Reisikiri: jäime Iraani kõrbes liivatormi ja möirgavate kaamlite keskele

Agaate Antson
, Reisile.ee toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kõrbemaastik moodustab Iraani aladest ligi 30 protsenti, milles suurem osa on küll eriline, kuid siiski pikk ja lõputu tühjus. Kuna soovisime oma reisiseltskonnaga näha võimalikult erinevaid kõrbemaastiku vorme korraga, suundusime kuulsasse Maranjabi kõrbe.

Maranjabi kõrbe on mugav minna rendiautoga nii Esfahani kui ka Kashani linnast. Meie hakkasime Iraanis tavalise Samandi sõiduautoga kõrbe poole sõitma Kashani poolt.

Siiditeel asuv Karavanserai ööbimiseks ei sobi

Olles juba mõnda aega keset tühja tühermaad sõitnud, jõudsime Maranjabi kõrbe sissepääsu juurde, kus meid üritati veenda, et tavalise sõiduautoga kõrbes hakkama ei saa. Väravavalvur pakkus meile rendiks hoopis sealsamas seisvat neliveo maasturit, kuid küsis selle eest ka krõbedad 200 eurot õhtu kohta.

Kuna meil oli kindel plaan kõrbes ööbida ja ka järgmine päev ringi sõita, jäime siiski endile kindlaks ning jätkasime aeglast sõitu kohati liiva alla mattunud sõiduteel tühjuse poole. Tee peal selgus muidugi, et kogu neliveo vajalikkuse jutt oli olnud lihtsalt üks rahateenimise nipp, kuna meist kihutas liiva tuisates mööda nii mõnigi teine meie omale sarnane sõiduauto ning liiva sisse kinni ei jäänud ei nemad ega meie.

Pärast pooletunnist sõitu jõudsime keset kõrbe seisva kindluse moodi Karavanserai juurde. Nimelt läbis vanasti Siiditee ka Maranjabi kõrbe, mistõttu leidub siin nii üksikuid kosutust pakkuvaid veekaevusid kui ka ööbimiskoht Karavanserai näol.

Karavanserai keskel on avar hoov purskkaevuga ning ööbida oleks saanud vaipadega kaetud väikestes tubades. Kuna ülikasinates tingimustes ööbimise eest küsiti liiga kõrget hinda ning ka vaibad nägid välja räpased, eelistasime siiski keset liivaluiteid telgis ööbida. «Aga öösel on kõrbes ohtlik!» karjatas Karavanserai omanik, kui suundusime tagasi auto poole. «Seal on leopardid, maod ja skorpionid,» proovis ta meid veenda.

Oleksimegi juba peaaegu tagasi läinud, kuid seal samas Karavanserai juures peatus abielupaar, kes meid, välismaalasi, kohe nõus aitama oli. Nad kinnitasid, et siin küsitakse ebareaalselt kallist hinda ning kutsusid meid nende auto järel ühte kaunisse paika sõitma. Kuna ka nemad plaanisid kõrbes telkida, otsustasime, et koos ongi nende leopardide keskel ehk kindlam. Kuna õues kiskus juba pimedaks, ei julgenudki me ise kõrbesse ekslema minna ning järgnesime sõbralikule paarile.

Liivatorm ja kaamlid öises kõrbes

Jõudsime kõrgete liivaluidete äärde ning panime telgid nii 30 meetrise vahega püsti. Küsisin paari käest veel igaks juhuks üle, et mis ohtlikke loomi siin leiduda võib ja ka nemad kinnitasid, et siin on nii madusid kui ka leoparde.

Selleks ajaks oli väljas juba täiesti kottpime, mistõttu otsustasime kõrbes uitamise ja liivaluidete avastamise jätta madude ja skorpionite hirmus hommikuks. Läksin veel välja hambaid pesema, kui kuulsin pimeduses nii kümne meetri kaugusel endast valju möiret.

Süda rinnus tagumas hüppasin telki tagasi ning olime veendunud, et nüüd on see paljuräägitud leopard kohal. Peagi kuulsime aga kuidas «naabrimees» telgist välja tuleb ja sajatades möirgava olendi poole astub.

Pistsime ka siis pead telgist välja ja läksime taskulambid käes uurima, kuidas see kohalik mees nii julge saab olla. Möirgajaks aga polnudki leopard, vaid hoopis inimeste lähedust otsima tulnud kaamel. Kui küsisime naabrilt, miks ta kaamliga pahandas, ütles ta, et suur loom võib hakata autole viga tegema, mistõttu on parem ta minema ajada.

Peale leopardiehmatust oli meil kõigil aga uni kadunud ning ka põnevus liiga suur, et öist kõrbe avastamata jätta.

Mõtlesime ronida ainult ühe lähedaloleva liivaluite otsa tähti imetlema, kuid pimeduses me ilmselgelt alahindasime liivamäe kõrgust ja kaugust. Olles mõnda aega kõndinud, leidsime, et jalanõud on skorpionihirmust hoolimata liivas kõndimiseks liiga ebamugavad ning jätkasime teed paljajalu. Liiva pealmine kiht oli öise temperatuuri languse tõttu jahe, kuid nii kui varbad sügavamale vajusid oli tunda kohati põletavalt kuuma liiva selle all.

Peale väsitavat ronimist jõudsime lõpuks liivaluite tippu ning jäime kuulatama maailma kõige kaunimat vaikust. Kõrbetaevas ongi just nii selge nagu räägitakse ja peaaegu, et kirkalt särav Linnutee tundus lähemal kui kunagi varem.

Pärast mõningast kõrbevaikuse ja tähistaeva nautimist hakkasime mööda liiva tagumikul alla laskuma. Koos meiega vallandus aga liivalaviin, mis meid koos endaga alla kandis. Mis oli selle juures aga suisa ebamaine, oli heli, mis tekkis liivalaviini vallandumisel. Kõrge ja valju heli vibreeris meist läbi ning kohati tundsime, et oleme sattunud laulva maavärina keskele. Õnneks saime alla siiski turvaliselt ja päriselt liiva alla meist keegi ei mattunud.

Lootsime, et ehk nüüd saame rahulikult magama jääda, kuid järsku kerkis eikusagilt tugev liivatorm. Lisaks sellele olid vahepeal kaamlid meie tagasihoidliku telkimisala sisse piiranud ning valje möirgeid tuli nüüd igast suunast. Torm oli nii tugev, et peenikest liiva imbus telgi pisikestest võrkakendest peotäite kaupa. Samuti lõid aeg-ajalt tekkivad tuuleiilid meie telgi lapikuks, mis äratas meid iga kord võpatusega üles.

Hommikul ärkasime juba kella viie paiku, sest olime kõik terve öö tormi ja liivaga võitlemisest tüdinud. Vaatasime liivaluited ka päevavalges üle, sobitasime sõprust kaamlikarjaga ning suundusime Maranjabis asuva kuivanud soolajärve poole.

Soolajärves on tegelikult vesi ainult vihmaperioodidel, kogu ülejäänud aja on üle terve pinnase moodustunud soolakristallidest kuusnurkade kunstiline kärg. Kusagil keset soolajärve pidi olema ka soolakaevandus, aga seda meil üles leida ei õnnestunudki.

Keset soolajärve läks aga ka autotee ning kaardi pealt tundus, et peaksime seda teed pidi sõites ka Teherani maanteele jõudma. Kui olime aga juba tund aega keset soolast tühjust sõitnud, tuli meile vastu auto, kellelt otsustasime igaks juhuks nõu küsida.

Kõigepealt ütlesid autosviibinud, et oleme peast soojad, et sõiduautoga üldse soolajärvele tulime, kuna siin pole isegi levi, kui õnnetuse korral abi peaks vaja minema. Samuti olevat nende sõnul tee viinud välja vaid soolakaevandusse ning kuhugi maanteele jõuda seda teed pidi lootust polnud.

Pöörasimegi siis otsa ringi ja läksime tuldud teed pidi tagasi. Kõrbest saime välja suuremate sekeldusteta, kuid seal saadud maagilist kogemust meenutan endiselt tihti. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles