Maailmaränduri päevik: tundsin end 33-aastasena kui tõeline penskar

Mathew ja Joeliga, aeg jälle edasi liikuda

FOTO: Risto Prii

Discovery peaks olema Austraalia kõige suurem hostel. Kuigi praegu on madalhooaeg, kohtasin palju erinevaid inimesi ja nautisin vahelduseks hosteli elu. Oma 33. eluaasta juures tundsin end enamik inimeste kõrval nagu penskar, aga see ei tähendanud, et toredalt aega veeta ei saanud, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii. 

Hommikul startisin Horshami poole, kuhu oli jäänud veel 240 kilomeetrit. Ühe öö pidin veel telgis veetma, millega täitus täpselt kuu aega jutti telgis ööbimist. Viimane kord sain toas magada 20. märtsil, oma sünnipäeval, Esperances.

FOTO: Risto Prii

Järgmise päeva õhtuks oli plaan jõuda Horshami, kus mul oli majutus olemas oma Austraalia sõbra Mathew ja ta perekonna juures. Tean teda eelmisest korrast, kui Austraalias olin. Kuus aastat tagasi oli ta turvamees hostelis, kus ma seitse kuud elasin. Kes oleks võinud arvata, et veel ükskord näeme.

Viimasel päeval kohtasin veel tee peal paarikest koos lastega Lätist. Eesti lippu nähes tegid nad kannapöörde ja tulid minuga juttu vestma. Vat sulle Balti vaimu. Alati on tore reisil olles naabreid kohata, eriti kui oled kodust nii kaugel. Muidu möödus päev ilma suuremate seiklusteta ja kella kaheks oli sada kilomeetrit sõidetud ja koputasingi Mathew uksele.

FOTO: Risto Prii

Mind võtsid vastu Mathew, tema naine Michelle ja nende nelja-aastane poeg Joel, kes oli ilmselt kõige suurem loomaentusiast keda ma kunagi näinud olin. Esimesed paar tundi möödusidki vesteldes sellest, mis loomi ma tee peal näinud olen. Samuti tutvustas Joel mulle Austraalia loomi. Tore, kui inimesed juba varakult millegi vastu nii kirglikud on, ilmselt on sirgumas tulevane Steve Irwin.

Vaatasime Matthew ja Joeliga tähti

FOTO: Risto Prii

Rääkisime veidi juttu, käisin duši all, panin riided pessu ja puhkasime niisama. Tegemist oli pühapäevaga ja keegi tööle minema ei pidanud. Õhtul sõime korralikult kõhu täis ja oligi aeg magama minna. Kuna hommikul pidid kohalikud inimesed kas tööle või lasteaeda minema, jäin üksi koju. Kuni hetkeni, kui Mathew helistas ja ütles, et ma ratta hooldusesse viiksin. Tema «väike» kingitus mulle. Pole sõnu, kui mitu korda inimesed mind aidanud on, suur-suur tänu talle.

Niisiis viisin ratta remonti ja läksin Mathew töökohta. Nimelt töötas ta nüüd turvamehena kohtus. Tutvusin Austraalia kohtusüsteemiga ja sain isegi istungit jälgida.

Õhtul läksime veel fotograafia kursusele. Sain tasuta kaasa minna ja no loodame, et nüüd lähevad fotod ka kohe palju paremaks. Täitsa tore päev oli ja järgmine hommik oligi jälle aeg edasi liikuda. Seekord siis Melbourne'i poole, kuhu oli kuskil 300 kilomeetrit. 

Mathew ja Joeliga, aeg jälle edasi liikuda

FOTO: Risto Prii

Melbourne oli mulle esimene siht, kui ma kunagi oma rattareisi alustasin. Kuskil kuus kuud hiljem olengi peaaegu kohale jõudmas. Valisin sihtkohaks Melbourne'i, kuna seal veetsin suurema osa oma eelmisest Austraalia külastusest.

Esimese öö peale Horshami veetsin Greenhilli järve ääres, kus oli tasuta kämpimisvõimalus. Tundus liiga ilus koht, et edasi liikuda, nii et paningi juba varakult telgi püsti. Sain tuttavaks ka ühe Austraalia vanapaariga, kellega koos õhtust sõime ja üheskoos mulle parimat marsruuti Melbourne'ist Sydneysse otsisime. 

FOTO: Risto Prii

Hommikul ärgates oli maa mattunud udusse. Vaevalt nägin järve, mille ääres telkisin. Varbad poolkülmunud, asusin kastest märga telki kokku panema. Varsti aga udu taandus ja isegi päike tuli välja. Otsustasin, et proovin sõita 210 kilomeetrit ja ühe päevaga Melbourne'i jõuda. Niisiis tuli pehmelt öeldes pikk päev ja tunnike peale päikseloojangut jõudsin lõpuks hostel Discovery ukse taha.

Teekond ise oli suhteliselt lihtne, natuke mägine küll, aga kuna tuul oli tagant ja hooldatud ratas vuras kiiremini kui kunagi varem, siis sain ilusti hakkama. Õnneks sõitsin viimasel tunnil juba linnas sees, nii et päris kottpimedas maanteel sõitma ei pidanud. Linnatuled suunasid mind õigele rajale.

Melbourne õhtutuledes

FOTO: Risto Prii

Nostalgia moment oli suur, kui lõpuks kohale jõudsin. Kedagi ma kahjuks enam hostelist ei teadnud, aga koht oli ju endiselt tuttav. Otsustasin, et veedan mõned ööd siin. Kuigi reisi esialgne plaan oli väga hägune ja ma ei teadnud isegi, kuidas kõik minema hakkab, võib siiski öelda, et jõudsin oma esimesse plaanitud sihtkohta. 

Discovery peaks olema Austraalia kõige suurem hostel. Kuigi praegu on madalhooaeg, kohtasin palju erinevaid inimesi ja nautisin vahelduseks hosteli elu. Oma 33 eluaasta juures tundsin end enamiku inimeste kõrval nagu penskar, aga see ei tähendanud, et toredalt aega veeta ei saanud.

Hostelielu

FOTO: Risto Prii

Võtsin toa 18 voodiga, aga reaalselt olid minu toas vaid üks kohalik, kaks sakslast David ja Hoa, soomlane Sam ja härra Kenny Hong Kongist. Pärast liitus veel meiega Axl Belgiast. Ehk siis teisisõnu väga kirju seltskond. Õhtul läksime Davidi ja Hoaga ka linnapeale ja veetsime aega hosteli katusel suurel terrassil.

Peale Melbourne'i ongi jäänud veel sõita Sydneysse ja siis saab Austraalia osa läbi. Sydneysse on kuskil 1100 kilomeetrit ja ilmselt kõige mägisem osa mu Austraalia reisist. Kuna olen Melbourne'i jäänud tiba kauemaks, kui arvasin, siis surub jällegi aeg peale. Nii et peab keti ära õlitama ja vaimu valmis panema.

FOTO: Risto Prii

Lõpuks olen ka ära otsustanud, mis edasi teen. Nimelt sõidan 14. mail Vancouverisse, Kanadasse. Sealt edasi pole veel detaile täpselt paika pannud, aga üldiselt tahan sõita Kanada läänekaldalt idakaldale. Kuna Kanadas on suvi just algamas, siis ilmselt on praegu ainuõige aeg minna. Sellepärast jätsin seekord ka Uus-Meremaale minemata. Muidu oleks Kanada reis liiga sügisesse ja talve lükkunud ja külmavares, nagu ma olen, ei meeldinud see mõte mulle üldse.

Risto teekond kaardil:


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles