Aafrika päevik: tahaks Eestisse tagasi kolida

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Külastuskäik Eestisse muutis koduigatsuse veelgi suuremaks.

FOTO: Kristi Tüvi

Tundub, et koduigatsuse vastu kodu külastusega võitlemine on sama halb strateegia kui alkoholiga pohmelli vastu võitlemine – korraks hakkab parem, aga pikemas perspektiivis on ikka kehv olla, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav ajakirjanik Heelia Sillamaa.

Lõputu suvi, põnev kultuur, uued tutvused, teadmised, kogemused, ojadena voolav vein ja ei mingit muret raha pärast – kas see ei ole mitte iga 22-aastase neiu unistuste elu? Ei pea just psühholoogi haridust omama mõistmaks, kuidas tuhandete ilusate reisipiltide tõttu kinni kiiluv iPhone ei ole tegelikult kõige ideaalsem õnnevalem. Paratamatult on praeguseks Aafrika elu mesinädalate periood juba möödunud ning hallidel argipäevadel tekib üha enam tunne, et aeg oleks koju tagasi tulla.

Poole aastaga on muutunud palju: ühelt poolt tunnen ma end LAVis juba kui kodus, kuid teiselt poolt ei ole ma kindel, kui hea see on. Paar nädalat tagasi kodus rahulikult diivanil raamatut lugedes kuulsin ma ootamatult väljast kõlavaid laske. Üllataval kombel ei pööranud ma selle peale pilku raamatultki. Paar minutit hiljem olukorrale tagasi mõeldes ehmatasin aga omaenda käitumise üle – kas minu igapäevaelu ongi nüüd selline, kus ma suhtun ukse tagant kostuvasse tulistamisse samamoodi, nagu oleks purjus naabrimees kogemata mu akna alla karjuma tulnud? Kas see on normaalsus, kus ma elada soovin?

Eestis viibimine tekitab vabaduse tunde

Eelmisel nädalal jõudsin ma tagasi Eestisse, tõsi küll hetkel vaid viisa pikendamiseks ning juba homme ootab mind tagasilend LAVi. Kui esimestel päevadel olin ma pettunud, nähes, kuidas minu veenva loo peale «tegelikult on Johannesburgis turvaline, ainult röövlid ähvardavad püssidega» pööritati igas seltskonnas silmi, siis nüüd mõistan ka ise, kui teistsuguseks mu maailmapilt vahepeal muutunud on.

Üksinda jooksmine, poes käimine, taksoga sõitmine, pimedatel tänavatel jalutamine – asjad, mida ma olen terve elu nii iseenesest mõistetavaks pidanud, on korrapealt minu jaoks omaette elamused. Üle pika aja tohutut vabadust ja iseseisvust tundes on raske leppida, et juba sel nädalal hakkab uuesti pihta see igapäevane autouste kontrollimine, pimeda aja vältimine ja tahavaatepeegli jälgimine.

Vaatamata sellele ei ole üksnes kuritegevus minu jaoks piisav põhjus, miks tagasi Eestisse pöördumise peale mõelda. Fakt, et 57 miljoni aafriklase seas tunnen ma end aga ka pärast poolt aastat tohutult üksikuna, on juba mõjuvam põhjus, miks kodumõtteid ligi lasta.

Tahaks tagasi sõprade juurde

Ma ei väsi kordamast, kuidas mul on LAVis igati tore ja ilus elu, kuid kui ei ole sõpru, kellega seda jagada, siis kaotab see kiirelt oma väärtuse. Olen pikalt igatsenud sügavaid vestlusi, mis ei takerdu keele- või kultuuribarjääri taha ja pole paremat tunnet kui rääkida jälle inimestega, kes saavad sinust tõeliselt aru.

Ärge saage minust valesti aru, multikulti on endiselt mu lemmiksõna ning loomulikult on tore tutvuda teiste rahvuste eripäradega ja leida sõpru üle maailma. Lõppude lõpuks ei ole minu Aafrika elu aga lõbus Erasmuse seiklus, mis aasta pärast lõppeks. Ma igatsen juba praegu iganädalasi kohtumisi sõpradega, kellega seovad ühised mälestused ning kes oskavad mu piinlikke lugusid kuuldes mind sõbralikult lohutada stiilis, kuidas ma olen kunagi palju hullemate asjadega hakkama saanud. Teadmatus, kui pikalt ma neist eemal pean olema ja kuidas ma pärast uuesti Eesti eluga harjun, on kergelt öeldes hirmutav.

Ma ei hakka valetama: minu lühike Eestis-käik oli tõesti üle pika aja üks lõbusamaid aegu mu elus ning mul on siiralt hea meel kõige üle, mis ma teha jõudsin, kuid samal ajal pitsitab rinnus ka väike kahetsustunne. Ma olin Aafrika eluga juba harjunud, ma olin saavutanud teatud stabiilsuse ning Eestis-käik ajas lihtsalt mu pea sassi.

Olen viimaste päevade jooksul jõudnud tutvuda nii Tallinna korterihindadega kui uurinud välismaa sõpradelt teistes Euroopa linnades pakutavate töövõimaluste kohta. Kui ma oleks siin veel pikemalt, hakkaks ma arvatavasti ka suurest segadusest kosmosereise guugeldama. Õnneks lendan ma aga homme tagasi LAVi ning saan päikese käes istudes rahulikult läbi mõelda, kus ma täpselt siis praegu oma elus olema peaksin, et õnnelik olla.

Tagasi üles