Trans-Siberi rongisõit: kellele kaaviar, kellele viin

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Nõukogude arhitektuur, sõjaväebarakid, kolhooside-sovhooside karkassid ja Venemaale omased tänavkülad. Kui nii-öelda vägivaldselt reisielamust üldistada, paelub neid turiste, kes ööpäev läbi viinaklaasi taga ei sotsialiseeru, reisi sisemine ilu, milleks on võimalus pikkadeks loodusest inspireeritud sisekaemusteks.

Mäekõrgusteks vapustusteks üles köetud muljete laviin maailma kõige pikemale raudteeliinile Vladivostokist Moskvasse variseb kokku niipea, kui lõputud metsad, põllud ja kokkukukkumise äärel luitunud puulobudikud mitmendat päeva jutti vaatevälja ilmuvad. 

Harivamast aspektist võiks esile tuua lokaalsest raadiost mängitud loenguid Siberist, Gulagi vangidest. Degustatsiooni osas meenub 15-päevasest teekonnast viina ja kaaviari maitsmise üritus.  «Kellele kaaviar, kellele viin» naljatasime karsklasest abikaasaga. 

Mongoolia reis on kui ajarännak

Maastiku vallutanud hiigelrohututtide vahelt paistsid Pekingist Moskva poole sõites üksikud savimajad. Mida lähemale Hiina-Mongoolia  piirile jõudsime, seda rohkem märkasime rändhõimudele omaseid telkmaju, jurtasid. Fakti, et kogu reis toimub 21. sajandil, tuletasid meelde vaid lõputud elektriliinid.

«Kas teate, miks Ulan-Batori liiklus läänest tulnud inimestel juhtme kokku ajab?» uuris kohalik giid läbi bussimikrofoni. Vaikus. «Sest autot juhitakse siin maal nagu hobust!»

Maavarade poolest rikkas Mongoolias on kapitalismi lipu all riiki purjetanud ka moodsa ühiskonna pahupool: meeletu tarbimise tulemusel tekkinud jäätmete probleem, linnastumine, ummikud ja triiki täis autobussid.

Burjaatia pealinnas tehtud päevaekskursioonist Ulan-Udes jäi meelede maailma suurim Lenini pea. Hoopis vingema mälestuse tekitas aga neljandal reisipäeval nähtud 30 miljonit aastat vana Baikali järv. Austuse märgiks kutsuvad kohalikud sisemaal asuvat Baikalit mereks. Imekaunist järve, mis on 1650 meetrit sügav ja paistab läbi kohati kuni 60 meetrit.

Eriloaga Baikali kaldaid pidi looklevale vanale raudteele lubatud Zarengoldi rong peatus suurimast kohalikust turismikeskusest, Listvjanka külast paari kilomeetri kaugusel asuvas sadamas. Külasse viidi rongitäis turiste laevaga.

Järv oli peegelsile. Vees vigurdasid hülged. Kohalike oludega kursis olevad giidid lõid imestust kahte kätt kokku, sest niivõrd selget, sooja ja tuulevaba kevadilma nägevat tema silmad Baikalil korra 20 aasta jooksul.

Siberi süda Irkutsk

Baikali järve äärest liikusime rongiga 44 kraadiste külmadega talvede ja 31 soojakraadiste suvede poolest tuntud Irkutskisse. Mööda 25. oktoobri ja Karl Marxi tänavat Irkustski hotelli poole suundudes jäi silma pronkskujusid, mille esiseid kaunistasid värsked nelgid.

Linn tervitas meid nõukaaegse arhitektuuri, vürstipere Volkonski majamuuseumi ja koduse lõunasöögiga suvilast ümber ehitatud alalises kodus. Meiega samal reisil viibinud noor venelanna viskas traditsioonilisse suvekodusse saabudes nalja, et «daatša» oli see maja ehk siis, kui turistid veel kohale polnud jõudnud. Kokast isa ja sekretärist pereema ponnistuste tulemusena palgatööst ilmselt meile näidatud häärberit püsti ei oleks visatud.

Meeleolu oli ülev. Joodi viina, tehti tooste. Giid rääkis vallatuid nalju kohalikest teada-tuntud maffiabossidest, kes igal pühapäeval kirikus ainult kõige jämedamaid küünlaid käivad põletamas. Religioossest taustast lähtuvalt ei pea mitu korda mõistatama, miks ka suurimateks turismimagnetiteks on Trans-Siberi raudteel just nimelt kirikud.

Kaugetelt maadelt külla tulnud uudishimulikke ju kaevandustesse, karusnahaloomade kasvatustesse ja jahile üldjuhul ei viida, rääkimata Irkutski lähedal veel tänapäevalgi eksisteerivatest vangide töölaagritest.

Vaatamata kogu riiki valdavast usklikkusest, venelaste näiliselt sügavast hinge-elust, aariatest armastusele, põllulilledele ja kõigele muule, mis elus püha ja kaunis, ei ole ma üheski teises riigis kohanud nii palju siniseks pekstud silmadega naisi, käestlastud maju, prügihunnikud ja okastraati. 

Novosibirski jõukas ja liiklusest umbes tänavapildis saime veelkord kinnitust, et Venemaa raha, rikkus ja võim ei ole ainult Moskvas või Peterburis. Poolepäevase ekskursiooni käigus näidati meile suurt ja uhket sõjaväelaste ooperimaja ja erinevaid lahingute võitutega seotud ausambaid.

Ühtlasi käisid giidi jutust läbi veel sõjaväelaste erihaigla, sõjaväelaste vabaajaklubid ja üleüldine vägeva Venemaa vaimustus. Ma ei imestaks, kui õpetajaameti kõrval giidina lisaotsakesi tegeva keskaealise proua koduseinalt ka palja ülakehaga Vladimir Putini plakati leiaksin. 

Uus päev võttis meid vastu veelgi kapitalistlikumas ja rikkamas õli kaevandamise pealinnas Jekaterinburgis. Vaatamisväärtuste tipus troonib linna läbiv nähtamatu meridiaan. See lõikab Venemaa kaheks. Itta jääb Aasia, läände Euroopa. Moskvasse kulgeva kiirtee ääres sümboliseerib seda lõikumist koguni monument. Noorte abiellujate jaoks vaieldamatu kultuspaigana laineid lööv kahte kontinenti eraldaval piiril on seega palju sagimist. Mongoolia kombe kohaselt on puudesse seotud lehvivaid lindikesi, Vene kombe kohaselt aialippidele susatud graveeritud raudlukke.

Liiklusummikute vahel osavalt navigeerides suutis bussijuht meie kuuetunnisesse peatusesse sisse mahutada kõik linna tähtsamad vaatamisväärsused. Kuulsain neist Püha Vere kirik, kus bolševikud Romanovite dünastia tsaaripere viimase kui ühe liikme julmalt maha nottisid. Kuritöö toimumise ajal oli seal vaid tavaline maja, kuid praegu on samas paigas kirik, kus pearättidega noored ja vanad naised nukrail ilmeil küünlaid käivad panemas. Olustik mõjus rusuvalt.

Olümpiakülast Moskvasse

Kirikute ja muude kohalike vaatamisväärsuste teemaline programm jätkus ka Venemaa suuruselt kolmandas linnas, Tatarstani pealinnana tuntud Kazanis. Sinna on püsti pandud kohalik Kreml.

Olümpiamängude puhul uue kuue saanud paik ei olnudki justkui Venemaa: klantsitud tänavad, viimistletud detailid, nüüdisaegne/modernne arhitektuur ning kaks laia, uhket jõge läbi linna voolamas olid Moskvale hea ettevalmistus. Pealinna vaatamisväärsuste hulka kuulusid Kreml, Punane Väljak, Gumi kaubamaja ning kesklinnast veidi eemale jääv vaateplatvorm, kus kohalikud paremate riietega ennast näitamas ja teisi vaatamas armastavad käia. Õhtusest programmist ei puudunud ka sõit Moskva metroos. Pea oli muljeid täis tuubitud, südames kergus. 

Lennuväljalt kodu poole sõites tundusid selja taha jäänud viimased päevad justkui unenägu. Olgugi, et Venemaa pealinn Moskva asub kaardilt vaatates kodu mõttes vaid kiviviske kaugusel, ei saa seda öelda muude külastatud paikade kohta. Ulan-Batori, Ulan-Ude, Irkutski, Novosibirski, Jekaterinburgi asukohta hiljem kodus kaardilt vaadates tundub aina uskumatum, et sellisesse kohta kunagi sattunud olen.

Üks, mis selge: sadade eri rahvuste, mõtteviiside ja arusaamadega suurriigi hingeelust nägime 15 päeva jooksul vaid tolmukübemeid.

Pikemalt saab Kerli Nõu maailmarändudest lugeda tema raamatust «Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist.»

Tagasi üles