Friedebert Tuglas sai Hispaanias härgadega kohtudes ehmatuse osaliseks Ajalooline reisikiri

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Stseen härjavõitlusest. Aasta u 1910.

FOTO: Rights Managed / Mary Evans / Grenville Collins P/Scanpix

Kui 1918. aastal ilmus Friedebert Tuglase «Teekond Hispaania», siis oli see eestikeelse lugeja jaoks esmakordne kohtumine selle kauge ja võõra maaga. See oli kõigest varemtuntust erinev mitte ainult lugeja jaoks, vaid ka kirjanikule endale, kes tundis, et ta seal isegi mitte enam Euroopas ei seigelnud.

Tuglas oli selleks ajaks Euroopa juba risti ja põigiti läbi rännanud. Igal pool, kuhu ta sattus, uuris ta põhjalikult kunstiesemeid, kirjandust, arhitektuuri, inimeste ja looduse iseärasusi. «Kunsti ja kirjanduse alal oli Tuglase eruditsioon hirmuäratav,» kirjutas tema kohta Ferdinand Kull. «Selline kohutav eruditsioon oli võimalik ainult tema hiilgava mälu tõttu. Meil oli tunne, nagu kujutaks Tuglas endast ilmatu suurt rändavat kunsti ja kirjanduse leksikoni.»

Reis toimus 1913. aasta veebruaris ja kestis kaks ja pool nädalat. Algas see Biskaia lahe äärsest San Sebastianist, viis Burgosesse, sealt Madridi ja Toledosse. Pärast Andaluusiasse jõudmist tundis kirjanikuhärra, et oli viimaks ometi saabunud igatsetud paika – sooja lopsakasse kevadesse. Ta nautis tõeliselt viibimist Córdobas, Sevillas, Murcias ja Valencias ning ohkas sügavalt, kui pidi asuma tagasiteele mööda Vahemere äärt Barcelona poole. Pärast 28 tundi kestnud rongisõitu oli kirjanik jõudnud tagasi talvisesse Pariisi.

Fridebert Tuglase reisikiri pole mitte ainult rännu kirjeldus, vaid ta tunneb kohustust lugejat harida – niipalju kui võimalik, on ta ammendava ülevaate andnud Hispaania ajaloost. Isiklike muljete vahendamisest muidugi ei pääsenud, need kumavad ikka nähtu kirjeldustest ja arvamusavaldustest.

Istunud San Sebastiani vaksalis rongi, seisis Tuglas kottpimedal ja jääkülmal 31. jaanuari hommikul kell pool 5 Burgoses. See hetk pani tõsiselt kahtlema talvise reisi mõttekuses. Ainus põhjus, miks ta oli otsustanud sellest linnast alustada, oli Burgose katedraal ja selle poole kirjanik pimedas kobades teed alustaski.

Muidugi ei olnud võimalik sel kellajal ehitisest mingit ülevaadet saada, pealegi oli kole külm. Seepärast astus ta oma päevasel jalutuskäigul veel korduvalt selle gooti ehituskunsti pärli juurest läbi: «Astusin sisse tundmusega, millega astutakse sümfoonia kuulamisele või kauni luuleteose lugemisele. Käisin kapellides, jalutasin claustros ja tundsin lõbu Kastiilia rahvuskangelase Cidi kuulsast kirstust.» Kuid kahjuks polnud see tähtsuse kaotanud pisilinn muus osas suurem vaatamisväärsus ja seda mõistis õhtuks ka rändaja: «Burgos pole enam muud kui ta nimi ja ta katedraal.»

1892, Burgose katedraal

FOTO: akg-images / akg-images/Scanpix

Ka Valladolidi bulvaritel olid puud raagus, maa peaaegu külmunud. Ometi oli siin kaks tähtsat maja, mida Tuglas ilmtingimata näha tahtis. Maja, kus 60-aastane Cervantes oli kirjutanud oma «Don Quijote» ja maja, kus suri Kolumbus. Cervantese lagunenud väikene uberik lösutas pisikeses kõrvaltänavas. Seinalt oli krohv varisenud, aknad kildudeks löödud ja lauaotsadega kinni naelutatud. Viletsa ukse ees rippus vana aidalukk, ühtki inimest polnud maja lähedal, nii et kaugelt tulnud kultuurihuvilisel võimatu oli seda seestpoolt näha. Kümmekonna minuti tee kaugusel, linna teises servas asunud «Casa de Colón», polnud palju paremas korras kui eelmine.

Kastiilia ja kastiillased jäid Tuglase mälestustesse lõikavalt vastuolulistena: «Kastiillase näojoontes peegeldub ta kodumaa talve kalkus ja karmus, ta riietes aga selle suve lõkendav värvirikkus. Rahvarõivad teisenevad maakoha ja aastaaja järgi, kuid ikka jääb neis üldiseks see juurejooneline dekoratiivsus. Ja ühtlasi on siin rahvarõivad veel elav tarvitusese. Vana-kastiillasse on jäänud ülev ja uhke rahu, olgu selle all millist kirge ja fanatismi tahes. Igas karjuses on siin pisut rüütlit ja roomlast. Ja milline vastutulelik ja heatahtlik rahvas! Kui palju päritud kultuuri võib omada ka kirjaoskamatu! Vist kunagi ei avanud naabrid vagunis moonakotti, ilma kõigepealt mulle pakkumata.»

Kastiilia karjus

FOTO: /Scanpi

Madridis paistis esmakordselt päike ja linn üllatas oma inimeste rohkusega. Enesele teadmata oli kirjanik kohale jõudnud just karnevali ajaks. Hotellist vooris mööda värvikirev rongkäik ja kümned sõidukid kandsid lehvikute tagant naeratavaid naisi. «Puiesteel algas romeria söömise, muusika ja tantsuga. Mida pimedamaks läks, seda kõrgemale tõusis tuju. See oli üldine pidutsemine loendamatute laternate valguses, konfeti ja serpentiini vihamas, ülesarvamatute kitarride, kuljuste ning kastanjettide raginas. Siin esitati rahvuslikke tantse fandangot, boolerot, cachuchat.»

Kroonu stiilis Madriid

Järgmisel päeval pärast pidutsemist suundus Tuglas Prado muuseumi, et ahmida endasse Hispaania kunsti. Linna peaväljak Puerta del Sol kihas inimestest hommikust õhtuni. Madriid oli juba tollal suurlinn hästikorraldatud trammivõrguga, loendamatute kohvikute ja paljude uute majadega. Kuid Tuglasele ta ei meeldinud – ei ühtki huvitavat kirikut, uued majad «kroonu stiilis».

Ainus väljak, mis säilitanud keskaegse ilme, oli kord linna südameks olnud Plaza Mayor. Väljak, kus kunagi lõõmasid inkvisitsioonilõkked. «On midagi pööritavat juba paljalt selles mõttes. Ja alati, kui tulin läbi nende kangialuste vaiksele ja kodusele õuele, haaras mind kohe minevikupilt hingemuljuva jõuga.»

Rongisõit Madriidist Toledoni kestis vaid kolm tundi, kuid paiskas reisija selle lühikese ajaga Hispaania süngesse keskaega. «See on surma enese võrdkuju. Kõrgel künkal, mida Tajo jõgi kolmelt poolt piirab, kuhjub majade rägastik, milles leidub ainult 2 või 3 enam-vähem sirget tänavat, muidu aga kitsad, kõverad käigud, kus pole ruumi mõlema käe väljasirutamiseks, pimedad võlvialused, kangid ja umbsopid. Kord Hispaania pealinn, nüüd peaaegu alev. Kord vaimse elu keskus, nüüd linn, kus ei ilmu ühtki ajalehte ega ole isegi tänavavalgustust.» Kogu linn ja selle ümbrus üksainus kivikõrb. Peene huumoriga tähendab Tuglas: «Mis linnas kasvavatesse puudesse puutub, siis ei või ma nende täpset arvu öelda, kuid arvan, et neid on mitu.»

Toledo

FOTO: akg-images / Sch/Scanpix

Jäämata kauemaks sellesse inkvisitsiooni kõledasse pesasse, vuras Tuglas rongiga lõuna poole läbi kirjandusliku La Mancha, millest hõõgus kirglikku melanhooliat ja kus «iga postijaamapidaja tahab tõendada, et rüütel tema katuse all on öö veetnud ja tema kaevu ääres haavu pesnud.»

14-tunnine raudteesõit eraldas kõledat talve puhkevast kevadest – Andaluusiast ja Cordobast. Tuglas oli lõpuks jõudnud sinna, mida ta vaatama ja nautima oli tulnud – keset iidset mauri kultuuri.

Cordoba, Rooma sild

FOTO: akg-images / Andrea Jemolo / akg-images / Andrea Jemolo/Scanpix

Cordoba tundus puhas, intiimne ja vaikne. Tänava poole vaid majade müürid, kuid kui õnnestus mõnest raudväravast õuele piiluda, siis avanes seal tõeline Semiramise aed – kiviparketiga sillutatud õu, selle keskel bassein või sulisev purskkaev, apelsinipuud ja roosid. Aia ümber peentel sammastel galerii, mille kohal eluruumide aknad. Üle õue varjuks riidekatus või viinapuuväädid.

Cordoba siseõu

FOTO: Herv/Scanpix

Muidu vaoshoitud Tuglas ei suutnud oma vaimustust talitseda, kiites ülevoolavalt muistset Muhamedi mošeed mezquitat, nüüdset kristlikku katedraali. Keda ei üllataks siis see ääretu värviliste sammaste mets, mida üle 850. «See teos annab juba käsituse araablaste kiriklikust ehituskunstist. Ei ole midagi muud, mida oleks võinud võrrelda selle teosega,» ohkas reisimees.

Elurõõmus ja lopsakas Sevilla

Aina paremaks läks, kui ta jõudis Sevillasse. Nagu Cordobaski, üllatas siingi päikese heledus ja värvide rohkus. «See on veelgi duenade, kitarride, palkonite, serenaadide, lehvikute, lillede, mustlastantsude, kirikupidude ja härjavõitluste linn. Siin on mauri ja kastiilia vaim harmooniliselt liitunud. See on veelgi töö, äri, teaduse ja kunsti linn /…/. Siin leidub veel palju mineviku kerget elurõõmu ja otse külaelu lopsakust.»

Sevilla katedraal aastal 1900

FOTO: akg-images / akg-images/Scanpix

Sevilla katedraali pidas Friedebert Tuglas üheks kaunimaks kristlikuks kirikuks maailmas täis kaunist kunsti. Kohe peasissekäigu vastas keset kirikut Christoph Kolumbuse ja ta poja Fernando hauakivi. Katedraali kõrval kellatorn, mis kannab Giralda nime, vanem kui ükski maja linnas ja kõrgeim kui ükski teine tolleaegne ehitis Hispaanias. «Kuid sellest hoolimata on ta haruldaselt terve ja tüse.»

Tuglas võttis ette tõusu Giralda tipule. Tornis polnud treppe, see oli nagu mäkketõus, kuid tasus ennast ära: «Milline vaade avanes ülalt! Kiriku ümber väikesed turukesed palmiistandustega, nendest eemal aga lumivalgete majade ääretu meri. Kuid taevarannal igal pool viljakas maa lopsakate oliivi-, viinamarja-, apelsini-, korgipuu- ja palmiistandustega ning loendamatute küladega. Läbi selle õnneliku maa Quadalquiviri kollane pael, valendasid roomaaegse veevärgi kaared, mis kandsid moodsaid raudtee suitsevaid ronge.»

Nagu ka tänapäeval, ärkas Sevilla alles õhtul. Tõelisus ja romantika segunes siin igal sammul. «Möödudes kuulsast sigarivabrikust meenus ikka selle kujutus Mérimée «Carmenis». Ka nüüd, nagu ligi saja aasta eest, läksid noored tüdrukud vabrikusse ja väravas seisis vahisõdur,» nentis kirjanik. «Ning «Sevilla habemeajaja» võtab siin maha karvkatte ilma ühtki aariat laulmata.» Triana linnajaos elas igasugust kirjut vaesemat rahvast, kaasa arvatud mustlased. Tuglas käis nende tantse vaatamas. «Kuid on midagi külma ja vooruslikku tantsijanna näos. Tantsusid saadetakse lauludega. Laul ise on kalk, kuna hispaanlane pole kellegi laulumees,» nentis ta veidi pettunult.

Real Alcázar de Sevilla

FOTO: Herv/Scanpix

Loss – Real Alcázar de Sevilla – oli Tuglase hinnangul maailma väärtuslikemaid ehituskunsti teoseid. Sellest hiigel-lossirägastikust, mida araablased 12. sajandil ehitasid, polnud enam midagi säilinud peale Kuldtorni. Ehitised, mis kaasajal meeli paeluvad, on hiljem kristlike kuningate ja ehitusmeistrite loodud. Isegi kirjaniku sulg jäi nõrgaks, et kirjeldada kogu lossi 77 väiksemat või suuremat saali. Pärast lossi rahutut värvirikkust oli reisijale aia esimene nägemine rahustav nagu lapse naeratus. «See on miniatuurteos, kääbuste aed. Tema ala on äärmiselt väike, sisaldades ometi nagu kogu maailma.»

Sevilla teises servas, vaikses ja elutus linnajaos, asus Pilatuse maja, mida Tuglas pidi vaatama minema ainuüksi sellepärast, et kunagi Cervantes üle selle õue jalutanud. Õieti polnudki sellest muud vaatamisväärset jäänud kui õu ja teisele korrale viiv trepp… Hüvastijätuks kauni Sevillaga otsis kirjanik üles kiriku, kuhu maetud Calatrava rüütel, seisatades selle «Don Juani esimese kehastise haua juures, kelle patt on järelmaailma mõttekujutust tuhat korda enam huvitanud kui ta paast.»

Luuleline Andaluusia ja näljane Granada

Raudteereis Sevillast Granadasse läbi luulelise Andaluusia kulges eraraudteel. Kui kaunis loodus ja võrratu maastik välja arvata, siis rongid iseenesest olid midagi sellist, mille kohta kirjanik ei leidnud sõnu. Need «läksid teele postipoisi heaksarvamise järgi ja jõudsid pärale aastaaja tee headust mööda». Liikumine säärase sõidukiga oleks olnud vihastavalt igav, kui rahvas ümberringi poleks olnud nii läbi ja lõhki sõbralik. «Tunnete olevat enese otsekui mingi karavaniga kaasas, ühise perekonna liige, kõigiga tuttav. /…/ Üldse kulus selle publiku aeg suurelt osalt söömiseks. Ja söömise juures täitis suurt osa vein – hispaania raske ja uimastav vein, mille kõrval prantsuse oma on süütu. Seda kannavad maamehed kaasas suure lambanahast kotiga./…/ Andaluuslane on hispaania draama Gracioso ja ooperi Leporello ning Figaro, igapäevases elus aga toreero ja contrabandista.»

Granada ei üllatanud Tuglast nagu ta oli lootnud. Ei silmapaistvaid gooti, ei mauri arhitektuuri näiteid. Lisaks veel võimatult keeruline tänavaterägastik ja õhus hõljuv kehvusetunne. «See on näljane linn, Hispaania «klassikalise vaesuse» klassikalisim esindaja. Võõrastelt kerjamine, mis pole Hispaanias just silmatorkav, võtab siin ulatuse, millega võib võistelda vaid Napoli santimine.» Granada ei andnud enam aimu oma mineviku suurusest. Seda peegeldasid vaid Alhambra ning Generalife.

Granada, Alhambra

FOTO: Roland and Sabrina Michaud / akg / Roland and Sabrina Michaud / akg/Scanpix

Alhambra, mis väliselt äratas vähe tähelepanu, rabas oma seesmise imemaaga: «Nii habras ja üürike näib kõik see olevat, kuigi on pannud vastu aastasadadele.» Alhambra oli maurivalitsejate talviseks asukohaks, kuid suvitasid nad Generalife lossis, teadis Tuglas seletada. Generalife loss oli eraomandis ning sellest polnud palju säilinud: ainult väline sammastik ümmarguste kaartega ja paar tuba. Tähelepanuväärne oli vaid puiestik ja lilleaed.

Veel viimast korda oli Tuglasel võimalik laulda oodi mauride kunsti ja ajaloo kiituseks: «Araablased oskasid käsitseda kivi. Nende käte all kaotas kivi massiivsuse ja raskuse. Nende ehitised on filigraansed, need on kuldsepa teosed. Need pole ehitised, vaid ilustused. Nende kogumõju on peen. Intiimsuse ja miniatuursuse tunne on see, mis teid valdab. On suur õnnetus, et usk nende kunstikalduvusi piiras ja neile üksnes geomeetrilised joontekombinatsioonid kasutada jättis.»

Hispaania lilleaed Valencia ja isepäine Kataloonia

Tee läbi Ida-Hispaania rongiga Barcelonani andis aimu sellest, et reisija oli jõudnud Hispaania rikkaimasse piirkonda. Keset Murcia maakonna kõrbemägesid hõbeda, tina, vase, raua, väävli, salpeetri ja ookrimulla kaevandused. Elche palmioaasid, kus palmid kasvasid metsana. Paaritunnine peatus Alicantes võimaldas vaid hetke imetleda kaunist datlipalmidest Esplanaadi ja Castillo de St Barbarat kõrgel lumivalgel lubjamäel. Siis algas Hispaania lilleaed – Valencia.

Viimaks jõudis Friedebert Tuglas oma viimasesse peatuspaika – Hispaania kõige suuremasse ja rikkamasse linna Barcelonasse. Tükk tööstuslikku Euroopat ja hästi haritud põllumaad selle ümber koos heade teede, raudteede ja sadamatega. «Selle elanikkond on energiliselt tegev ja loov ega parasiteeri madridlase kombel,» teadis Tuglas juba tookord.

Parimaks vaatamisväärsuseks pidas ta vana katedraali. Seevastu uuem pani ta jäledusest õlgu väristama: «Kujutlege monumentaalset ehitist, mille luustik pärineb uuendatud barokist ja fassaad esitab mingit jääliustikku või taignalaviini. Kõik voldiline, vormitu, maitsetu. Suur osa Barcelona uuematest ehitistest on löödud selle stiilivärdja tunnustega. Muu seas võiks näitena mainida ka pooleli olevat suurt La Sagrada Familia kirikut.»

La Sagrada Familia kirik

FOTO: Caro / Andreas Bastian / Caro / Andreas Bastian/Scanpix

Juba tol ajal ei saanud Barcelonasse sattunu ei üle ega ümber Kataloonia ajaloost. Ka rohkem kui sada aastat hiljem kõlavad Tuglase kirjapandud read justkui loeks tänapäevast ajalehte: «Madridi keskvalitsus kurnab neid majanduslikult. /…/ Juba tõuliselt on see hoopis ise rahvas. Pikka aega oli Prantsusmaa osa ja sai Hispaaniaks alles pärast Napoleoni sõdu. Opositsiooni Kastiilia vastu on siin ikka tuntud. Nüüd seatakse lõplikuks eesmärgiks riiklik iseseisvus. See liikumine langeb tihti ühte vabariikliku ja sotsialistliku liikumisega ning on sellisena keskvalitsusele eriti ohtlik. Praegu puhkeb liikumine ise tihtipeale juba avalikeks vastuhakkudeks.»

Siin linnas nägi Tuglas lõpuks ka härjavõitlust. Ei saanud ju Hispaaniast muidu lahkuda: «Sellele, kelle maitse ja närvid ei talu härjavõitlust, jääb Hispaania paratamatult võõraks.» Pikalt kirjeldas ta nähtud etendust ja püüdis lugejat veenda, et lihunikutööl ja härjavõitlusel on suur vahe, aga lõpuks pidi ta siiski tunnistama: «Tundsin mingit pigistust ja lämmatust kurgus, mida toob lähedase surma teadvus. See kisub kaasa, nii et ei suuda silmi sulgeda, kuigi ei suuda neid ka lahti hoida.»

Stseen härjavõitlusest. Aasta u 1910.

FOTO: Rights Managed / Mary Evans / Grenville Collins P/Scanpix

Nii jõudiski rändaja tagasi Euroopasse. Tuglas oli teoks teinud eesti kunstnike Pariisi kogukonna seas legendaarseks räägitud kättesaamatu unistuse. Eriti Konrad Mägi ja Aleksander Tassa igatsesid vahetpidamata sinna pääseda, et tutvuda eksootilise loodusega, apelsine ja banaane puu otsast süüa ja härjavõitlust näha. Kunagi polnud neil aga selleks piisavalt raha.

Kuu aja jooksul nähtud muljete jagamisega Pariisi sõprade ringis polnud Tuglas kitsi. «Härjavõitlused ei meeldinud talle siiski nii, nagu me ette olime kujutanud: põhjamaalase närvide jaoks olevat see liig toores lõbu,» kirjutas Ferdinand Kull. «Nii võis ta meile pikkadel talveõhtutel lõpmatult jutustada oma reisimuljetest, nähtud asju ja inimesi kirjeldada sellise huumoriga, et tundide viisi kõige suurema lõbuga kuulda võisime. Oma hiilgava tähelepanuvõimega tabas ta läbirännatud maadest ikka kõige iseloomulikumaid jooni ja mõistis neid suurepäraselt edasi anda.»

Kasutatud:

  • Friedebert Tuglas, Reisikirjad. Tallinn 1956
  • Janika Kronberg, Rännud kuue teejuhiga. Tallinn 2013
  • Ferdinand Kull. Mässumehi ja boheemlasi. Tallinn 1996
Tagasi üles