Ants Laikmaad ja Friedebert Tuglast jätsid Rooma kohustuslikud vaatamisväärsused külmaks Ajalooline reisikiri

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Turistid Rooma Foorumis 1909. aastal

FOTO: Rights Managed / Illustrated London News Ltd/Mar/Scanpix

Kunstnik Ants Laikmaa oli noorpõlves kirglik reisimees, kes peale kunstiande oli õnnistatud ka hea sõnaseadmisoskusega. Tema 1910-1911 aastatel Päevalehe joonealusena avaldatud reisikiri «Teelt» aitas leevendada kunstniku alalist rahapuudust ja ühtlasi avardada lugejaskonna silmaringi Itaalia kunstist, arhitektuurist ja ajaloost.

Seda loeti kaasajal suure huviga. Firedebert Tuglas, kelle Itaalia teekond osaliselt kattus kunstniku omaga, pani oma reisikirjelduse paberile alles 1945. aastal.

Kõik teed viivad Rooma

Itaaliasse viis Ants Laikmaa muidugi soov näha kunsti. Ta lahkus Tallinnast 1909. aasta novembri lõpus ja kavatses ära olla pool aastat. Veneetsiasse jõudis Laikmaa veebruari keskel, peatus seal paar päeva, põikas läbi Firenzest ja jõudis 1. märtsil Rooma. Kuu aega hiljem jõudis sinna ka Friedebert Tuglas.

Tuglas oli 1909. aasta sügisel asunud Pariisi kunstnikekolooniasse ja veetnud seal talve. Saanud ühe kirjatüki eest rahalise auhinna, otsustas ta seda kasutada silmaringi laiendamiseks ja reisida samuti Itaaliasse, kus teadis Laikmaa ees olevat. Tema tee viis osaliselt rongiga, osaliselt jalgsi matkates läbi Torino, Genua, Pisa ja Firenze samuti Igavesse Linna.

Rooma jõudnud tundus Tuglasele, et linn kihises sipelgapesana: «Roomas näis kõik segamini olevat – Itaalia kuningriigi pealinn ja lõunamaine kirikuküla.» Nad kohtusid Laikmaaga postkontori juures ja kirjanikuhärra andis end meelsasti tema hoole alla, sest oli ju Laikmaa seal mitu nädalat juba elanud ja kohanenud.

Esmamuljed elu-olust

Kunstnik oli sel ajal 44-aastane, Tuglas 24. Sellegipoolest sobisid nad väga hästi kokku. Neid lähendas liikumiskirg ja maailma asjade nägemise rõõm. Kuigi nende kummagi kunstimaitse oli erinev, ei vaevunud nad sellepärast vaidlema minema. Nii liikusid nad hommikust õhtuni kunsti keskel, vaatasid ühte ja sama, kuid nägid ometi erinevalt ja hindasid kumbki omaette, püüdmatagi neid hinnanguid kooskõlastada.

Esimese asjana viis Laikmaa Tuglase oma harilikku söömakohta. See oli väliselt küllaltki väike kohvik suure kivimaja alumisel korrusel Piazza Colonna kõrval. Sees harilikud marmorlauakesed, tsingiga kaetud lett ning saepuruga kaetud põrand. Kuid ruumi tagumine sein oli klaasist ja läbi selle paistsid ehtsad lehmanäod. Terve piimakari keset suurlinna, ta esinduslikuma platsi ääres. Nad olid asetatud kõigile nähtavale, et ühelgi külalisel ei tekiks kahtlust piima ehtsuse ja värskuse suhtes. Lehmi lüpsti publiku silma all, seal neid toideti ja klaasseinad polnud piisavalt õhukindlad, et eemal hoida loomulikke aroome. Kõik see mõjus rabava maaidüllina. Kui Tuglas aastaid hiljem seda kohvikut otsima läks, leidis ta selle asemel kahjuks vaid kalliskivide äri. Roomas viibimise aja jooksul käisid Laikmaa ja Tuglas selles kohvikus vahest paar korda päevas – kann sooja piima ja tükk sepikut oli nende tavaline menüü.

Vaade Colonna väljakule, fotopostkaart 1900.

FOTO: Fotis

Võrdlemisi linna keskel aitas Laikmaa leida Tuglasele ka üüritoa – odava ja suurepärase vaatega seitsmekordse maja viimasel korrusel koos katuseterrassiga. Juba järgmisel hommikul alustasid mehed Rooma vallutamist.

Kunstnikul oli Tuglase linna jõudmise ajaks oma rahatagavarad ammu otsas, üür maksmata ja muidki väiksemaid võlgu tehtud. Kuid tema optimistlikku meelt see ei kõigutanud – kohe-kohe pidi kuskilt raha tulema. Tuglase rahakassa aitas tema võlad maksta ja mõlemal kuu aega Roomas elada.

Igavest Linna avastamas

Neil polnud mingit kindlat kava linnaga tutvumiseks. Järjekorra määrasid meeste tujud, ilmastikuolud või see, kus muuseumis oli piletivaba päev. Raha kokkuhoiu mõttes käidi tavaliselt jala – mõlemad olid tublid matkajad. Laikmaa meelest polnud Rooma suur ega väike ning oli talle selleks ajaks juba päris koduseks saanud. Selgelt võis eristada Vana-Roomat oma varemeteväljadega, keskaegset Roomat kirikute ja paleedega ning Uus-Roomat oma hotellide, pansionide ja poodidega.

Juba tol ajal oli selgelt näha, et linn elas turismist. Igal pool «kunstikauplused» ja «vanaasja» töökojad, galeriid ja poed. Hordide kaupa voorimehi, autosid ja pakikandjaid. Kui palju turiste seal viibis, oli näha ummikutest nendel tänavatel, mis vaksalisse viisid. «Seal on vahel niisugune tung, et ristlemispaikadel ainult hookaupa edasi saab ja terved read tõldasid üksteise järel sulus seisavad ja läbipääsemisjärge ootavad, kus siis lillemüüjannadel ja muil võõrastepüüdjatel päris lõikus on,» sedastas Ants Laikmaa.

Selle suurlinna muutsid õdusaks tema avalikud aiad ja puiesteed. Isegi kui need eraomanduses olid, ei keelatud neis jalutamist ning isegi mitte murul lesimist. Platsidel käidi agaralt jalgpalli mängimas või piigi- ja tinapommiviskamist harjutamas. Salkadena kogunes murule ka emasid oma lastega ja nunnasid oma koolidega. Alleesid kasutati tihedalt ratsutamiseks. Vanade puude vahele peitunud antiiksed purskkaevud ja kujud moodustasid idüllilisi soppe puhkuseks.

Vaade Colosseumile Palatinuselt, fotopostkaart 1900

FOTO: Fotis

«Kohustuslikud» vaatamisväärsused

Mitte ükski reisija ei jäta käimata Peetri kirikus. Oodatud peenemaitselist ilu suure kiriku sisemus eestlaste meelest ei pakkunud, kui välja arvata Michelangelo «Pietà». Geniaalsem oli nende meelest selle hiigelkuppel ja teenistust saatnud muusika ning laul. Tuglas arvas: «See polnud taevase issanda tempel, see oli mõne maise kuninga koda, siin polnud midagi müstilis-usundilist, see oli pidulike paraadide esitamiseks. Siia oleks vaid Zeusi kuldne kuju sobinud.» Võõristust tekitas Püha trepp, mida mööda usklikud aste astmelt põlvitades üles roomasid, iga astet suudeldes.

Vaade Rooma Püha Peetri katedraalile, fotopostkaart 1900.

FOTO: Fotis

Ka katakombides sai ühest käigust Callistuse labürinti piisavalt nägemiseks küll. Tuglas kirjutas: «Katakombide lae- ja seinamaalid meenutavad veel antiikaega, seevastu piirduvad hauatahvlid päris primitiivse sümbolijoonisega. On tegemist kõige lihtsama rahvakunstiga. Rändasime tunni või poolteist selles surnuteriigis ja lõppu sellele ei paistnud tulevatki. Lõpuks lausus munk: «Ja nii edasi» ning me tõusime jälle heledasse päevavalgusesse.»

Vana Rooma oma varemeteväljaga oli ikka veel ilusam ja kunstikaunim kui kaasaeg: Forum Romanum, Palatinus, Castori ja Saturnuse templid, Colosseum, Circus Maximus ja Caracalla termid. Pärast selle kõige nägemist tekkis Laikmaal «himu kõiki uusi monumentaalehitusi – nagu näiteks Palazzo di Giustizia ja Victor Emanuele mälestusehitis – uperkuuti ümber lükata.» Tuglasele mõjus Colosseum masendavalt kolossaalsena: «Isegi varemeteröövlid on võinud vaid 2/3 laiali kärutada.» Kõige lähemale muistse Rooma olemusele jõudis ta Caracalla termide marmormosaiikidest põrandaid imetledes.

Panoraamvaade Rooma foorumist. Fotopostkaart 1907.

FOTO: Fotis

Panteon, mis ühe vähesena Vana-Rooma ehitistest üsna tervelt alles püsinud, väljastpoolt esialgu ei imponeerinud. Kuid sees rabas selle kummuv lagi ja sellest sissevoogav valgus. Tuglase hinnangul hoovas sellest «ikka veel muistset arhitektooniliste masside organiseerimise oskust ja temas puhkab Raffael».

Mõnus oli jalutamas käia mööda väljakaevatud Via Appiat. Aastast 1850 oli seda tükk tükilt murukamarast vabastatud ja nüüd võis seal jalutada nagu kaugel minevikus, kuhu ei ulatunud mürad ega mured, puhates vahest mõnel hauakünkal, vaadates küpresside varjust kaugel sinetavate mägede poole.

Cecilia Metella mausoleum Via Appia ääres Roomas, KMM F 449, Tartu Ülikooli kunstimuuseum

FOTO: Fotis

Väljasõit Tivolisse

Rooma tundus Laikmaale ja Tuglasele tohutu paksu kultuuriloo köitena, mida nad vaid siit-sealt olid suutnud lehitseda, vaatamata loendamatute muuseumide ja näituste külastamisele. Tõeliselt laheda ja meeldiva päeva veetsid mehed aga Tivolis ja Hadrianuse villas.

Sinna jõudmiseks pidid nad küll erandi tegema – istusid trammile ja sõitsid mööda maanteed. Trammil oli vastas hulk hotelliteenijaid, kes pistsid neile pihku lõunasöögisedeleid. Laikmaa meelest oli «see vist kõige mõistlikum mõte, mille peale tivolilased tulla on võinud». Pärast lõunasööki oli palju mõnusam tutvuda Vana-Rooma-aegse asustusega ja kümnete kaljustelt mägedelt alla voolavate koskedega. Jahmatav-ilusat vaadet pakkusid Villa d´Este ja Villa Hadriano varemed.

Vaade Hadrianuse villa varemetele, fotopostkaart 1900.

FOTO: Fotis

Viis päeva enne aprilli lõppu oli Roomas suur lillepidu. Mööda Corsot veeresid landood, hobuseriistad ja rattad roosivanikuis, sõidukeis Rooma keigarid ning kaunitarid. Kuid eestlastest rännumeestel enam roosilist meeleolu polnud. Kuigi kumbki neist polnud suitsumees ja veine polnud nad kuu aja jooksul tilkagi maitsnud, hakkasid nende rahatagavarad otsa saama.

Mõlemad kirjutasid ja telegrafeerisid, kuid rahalaevu ei paistnud kusagilt. Nii tehti otsus, et Tuglas Napoli poole hakkab matkama, samas kui Laikmaa Rooma rahasaadetist ootama jääb ja siis paari päeva pärast järele sõidab. Kunstniku optimistliku arvestuse kohaselt pidi ta ju ometi «kohe-kohe» kelleltki raha saama.  

Nii asuski Tuglas paarkümmend liiri taskus kand ja varvas mööda Via Appiat Napoli poole. Cecchinas tema ramm rauges ja sealt sõitis mees edasi rongiga. Algas rännumeeste kõige traagilisem reisietapp. Paarist päevast sai tervelt kolm nädalat nälgimist ja virelemist.

Järgneb homme.

Kasutatud:

  • Ants Laikmaa. Teelt. Kunst 1996
  • Friedebert Tuglas. Reisikirjad. Tallinn 1956
Tagasi üles