Maailmaränduri päevik: Google maps valetas mulle

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Port Augustast välja sõites, mäed tagaplaanil

FOTO: Risto Prii

Kuna mul oli kodutöö tegemata, oli üllatus suur kui Adelaidest välja sõites mäed vastu vaatasid. Väga ilus teekond, aga väga mägine. Google maps ka valetas mulle, andes märku et ma võin vabalt suurele teele rattaga minna. Ilmselgelt nii see ei olnud ja pidin järgnevad sada kilomeetrit mööda külavaheteid sõitma, kirjutas jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Lõpuks ometi tundus, et tervis on jälle korras. Ei tea kas mõjusid hunnikute viisi sisse võetud vitamiinid ja mineraalid või oli tegu lihtsalt viirusega. Igatahes oli tervis parem ja hommikul alustasin teekonda Lõuna-Austraalia pealinna Adelaide poole.

Adelaide mägede algus

FOTO: Risto Prii

Selleks oli vaja läbida kuskil 300 kilomeetrit ja andsin endale aega kolm päeva. Natuke raske oli jälle peale väikest «puhkust» väntamislainele saada, aga muidu polnud viga. Ilm oli jätkuvalt ilus ja tuul enamvähem tagant.

Esimese päeva lõpuks jõudsin linna nimega Crystal Brook. Uurisin välja, et linnakese keskel on tasuta kämpimiskoht, nii et võtsin suuna sellele. Sinna jõudes tuli aga välja, et see oli mõeldud ainult karavanidele, telgiga ratturid polnud väga oodatud.

Kuna ei soovinud, et politseihärra mind keset ööd sealt ära ajama tuleb, leidsin teise koha, viis kilomeetrit linnast väljas. Õnnetuseks valisin sinna jõudmiseks kruusatee. Sellise, mis korralikult organid läbi raputab ja kenasti üleval hoiab. Värsked kodarad pidasid aga ilusti vastu ja pilt virvendamas silme ees, jõudsin täpselt enne pimedat kohale.

Port Augustast välja sõites, mäed tagaplaanil

FOTO: Risto Prii

Tegemist oli kellegi mahajäetud villaga, kus nüüd tasuta kämpida võis. Korralik ports karavane oli juba ennast ilusti sisse seadnud, nii et proovisin ennast ka kuhugi vahele paigutada. Öö möödus rahulikult ja hommikul oligi aeg jälle sõitma hakata. Käisin veel linnas asuvast poest läbi, ostsin natuke süüa ja teel ma jälle olingi. Kilomeetrid läksid kuidagi väga nobedalt. Vahepeal sõitsin isegi paarist autost mööda, ilmselt nad küll olid peatumas, aga võit siiski.

90 kilomeetrine teekond Port Wakefieldi sai sõidetud juba kuskil kella üheks ja otsustasin, et proovin siis juba Adelaide välja vedada. Ehk siis veel kuskil 90 kilomeetrit. Peale 185 kilomeetrit olingi Adelaide eeslinnas ja otsustasin öö seal karavanipargis veeta.

Liiklus oli ülitihe ja tundus, et hakkan jõudma oma esimesse suurlinna peale Perthi, mis oli rohkem kui 3000 kilomeetrit tagasi. Polnud harjunud sellise liiklusega enam. Viimase kuu aja keskmine rahvastiku arv «linnades» jäi ilmselt sinna saja kanti.

Päev andis aga korralikult tunda. Panin telgi püsti ja läksin käisin kõrval asuvast bensukast läbi. Hot dog käes, istusin tunnikese veel seal pingil ja vaatasin kuidas inimesed mööda sõitsid ja kõndisid. Täitsa põnev uus hobi.

Jubilee pargis Adelaides

FOTO: Risto Prii

Hommikul oli plaanis kõigepealt 15 kilomeetrit Adelaide kesklinna ära sõita ja siis seal natuke puhata ja ringi vaadata. Et natuke aega kokku hoida, otsustasin ööseks linna mitte jääda. 

Tundus väga ilus linn olevat, nii et natuke kahju oli nii varakult jälle teele asuda, aga eks järgmine kord pikemalt. Kuna mul oli kodutöö tegemata, oli üllatus suur kui Adelaidest välja sõites mäed vastu vaatasid. Väga ilus teekond, aga väga mägine. Nii see kipub olema.

600 meetri kõrgusele jõudes oli vaade päris kena

FOTO: Risto Prii

Google maps ka valetas mulle, andes märku et ma võin vabalt suurele teele rattaga minna. Ilmselgelt nii see ei olnud ja pidin järgnevad sada kilomeetrit mööda külavaheteid sõitma. Tagasi mõeldes, võib-olla oligi nii parem. Näeb rohkem kohalikku elu ja need mägikülad, millest ma mööda sõitsin, olid päris kenad.

Jalad polnud enam sellise koormusega harjunud, nii et tahtsid pidevalt krampi tõmmata. Võtsin doosi magneesiumi sisse, aga väga ei aidanud. Õnneks pidasin siiski õhtuni vastu ja varsti oligi kohas nimega Murray Bridge. Seal pidi saama viie dollari eest (umbes kolm eurot) eest kämpida hobuste võiduajamisplatsil. Tundus päris hea diil.

Ignoreerides fakti, et ma hobuste vastu tugevalt allergiline olen, otsustasin sinna suunduda. Tuli aga välja, et telgiga seal olla ei tohigi. Ebaõnn järjekordselt. Samas tuldi mulle vastu ja lubati siiski sinna jääda, kui ma natuke eemale mahajäetud kuuride juurde varjule lähen.

Telkimisplats Murray Bridge linnakeses

FOTO: Risto Prii

Inspektorid pidid silma peal hoidma ja sellepärast ei saanud ette karavanide juurde jääda. Ilmselt oli mulle näkku kirjutatud, et ma ei jaksa enam kilomeetritki vändata ja härral hakkas minust lihtsalt kahju. Ilus viis ütlemaks, et nägin päris jube välja ja kaetud meeldivate aroomidega.

Üle pika aja magasin nagu kott. Kordagi öö jooksul üles ei ärganud ja äkitselt oligi hommik käes. Valutavate lihaste saatel, hakkasin pakkima ja varsti olingi jälle teel. Mägine osa pidavat nüüdseks läbi olema.

Tee peal kohtusin ühe kohaliku perekonnaga, kes olid mu reisist väga huvitatud. Rääkisime pikalt juttu ja pärast avastasin, et kiivri alune oli igast head ja paremat täis pandud. Vaat, kus tore üllatus.

Kohalik perekond ja vahetusõpilane Saksamaalt, Mia

FOTO: Risto Prii

Üldiselt möödus päev rahulikult. Vurasin väikestest küladest läbi, tegin paar pilti koos hunniku turistidega täis joonistatud silode ees ja pedaalisin nagu jaksasin. Õhtuks jõudsin kohta nimega Tintinara. Seal sai tasuta järve ääres telkida. Naabritega läks mul eriti hästi ja tutvusin Briani ja Sheilaga.

Brian Sheila ja nende kuldne retriiver Faith

FOTO: Risto Prii

Nad kutsusid mind enda boksi ja sõime ja jõime koos õhtust. Paar õlut pidi unele hästi mõjuma, ma olin sellega nõus. Järk järgult olid kärbsed ära kadunud ja sääski oli ka kordades vähem kui Nullarboril. Oli võimalik rahulikult õues istuda, iga paari sekundi tagant kätega vehkimata.

Loodus aga tühja kohta ei salli ja kohale olid jõudnud mu uued sõbrad, megasuured sipelgad. Nende hammustus pidi olema väga valus, nii et soovitati tungivalt vältida. Tundus aga, et neile meeldis mu telgi peal turnida. Ilmselt otsisid sissepääsu, et mu viimane söök nahka pista.

Õnneks olid telgi seinad kui betoonist ja miskit sisse ei pääsenud. Kõht täis, oli aeg magama minna. Ärgates sõime veel Briani ja Sheilaga hommikust, panid mulle natuke kraami kaasa ja lahku meie teed läksidki. Nad elavad Adelaide kandis, nii et kodutee oli lühike. Sellepärast andsidki nad mulle oma söögivarud kaasa.

Oli väga tore ja sotsiaalne õhtu. See on minu jaoks selle rattamatka üks toredamaid osasid, sest kunagi ei tea, keda järgmisena kohtad ja kõigil on oma lugu.

Risto teekond kaardil:


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles