Maailmaränduri päevik: põnevad ajad ootavad ees, hüvasti, Austraalia!

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tormine taevas Sydney ooperiteatri kohal.

FOTO: Risto Prii

Niisiis jäi Sydneysse jõudes kilometraažiks 12 399 ja sellest Austraalia osa oli kuskil 5500 kilomeetrit. Euroopas oleks saanud selle ajaga ilmselt umbes kümme maad läbi sõita. Austraalia on suurem, kui inimesed tavaliselt ette kujutavad, kirjutas jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Järgmisel hommikul otsustasin kiirteelt maha keerata ja väikse põike sisse teha. Tundus, et olen ilusti graafikus, ja kiirtee muutus vaikselt tüütuks. Samal hetkel hakkas ka teekond mägisemaks muutuma. Oli ka aeg, ootasin, et see juhtub juba varem, Melbourne'i külje all.

Sügisene Austraalia.

FOTO: Risto Prii

«Sõbrad» köha, nohu ja valus kurk olid aga tagasi ja tegid mu seiklemise veidi raskemaks. Õhtuks jõudsin kohta nimega «Rock», kus oli võimalus tasuta staadioni ääres kämpida. Telgist avanes vaade sellele, kuidas kohalikud jalgpalli mängisid ja grillisid. Minuga ühinesid ka paarike Jaapanist, kes surfilaud katusel, vastostetud bussiga mööda Austraaliat ringi kimasid.

Kahjuks olin poeskäiku hommikust saati edasi lükanud ja Rocki jõudes tuli välja, et pood pannakse laupäeval varem kinni. Otsisin siis kotist oma sööginatukesed välja ja õhtuks serveerisin endale uhkelt saia ketšupiga. Kõik muu oli otsa saanud.

Hommikul kõhu korina saatel panin ruttu telgi kokku ja sõitsin kohaliku poe poole. Õnneks avas pood ka pühapäeval uksed varakult ja nii ma päästetud saingi. Kuna olla oli endiselt kehv, otsustasin öö Wagga Wagga motellis veeta. Esimest ja ilmselt viimast korda, kui ma Austraalias endale motelli toa võtsin.

Lootsin, et üks puhkepäev teeb mind tervemaks ja saan uue hooga jätkata. Kuna Waggasse oli kõigest 30 kilomeetrit, jõudsin sinna juba üpris varakult. Neiu motelli infolauast ei suutnud kuidagi uskuda, et ma rattaga Sydneysse sõidan, ja soovitas mul tingimata rongiga minna. Siiski keeldusin kenast pakkumisest ja proovisin oma jõududega hakkama saada.

Hea ja rahulik sõita. Autosid pole ja päike paistab.

FOTO: Risto Prii

Hommikul oli tõepoolest natuke parem ja hakkasin vaikselt kiirtee poole tagasi väntama. See oli üks vaiksemaid lõike Austraalias, terve teekonna peale läks mööda kõigest mõni auto. Täitsa hea ja rahulik oli sõita. Päike ka paistis taevas ja keskpäevaks oli temperatuur tõusnud 20 kanti. Kiirteele tagasi jõudes kõik see muidugi muutus ja peagi vurasin jälle autodega võidu.

Järgmistel päevadel oli väga palju ronimist, andis leida tasast lõiku, ikka üles alla, üles alla. Otsustasin ka esimest korda pimedas sõita, et enne suuremat külma ja vihma Sydneysse jõuda.

Peale paari tundi kottpimedas maantee ääres pedaalimist mõtlesin aga ümber. Võtab kõhedaks küll, kui suured veoautod pimedas mööda sõidavad. Jääb ainult loota, et keegi roolis tukkuma ei jääks ja ikka mu vilkuvaid tulukesi märkaksid. Kella 21 ajal panin telgi kuhugi tee äärde püsti ja proovisin magamiskotis sooja saada.

Oligi jäänud paari päeva teekond Sydneysse. Seal ootasid mind ees sõbrad Lauri ja Liisu. Sydneysse sisse sõit osutus raskemaks, kui ma arvasin. Vähemalt võrreldes Melbourne'iga tundus palju keerukam.

Suutsin ka kaks korda rehvi katki sõita. Vaadates, kui palju prahti kiirteede ääres on, pole siin midagi imestada. Pigem üllatav, et ainult kaks korda rehvi parandama pidin. Vähemalt klaasikildude vahel slaalomi sõitmine hoidis meele erksa. Mitte et aina suurenev liiklusvoog seda poleks suutnud.

Käisin veel ooperiteatri juurest läbi, vaatasin kurikuulsa hoone ära ja varsti olingi oma uues kodus.

Tormine taevas Sydney ooperiteatri kohal.

FOTO: Risto Prii

Niisiis jäi Sydneysse jõudes kilometraažiks 12 399 ja sellest Austraalia osa oli umbes 5500 kilomeetrit. Euroopas oleks saanud selle ajaga ilmselt umbes kümme maad läbi sõita. Austraalia on suurem, kui inimesed tavaliselt ette kujutavad.

Viimased päevad Sydneys möödusid suure sööma ja väikse veini saatel. Sõbrad hoolitsesid, et ma esimesed paar nädalat Kanadas Austraalia energiaga hakkama saaks.

Samuti käisin läbi rattapoest ja muretsesin endale rattakasti ja palju teipi. Järjekordselt oli ratas vaja kokku pakkida ja lennukõlblikuks teha. Kuna Balilt juba kogemus ees, läks seekord pakkimine omajagu kiiremalt.

Linna peal kondamas.

FOTO: Risto Prii

Pühapäeval käisime ka ilma kiuste Sydney peal jalutamas. Terve nädalavahetus möödus vihma ja madalate temperatuuride saatel. Talv oli kätte jõudmas, paras aeg suve poole lennata. Varsti olingi jälle pakitud ja valmis minema. Lauri viskas mind veel lennujaama ära ja sõidus ma olingi. Suured suur tänu neile mind võõrustamast ja Sydneyt tutvustamast.

Kõik pakitud ja aeg minna.

FOTO: Risto Prii

Esimene lend läks Pekingisse ja sealt edasi Vancouverisse. Kümme tundi oli vaja ka Pekingi lennujaamas sisustada ja siit ma praegu seda blogi kirjutangi. Algul vaatasin, et polegi netti, aga siis tuli meelde, et Hiinal on kombeks suuremad välismaised lehed nagu Google, Facebook ja Instagram ära blokkida. Elu läbi, ei saagi kellelegi teada anda, et Hiina ohutult jõudnud olen. Igatahes loodame, et teine lend läheb sama kenasti ja jõuan ilusti Kanada pinnale. Põnevad ajad ootavad ees.

Viimane pilt Austraaliast. Sydney lennujaam päikseloojangul.

FOTO: Risto Prii

Risto teekond kaardil: 


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles