Maailmaränduri päevik: Kanadas tuleb ööseks toit puu otsa visata

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Pole veel linnast väljagi saanud ja juba džungel

FOTO: Risto Prii

Telgis telgis süüa hoida ei tohi ja kindlasti mitte seal einestada. Selle asemel tuleb, nagu vesterni kangelane sarjast «Bonanza,» oma kraam puu otsa lassotada. Tundub päris tüütu kui aus olla, aga samas ei tahaks öösel unise peaga ka näha kuidas mõmmik mu söögivarusi telgis järab, mind magustoiduks jättes, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Lõpuks jõudis kätte aeg jälle lennukile suunduda ja olingi vaikselt Vancouveri poole teel. Kohaga mul lennukis vedas. Kuna kõrval oli tühi iste, sain mõnuga üle kahe koha laiutada. Olles eelmisest lennust parajalt väsinud, magasin enamus lendu maha. Ainult paar korda ärkasin söögilõhnade peale, kuna kõht on mul alati tühi, isegi magades.

Tollis läks hästi ja pagasi sain ka ilusti kätte. Kuigi mu kott tuli täiesti viimasena, mistõttu hakkasin juba vaikselt muretsema. Piiriametnik küsis veel mu rattamatka kohta ja oli eriti huvitatud sellest, kus ma täpselt Austraalias olles sõitsin. Ilmselt oli tal plaanis ka Austraaliasse väntama minna või siis proovis veenduda, kas seda hullu tasub ikka Kanada pinnale lasta.

FOTO: Risto Prii

Vancouveris oli mul kohe kodu olemas. Sõbranna sõbranna Eliis oli lahkelt nõus mind mõned päevad võõrustama, kuni ma oma asjad korda saan ja valmis jälle seiklema olen. Nimelt otsustasin Amazonist uue magamiskoti ja veel paar asja tellida. Vanadus annab tunda, olen pigem nõus raskemat laadungit tassima, peaasi, et soe ja natuke mugavam oleks.

Eliis oli juba paar aastat Kanadas elanud ja töötas kohalikus kalarestoranis. Kahenädalane puhkusereis õele külla oli võtnud palju suuremad mõõtmed ja kaks aastat hiljem elasid nad õega endiselt mõlemad Kanadas.

Aeg Eliisiga hüvasti jätta. Suured tänud mind võõrustamast

FOTO: Risto Prii

Tema õde Eline on filmiprodutsent, kes natuke aega tagasi võitis ka kohaliku konkursi motokrossi filmiga «Diaries of Badass Chicks.» Nii et kõik marss vaatama. Samal ajal kui oma asju Amazonist ootasin, käisin ka kohalikust matkapoest läbi ja ostsin endale karude peletamise sprei.

Loodame, et seda kasutada ei tule, aga parem on valmis olla. Kanadas, eriti siin piirkonnas, tatsab päris palju mesikäppasi ringi. Tegin endale selgeks ka mõned Kanadas kämpimise põhitõed.

Ehk siis telgis süüa hoida ei tohi ja kindlasti mitte seal einestada. Selle asemel tuleb, nagu vesterni kangelane sarjast «Bonanza,» oma kraam puu otsa lassotada. Tundub päris tüütu kui aus olla, aga samas ei tahaks öösel unise peaga ka näha kuidas mõmmik mu söögivarusi telgis järab, mind magustoiduks jättes.

Kõik see on tiba uus mu jaoks, sest enne pole kuskil sellist probleemi olnud ja pean tõdema, et väike hirm on sees. Noh, pigem päris suur hirm. Samas statistikale toetudes, on palju suurem võimalus, et miskit hoopis liikluses nihu läheb. Mitte et see eriline lohutus oleks. Igatahes karusprei, kümme meetrit köit ja lõhnakinda kotid näpus, kõndisin relvastatult matkapoest välja, et koju oma uue varustuega tutvuma minna.

Päikseloojang üle Burrardi silla

FOTO: Risto Prii

Vancouveri peal ringi jalutades pidin tõdema, et tegemist on ühe ilusaima linnaga, kus olen käinud. Ranniku äärsed ilusad vaated taamal kõrguvate mägedega teevad oma töö. Need samad mäed, mida ma mõne päeva pärast ületama hakkan.

British Columbia ja Alberta saavadki olema Kanadas minu jaoks kõige mägisemad piirkonnad. Sealt edasi läheb tasasemaks. Lõpuks jõudsid ka mu pakid kohale ja hakkasin vaikselt asju kokku panema.

Polnud üldse lihtne ülesanne. Magamiskott oli kuskil kaks-kolm korda suurem kui eelmine ja nägin omajagu vaeva, et see kuhugi ära mahutada. Viimasel õhtul enne äraminekut tuli ka Eliisi sõbranna Claire külla ja nii me seal poole ööni maailma asju arutades ja kaarditrikke tehes istusimegi.

Claire õpetab kuidas õige kanadalase kombel kommi süüa

FOTO: Risto Prii

Magamisgraafik on mul terve Kanadas olemise aja täiesti jabur olnud. Öösel magada ei saa ja siis pool päeva magan lihtsalt maha. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et Austraaliaga oli ajavahe müstilised 17 tundi. Esimesed päevad jäin alles kella kuue ajal hommikul magama ja lõpuks kuskil kell kaks päeval ajasin ennast maast püsti. Hetkel seda sissekannet telgist kirjutades on kell juba pool kolm öösel saanud ja une märke pole absoluutselt tunda.

Järgmisel päeval sain alles peale lõunat liikuma, oli vaja veel poes käia ja asjad lõplikult kokku panna. Seda kõike oleks saanud ju teha ka eelneval päeval, aga mul tavaliselt ei taha need asjad enne viimast minutit kuidagi õnnestuda. Võiks ju arvata, et olen kõige selle reisimise juures osavamaks saanud, aga ilmselt mitte.

Vaade Lions Gate sillale

FOTO: Risto Prii

Lõpuks jätsin Eliisiga hüvasti ja sõidus ma jälle olingi. Tiirutasin veel Vancouveri peal ringi, käisin pargid, rannad ja muud ilusad kohad läbi ja varsti oligi kell nii palju, et hakkasin mõtlema kuhu telk püsti panna. Lõpuks otsustasin linna äärde kämpingusse jääda, nii et ei jõudnud just väga kaugele.

Pole veel linnast väljagi saanud ja juba džungel

FOTO: Risto Prii

Selle lühikese aja jooksul sain ma lausa kaks korda tervituse «Hello Estonia» osaliseks. Tundub, et Kanadas teatakse Eesti lippu päris hästi. Isegi hoo pealt tuntakse ära. Järgmiseks peatuseks on Squamishi linn, kuhu on tagasihoidlikud 60 kilomeetrit ja kohe mitte üldse tagasihoidlikud 2000 meetrit üles ja 2000 meetrit alla. Vaim oleks täitsa valmis, kui nüüd uni ka ainult tuleks. Niisiis head ööd Kanadast ja ilusat suvist ilma kaugele Eestisse.

Risto teekond kaardil: 


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles