niikaua, kui kuskil jalgraja käänakul mõni teine samasugune tüüp nähtavale ilmus. Lõpuks vihastas üks säärane Laikmaa nõnda ära, et ta äkki tagasi hüppas ja oma tüseda reisikepi põiki manguja ninale pani. Mees peatus põrutatult, raputas siis pead ja vallandas alles mõne aja pärast vandumisvalangu.»

Esialgu oli mäerinnak kaetud lopsakate aedade ja veiniistandustega, siis tulid veel mõned rohelised oaasid, kuid viimane 3-4 km tuli rännata tühjadel laavaväljadel. Laavaserval varitses neid restoran, kust janukustutust ja sööki väga kalli hinna eest võis lunastada. Mehed võtsid sealt kaasa vaid pudeli veini ja rühkisid edasi.

Kuid ka sellistes kõrgustes pidid mehed kaks korda «tolli» maksma, sest ilmus välja keegi maaomanik, liputas nende nina ees mingit dokumenti ja ei andnud muidu luba oma valdustest läbi kõndida. Ikka liir või poolteist. Lõpuks just enne mäetippu maksustati saabujaid veel kahe ja poole liiriga, seekord juba Resina kogukonna nimel.

Tipul avanenud vaade tasus tööpäevapikkuse pingutuse. Pilt oma kollakate, punakate ja ruskjate kivimimassidega meenutas Tuglasele suurejoonelist kanjonit. Vaade mere poole helendas värvirikkuses. Maastiku staatilise pildi kõrval küdes salapärases sügavikus «aheldatud jõudude väänlemine ja summutatud pomin». Pakatavate kerisekivide vahelt tõusis vänget väävlihaisu, mis pilvena neid aeg-ajalt mattis ja mõjus imalalt. Viimase purske teadsid nad aset leidnud olevat neli aastat enne nende kohalejõudmist.

Mehed istusid kraatri servale ja korkisid lahti ostetud «Lacrimae Christi» – jõid ise ja ohverdasid kraatrisse tahmasele Vulcanusele. «Siit on inimesed oma põrgu leidnud, siin on põrgumõtte kodumaa,» oli Laikmaa arvamus. Siis kangutasid nad kepiga lahti mõned väävlitükid, jahutasid neid ja pistsid mälestuseks tasku.

Allaminek võttis kõigest tund aega. Tuglase meelest oli see vaid libisemine ja kukkumine: «Tüki maad sõitsin ma lapergusel kivil mööda nõo metallist põhja, nii et tulejuga taga. Ja kui lõpuks kuskil peatusime, siis olime teineteisest vähemalt veerand versta eemal, sest olime sattunud erinevate laavauurmete kohale, mis allpool teineteisest laienesid.» All valitsenud pilkases pimeduses leidsid mehed teineteist vaid hüüdmise järgi üles. Napolisse tagasi jõuti hilja õhtul.

Tuglase lahkumine

Hommikul jagasid mehed oma reisikassa – Tuglasele niipalju, et ta kodumaale võis jõuda, Laikmaale pisut eluks kohapeal. Nagu selgus, oli see rahasaadetis, mis nende elu päästis, tegelikult olnud Tuglase vanemate poolt saadetud, kes tema margita appihüüde kätte olid saanud ja imekiiresti tegutsenud. Laikmaa sai veel mitu «homset ja ülehomset» oodata, enne kui ka tema rahavood viimaks liikuma hakkasid.

Laikmaa saatis oma kaasmaalase kenasti rongile, pigistas läbi akna veel kätt ja rongi liikuma hakkamisel keerutas uljalt oma keppi: «Arrivederci – kes teab, kus ja kunas!» Kümne päeva pärast oli Friedebert Tuglas tagasi koduses Tartus. Ta on kirjutanud: «Ja kuigi ma hiljem veel kakski reisi Itaaliasse tegin /…/, jäid need esimesed muljed ometi kõige sügavaimaks». Külastades aastate pärast uuesti Napolit, võttis ta toa kõige kallimas hotellis. Kas muutis raha olemasolu ta pilgu töntsimaks või oli tõesti «Villa Nazionales rohkem pinke ning linnas vähem pätte»?

Kunstniku reis jätkus Capril ja Aafrikas

Laikmaa tatsas nelja-viie päevaga Napoli risti-põiki läbi ja otsustas siis päevaks Caprile põigata, aga jäi sinna peaaegu terveks aastaks. Laikmaa leidis Anacapril lilleroosidesse ja apelsinipuudesse maetud «Fiori» villa, mille suur ateljee kohe kutsus maalima.

Aeg-ajalt siirdus ta sealt lühematele reisidele – juulis matkas Salerno lahe ääres, oktoobris käis maavärina üle elanud Ischia saarel ja järgmise aasta algul veetis koguni terve kuu Sitsiilias. Viimases ei jätnud ta oma jonni enne, kui sai jalgsi ära käia ka Etna tipus. Selle lumes valendav hari oli märksa kõvem pähkel kui Vesuuv ja sellest sai üks närvekõditavamaid seiklusi. Päevalehe lugejatele kirjutas ta oma reisikirjas: «Kes teist kunagi Itaaliasse ulatab, jätke Vesuuv ja ulatagu siia.»

Maal. Ants Laikmaa. Etna. Pastell., HM LMT 249 K, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA,

FOTO: muis.ee

Sitsiiliast otsustas kunstnik põigata korraks Aafrikasse, kuid märkamatult sai mõnest nädalast rohkem kui aasta. Ta tegi Tunisest matki ümbruskonda, külastas Marsat, Kairuani ja Kartaagot. 1912. aasta suvel jõudis Laikmaa tagasi oma Capri villasse ja unustas end veel pooleks aastaks maalima. Tallinna tagasi jõudis ta järgmise aasta kevadel. Kavatsetud poole aasta asemel oli mööda libisenud kolm ja pool aastat.

Kasutatud:

  • Ants Laikmaa. Teelt. Kunst 1996
  • Friedebert Tuglas. Reisikirjad. Tallinn 1956

Loe ka neid

Tagasi üles