Aafrika päevik: muidu euroopalikus LAVis saab naise eest endiselt lehmades maksta (4)

Heelia Sillamaa
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Matkal käimine andis uut ja huvitavat infot kohalike traditsioonide ning suhtumise kohta.
Matkal käimine andis uut ja huvitavat infot kohalike traditsioonide ning suhtumise kohta. Foto: Erakogu

Kui laupäeva hommikul mägedes matkates olin kindel, et tagasi tsivilisatsiooni jõudes räägin sõpradele sellest, kuidas ronisin vapralt rahetormi taludes mööda kiviseinu, siis õhtul kohalike naistega vesteldes sain aru, et lugu, mida kõigile rääkima hakkan, on hoopiski see, kuidas muidu euroopalikus LAVis naisi endiselt lehmade eest mehele antakse, kirjutab Lõuna-Aafrika vabariigis elav ajakirjanik Heelia Sillamaa.

Olin juba pikalt mõelnud, et aeg oleks ette võtta matk kuulsatesse Drakensbergi mägedesse. Kuna aga lisaks minule on veel sadu ärahellitatud turiste, kes eelistaksid telgi asemel mõnes mugavamas kohas ööbida, ei olnud ma majutusasutuste pikkade järjekordade tõttu oma plaani veel siiani ellu viia jõudnud.

Õnneks otsustas paar kuud tagasi kõik organiseerimisprobleemid minu eest lahendada LAVi välismaallastest matkasõprade gruppi kuuluv mees ning nii jõudsin eelmisel laupäeval koos teiste huvilistega lõpuks kauaoodatud matkale.

Drakensbergi mäed
Drakensbergi mäed Foto: Erakogu

Kuna ma pole päris ammu isegi Munamäe otsa matkanud, otsustasin Drakensbergi kohale jõudes, et päevade ja nädalate pikkuste rännakute asemel sobib mul tagasihoidlikult alustada kõige populaarsemast ehk 16 kilomeetrisest rajast küll. Sealjuures hoidsin pöialt, et ka mõni teine algajast matkaja eelistab just seda teekonda ning nii ei pea ma sinna üksinda ekslema minema.

Mitte just väga üllatuslikult tuli järgmisel hommikul välja, et kohale tulnud 12-st matkaklubi liikmest soovisid vaid neli puhkamise asemel ka päriselt mägedesse minna ning nad kõik nõustusid, et lühike tee oleks see kõige õigem.

12 matkale tulnud inimesest otsustas vaid neli ka päriselt matkma minna.
12 matkale tulnud inimesest otsustas vaid neli ka päriselt matkma minna. Foto: Erakogu

Juba pärast paaritunnist matkamist, tundsin ma siiralt kaasa kõigile, kes otsustasid basseini äärde pikutama jääda. Vaatamata sellele, et ootamatu vajadus mööda kiviseina üles ronida ning üle veekogude hüpata tekitas vahepeal tunde nagu oleksin ilma turvavarustuseta seiklusparki sattunud, olid piltilusad vaated seda enam kui väärt.

Mööda libedat seina sai üles ronida vaid kivisse rajutud pulkadest kinni haarates.
Mööda libedat seina sai üles ronida vaid kivisse rajutud pulkadest kinni haarates. Foto: Erakogu

Kuna teekond mäe tippu kulges mängleva kerglusega päikesepaistet nautides ja end juhusliku koske all värskendades, tekkis paratamatult idee, et juba lähiajal võiks ette võtta ka ööbimisega pikema seikluse.

Drakensbergi matkarajad pakuvad piltilusaid vaateid.
Drakensbergi matkarajad pakuvad piltilusaid vaateid. Foto: Erakogu

Ainult ideeks see ka jäi, sest alustades matka kergema osaga ehk lihtsalt mäest alla jalutamisega, tabas meid korralik äikese- ja rahetorm, mis pani mind õhukese topi väel külmast värisedes vanduma, kuidas ma ühestki matkast enam osa ei võta. Ma oleks eeldanud, et Aafrika rahetorm on rahulikum versioon Eesti omast, kuid kahjuks pidin seda omal nahal tundes tunnistama, et nii see ikka ei ole.

Seetõttu ei olnud mul libedal teel kukkumisest sopa alla mattunud riiete ning läbivettinud jalanõudega tagasi öömajja jõudes mingit soovi targutada teiste maha magatud võimalusest või kuulda nende imekaunist puhkusepäevast.

Ilm on siin muutlik - peale rahetormi hakkas päike jälle lõõmama.
Ilm on siin muutlik - peale rahetormi hakkas päike jälle lõõmama. Foto: Erakogu

Õnneks oli meie ööbimiskohta õnnistatud suure kaminaga, mille ees istudes soojenes muuhulgas üles ka minu kehvemapoolne tuju ning nii sattusin jutusoonele minu kõrval istuvate kahe üksikemaga, kellest üks pärit Aafrika väikeriigist Gabonist ning teine Kaplinnast.

Matkajad kamina ees.
Matkajad kamina ees. Foto: Erakogu

Mõlemad naised pakkusid oma tugevate arvamuste tõttu mulle huvi ning tänu sellele jätkus meil jututeemasid ka siis kui ülejäänud seltskond juba magama suundunud oli. Naiste seltsis elu üle arutledes oli mul tunne nagu oleksin vanade tuttavate seltskonda sattunud, kuid kuuldes, kuidas Gabonist pärit naine hakkas rääkima oma tütrest kui investeeringust, meenus mulle hetkega, et ma viibin endiselt ikka täiesti teises kultuuriruumis.

Nimelt läks üksikemade jutt meestele ning nii muu seas ka sellele, kuidas LAVis maksavad endiselt mehed abielludes naise vanematele nii suure summa raha või lehmi kui naine väärt on. Kuidas nüüd minu euroopalikus LAVis selline asi toimub ja kuidas see täpselt välja näeb?

Minu segaduses näo peale hakkasid naised aga ainult naerma ning kiitsid heaks minu poolse kommentaari, et ma vist ikka ei ole siinse eluga nii hästi kursis, kui arvanud olen. Kohalik naine lohutas mind, et arvatavasti pole ma sellest kuulnud, sest tegemist on lihtsalt mustanahaliste kogukonnas levinud traditsiooniga. Üllatuslikult pidavat aga sellest iganenud kombest kinni pidama ka haritud ja jõukamad pered.

Illustreerivaid lehmi öömaja hoovi peal ei jalutanud, küll aga hobuseid.
Illustreerivaid lehmi öömaja hoovi peal ei jalutanud, küll aga hobuseid. Foto: Erakogu

Kui Gabonist pärit kahe lapse ema leidis, et tegemist on igati hea traditsiooniga, selgitades, kuidas ta maksab hetkel kõrget hinda oma tütre erikooli hariduse eest lootuses see tulevikus «tagasi teenida», siis LAVi üksikema nägi asja teises valguses. Tema arvates on naeruväärne, et juhul kui ta soovib kellegagi abielluda, istuvad nende mõlema onud maha ning hakkavad tema hinna üle kauplema.

Üksikema tõi mulle ka konkreetse näite - kui peigmehe onu ütleb, et naise hinda tuleb vähendada, sest tal on juba lapsed olemas, siis pruudi onu vaidleb omakorda vastu, kuidas see on hoopiski tõestus sellest, et ta on võimeline lapsi saama ning seetõttu peaks selle eest hoopis lisaraha saama. Niimoodi vaieldes jõutakse lõpuks hinna osas kokkuleppele ning enne pulmi tasub mees ette nähtud hinna. Tõsi küll, korterisse keegi lehmi toppima ei hakka, kuid maal elavad kohalikud pidid hea meelega raha asemel ka kõik toredad loomad vastu võtma.

Naise eest raha välja käimisest suuremaks probleemiks pidasid ettevõtlikud üksikemad aga hoopiski seda, et kohalikud mehed pidavat eelistama endiselt naisi, kes on nõus kodukana rolli täitma. Nii tõdesid mõlemad, et kohalike meeste osas on nad alla andnud ning panustavad nüüd LAVi kolinud välismaallaste peale.

Seda kõike kuuldes jäi mul üle vaid rõõmustada, et vähemalt kodumaal osatakse iseseisvaid naisi hinnata. Juhul kui mõni mees soovib mu vanematele aga paar lehma kinkida, siis selle koha pealt olen igati nõus ka LAVi traditsioonidest kinni pidama.

Drakensberg
Drakensberg Foto: Erakogu
Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles