Paul Pinna absurdne reis Münchenis ja Brüsselis: passitu, rahatu ja naiivse Eesti esinäitleja seiklused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/04/18/7795441t1h51d5.jpg)
Paul Pinna ja Karl Jungholz olid Vanas Estonias tuntud lavastajad, Pinna lisaks veel ka üks kandvamaid näitlejaid. Suviti selts palka ei maksnud ja igaüks vaatas ise, millega oma aega sisustas. Pinna oli siis, kui Jungholziga reisile sattus, 26-aastane, tema kaaslane aga 32.
Kuidas Pinna end Jungholzile sappa haakis
Kevadel 1910 oli Karl Jungholz endale aegsasti välispassi muretsenud, sest suvel pidid aset leidma Kristuse kannatusmängud Oberammergaus Müncheni lähedal. Peaatraktsioon pidi olema aga Brüsseli maailmanäitus. Jungholz kavatses seda kõike näha. Kui Karl sellest kõigest Paulile pajatas, oli laev Helsingisse väljumas just mõne tunni pärast ja sealt pidi Jungholz siis läbi Stockholmi ja üle Warnemünde Saksamaale jõudma.
Pinnal ei olnud välispassi ega häid mõtteid suve veetmiseks. Ka mitte eriti aega mõtlemiseks. Oli ainult suur soov seda kõike ka ise näha ja kogeda. Helsingisse sõiduks ei olnud tol ajal tarvis mingit luba. «Aga edasi?» oli Karli murelik küsimus. «Edasi? Küll seda näeme!» Haaranud kodust laualaekast varuks olnud kakssada kuldrubla, kihutas Pinna sadamasse.
Valepassiga üle piiri
Helsingisse sõit läks viperusteta. Seal läks Pinna Eesti seltsi ja kurtis oma häda. Selgus, et Eesti tööliste poolt valitud II Riigiduuma saadiku, Dvigateli maalritöölise Pärna pass oli Helsingis. Duumasaadikul pidi ikka välispass olema, millega võis igasse välisriiki sõita. Pinnale antigi niisiis Pärna pass ja vannutati see Stockholmist kohe tagasi saatma. Peaasi oli üle Vene piiri pääseda, välismaal ühest riigist teise sõiduks mingit passi vaja ei olnud.
Nii sõitis Pinna laevaga Torneo kui Vene duuma saadik Pärn Stockholmi ja saatis ausalt passi Helsingisse tagasi. Tänu sõber Jungholzile tutvuti Stockholmi vaatamisväärsuste, muuseumide ja teatritega. Pealegi oli neile abiks Karli tuttav, kellegi auväärt Rootsi professori tütar Berta, kellega Jungholz oli Berliinis tuttavaks saanud. Karl tundis kõiki kunstiväärtuslikke hooneid, ajaloolisi mälestusmärke ning orienteerus rongide liikumiskeerises. Ta kandis kaenla all pakse katalooge, neist kõige paksem Euroopa rongide sõiduplaan. Nii sörkis Pinna tema sabas ja oli tänulik, et tema eest nii isalikult hoolitseti.
Mõne aja pärast sõideti Stockholmist otseteed Malmösse ning sealt üle lahe Warnemünde kaudu Berliini.
Oberammergau mängudel
Väike Saksa külake Bavaarias elaski neist mängudest, mida korraldati iga kümne aasta järel. Need meelitasid kokku tuhandeid pealtvaatajaid. Tegelasteks olid linnakese elanikud, kes aastakümneid mängisid ühtesid ja samasid osasid, pärandades need oma poegadele ja tütardele. Mängud kestsid kaks kuud, iga päev üks ja seesama etendus: esimene pool 8-st 2-ni ja teine pool 4-st 7-ni. Mängiti stseene Uuest Testamendist kuni Kristuse ülestõusmiseni. Etendati seda vabas õhus. Nad ei jumestanud ega grimeerinud, vaid lasid habeme ja juuksed kasvada nii, nagu osa seda nõudis.
Kristuse osa mängija nägi eluski välja selline, nagu oldi harjutud Jeesust piltidelt nägema. Samuti Juudas, Johannes ja teised. Maiste inimestena armastas Johannes jumalakujude nikerdamise kõrval näiteks rikaste ameeriklannadega kurameerida, millest tolleaegsed Saksa ajalehed õige pilkavaid joonealuseid kirjutasid. Nii käis see põlvest põlve tänutäheks Jumalale, et kõigevägevam oli nende küla kord muhkkatkust päästnud.
See traditsioon sai alguse 1634. aastal. Hiljem hakati neid esitatama aastatel, mis lõppesid nulliga, välja arvatud 1934. aastal, mil oli 300. aastapäev, ja 1984. aastal, mil oli 350. aastapäev. Viimased mängud peeti 2010. aastal. Need kestsid mai keskpaigast oktoobri alguseni. See hõlmas üle 2000 osaleja, laulja, instrumentalisti ja tehniku, kõik ikka vaid küla elanikud.
See «tänuteenistus» oli hea sissetulekuallikas – etendust külastas küllaltki jõukas rahvas ja piletid olid kaugelt ammu enne välja müüdud. Nii juhtuski, et kui Jungholz ja Pinna kohale saabusid, selgus, et neil polegi võimalust etendust vaatama pääseda. Nad ei lasknud end sellest üldsegi heidutada, vaid pöördusid Pontius Pilatuse poole, kes oli ühtlasi näitejuht. Eestlased esinesid ajakirjanikena «von da oben aus Norden» (sealt ülevalt – põhjast) ja neile antigi kaks head kohta üsna esimestesse ridadesse.
Pärast etendust õnnelikult Oberammergauga hüvasti jätnud, sõitsid Jungholz ja Pinna Müncheni, kus mehi võlus kuulus Hofbräu tume õlu, nii et nende pead Berliini rongis veel tugevasti «mustade ja rusuvate» mõtete all kannatasid. Berliini jõudes selgus, et kummagi rännumehe rahad kokku olid kuivanud. Nii kirjutaski Pinna koju naisele, et see Brüsselisse kiiresti mõne summakese saadaks. Reisirahadega polnud muret, sest meestel oli ringreisipilet, mis võimaldas sõita iga riigi raudteel 3. klassis.
Brüsseli maailmanäitusel
Nad jõudsid Brüsselisse, kus said suurte raskustega möbleeritud toa, sest maailmanäitusele oli tulnud inimesi igast ilmakaarest. Esimene käik postkontorisse aga valmistas suure pettumuse – selgus, et Brüsselisse polnudki võimalik raha saata posti teel, vaid ainult panga kaudu postkontorisse. Tuli saata naisele uus kiri ja oodata. See oleks ju tore olnud, kui neil vaid mõni frank taskus poleks alles olnud.
Maailmanäitusele pääsesid nad hõlpsasti, sest neil olid ette näidata ajakirjanikukaardid. Pinna kirjutas: «Maailmanäitus oli nagu näitus kunagi, palju sai käia, liigagi palju, palju oli ka vaadata, aga kui kaua sa ilma rahata ikka vaatad…» Rohkem Pinna näitusest ei kirjutanudki, ilmselt see temas vaimustust ei äratanud. 1910. aasta Brüsseli näitusel osales 26 riiki, seal oli välja pandud palju kaasaegset kunsti, nagu Monet, Renoir, Rodin. Belgia demonstreeris oma uut insenerimõistuse saavutust – vedurit, ja avas Hotell Astoria. 14.-15. august puhkes Briti ja Prantsuse paviljonides tulekahju, millele küll kiiresti piir pandi. Jungholzi ja Pinna sealviibimise ajal oli see veel olemata.
Nemad lugesid juhuslikult ühelt paviljonilt reklaamkirja «Brasiilia tee». Astusid sisse ja nägid oma üllatuseks, et kõik joovad teed ja söövad kuivikuid ja pealegi veel tasuta. Muidugi pidid nad maitsma nii teed kui kuivikuid. See paviljon jäi neile paljudeks päevadeks üheks lemmikkohaks.
Kui nende viimanegi frank oli läinud ja häda juba kõige suurem, tuli appi juhus. Ühel õnnelikul päeval Brüsseli raekoja ees nägid nad salgakest ekskursante. Grupist möödudes kajas kõrvu – eesti keel! Tuli välja, et Tallinna Turistide Klubi oli korraldanud väljasõidu ja grupp just saabunud Londonist üle Pariisi Brüsselisse. Rõõm oli suur, kui Jungholzil ja Pinnal õnnestus teha 200-frangine laen. Pika paastumise järel võisid nad viimaks nagu kord ja kohus Prantsuse veinidele au teha.
Sekeldused raha hankimiseks
Õnn oli aga üürike, Tallinna grupp lahkus ja reisimeestel algas jälle igapäevane tuttav tee pansioni ja postkontori vahet. Lõpuks otsustasid nad minna Vene saatkonda, et proovida sealt saada ajutist abi. Kuid Pinna oli unustanud peamise – tal polnud passi. Saatkonna fuajee oli täis põgenenud revolutsionääre, kõik ilma passita. Loomulikult küsis saatkonna sekretär ka neilt kõigepealt dokumente. Pinna seletuse peale, et tal pass ära olevat varastatud, naeratas sekretär irooniliselt ja näitas ootajate peale: «Näete, mu härra, neilt kõigilt on vargad ühel või teisel viisil passid näpanud. Vabandage, kuid meie teid aidata ei saa.»
Jungholz ja Pinna kõndisid jälle Brasiilia reklaamteed jooma, mis aga tundus mõrum kui eelmistel kordadel. Oma puuduliku prantsuse keelega õnnestus Jungholzil pansioni perenaiselt teha väike «sisemine laen» ja nüüd lendasid kodumaa poole juba telegrammid. Nad proovisid saatkonnas veel paar korda õnne. Ühel korral üritas Pinna tulla välja luiskelooga, et tema naine Pirital suvitamas olla ja seetõttu rahasaadetis aega võtvat. Kahjuks osutus saatkonnahärra balti paruniks, kes väga hästi teadis, et Piritalt Vene uulitsasse kommertspanka «konkaga» vaid poole tunni tee oli. Järgmisel päeval palusid nad samal härral Tallinnasse telegraafi teel järelepärimine teha, et nad ikka tõesti ausad kodanikud ja näitlejad on, kes kitsikusse sattunud, mitte mõned anarhistid või revolutsionäärid. Kui sekretär päris, kellelt küsida, pahvatas Pinna bravuurikalt: «Noh, minu pärast kas või Eestimaa kubernerilt või politseimeistrilt.»
Õnneks saabus kodumaalt paari päeva pärast kauaoodatud raha. Sellest hoolimata läksid Jungholz ja Pinna saatkonda, et kuulda, kuidas suured härrad Tallinnast neid hindavad. Sekretär oligi õige sõbralikuks muutunud ja valmis neile kohe 500 franki välja maksma. Nüüd oli aga meestel hea võimalus teda vaid viisakalt tänada, kusjuures Pinna ei saanud mitte torkamata jätta: «Näete, kõik ei ole kaabakad, kel passi pole ette näidata.»
Brüsselist sõideti Kopenhaagenisse. Järjekordne suurlinn neelas nende raha nagu täitmatu lohe. Kopenhaagen oma määratu suure lõbustusasutuse Tivoliga röövis viimased krossid ja Saksamaa piirini jõudes tuli meestel Sassnitzist laevaga Malmösse sõita jälle tühjade taskutega.
Laevareis Saksamaalt Rootsi
Läbisõidul Saksamaast mereni tukkusid mehed tühja kõhuga täiskiilutud rongis. Hamburgis läksid peaaegu kõik reisijad maha, nii et nende vagun päris tühjaks jäi. Äkitselt jäi Pinna pilk peatuma vastas asuval pagasivõrgul, milles lebas unustatud pruunis paberis üksikute rasvaplekkidega pakike. Lõppjaamas jäi pakike «kogemata» tema asjade hulka.
Laeval ootas mehi üsna peen publik. Ka nende endi välimus ei jätnud midagi soovida, riietuselt sobisid nad väga hästi 2. klassi hulka, kuigi neil vaid 3. klassi pilet oli. Nii nad siis liikusidki sundimatult 2. klassis ja tegid tutvusi – Jungholz soliidsemate härradega ja Pinna noorte daamidega. Kui saabus söögiaeg, siirdusid nad alla ja lukustasid end ruumi, kus harilikult käsi pesti, ja avasid oma paki. Selles oli ilus Hamburgi riisi-singi pirukas. Pinna tunnistas: «See oli üks maitsvamaid eineid, mida kunagi olen söönud.»
Kui nad seltskonda tagasi jõudsid, voolas nende jutt juba märksa ladusamalt ja rõõmsamalt. Õhtuks oli nende tutvusringkond nii suur, et nad võisid vabalt õhtust süüa lahkete rootslaste seltskonnas ja kulul.
Göteborgi saabuti hilisõhtul ja kuna külaskäik Jungholzi Berta juurde ei tulnud enam kõne alla, saatsid nad öö mööda sadama lähedal pargipingil. Järgmisel päeval selgus, et preili Berta oli ära sõitnud. Nii kõndisid Jungholz ja Pinna linnast välja aasale, kus paistsid üksikud suuremad kivid. Nad valisid ühe kogukama ning ööbisid selle laial turjal kuni hommikupäike meelde tuletas, et vaja oli Stockholmi jõuda.
«Sa teed mu hulluks!»
Stockholmis otsisid mehed esimese asjana üles ujula, kus end pesta ja kasida sai. Seejärel asusid nad «linna vallutama», ehk siis otsima linnas elavaid eestlasi, kellelt oleks lootust võlgu paluda. Postkontorist uurisid nad välja mõned aadressid, kuhu oli tellitud Tallinnast ajalehti.
Pinna murdiski esimesse võõrasse perekonda sisse, seletas oma häda ja palus laenu. Ta saadeti otsemat teed uksest välja. Järgmise perekonnaga proovis õnne Jungholz. Õnnekombel juhtus see olema Postimehe tellija, kes Karli Tartust tundis – temalt õnnestus pisut raha saada. Kuna laeva lahkumiseni veel aega oli, otsustasid mehed teha tillukesel aurikul väljasõidu lähedasele saarekesele, kus asus odav rahva lõbustuskoht. Kuid pikad vintsutused ja kauane koosolemine oli närvidele üsna pahasti mõjunud. Selle asemel, et rõõmus ja lõbus olla, muutusid nad sõnaahtraks ja kiusakaks. Nii tuligi, et Jungholzil «ventiil pealt ära lendas».
Saarekeselt tagasi jõudnud, tahtis Karl sadamasse sõita trammiga, Paul aga pani ette minna jala. Nii nad sõnelesid ja jonnisid. Äkki sai Jungholzil kannatuste karikas täis, ta kaotas oma loomuliku ilme, hääl muutus kõrgeks ja kriiskavaks. Ta kargas keset tänavat, virutas kübara sõiduteele ja karjus: «Kurat, olen sind siiamaani kui sitta pilpa peal kandnud – nüüd on aga küllalt! Sa teed mu hulluks!» Tänavaliiklus jäi seisma, rahvas kogunes nende ümber, vaatas arusaamatut stseeni arusaamatus keeles.
Ehmunud Pinna püüdis sõpra rahustada. Tõstis kübara üles, võttis käe alt kinni ja katsus teda kõnniteele tagasi tirida. Äkki taipas ka Jungholz olukorda, pani kübara pähe ja nii läksidki nad sõna lausumata edasi, jättes rahva ammulisui järele vaatama.
Õnnestunud tagasitee
Järgmisel hommikul laeval vaatasid mehed teineteisele otsa ja hakkasi naerma. Sellega oli rahu nende vahel jalule seatud. Jungholz asus energiliselt tegutsema, sest ainult tema võis Pinna koju toimetada, temal oli pass ja laevapilet. Andnud oma välispassi laevakontorisse pandiks, sai ta sel moel Paulile pileti. Helsingis pidi ta sõidupileti kinni maksma ja passi välja lunastama. Nii pääses Pinna laevale.
Kui hakati passe kontrollima, teatas Paul vanemohvitserile, et on oma passi kogemata maha unustanud, aga et ta sõitis sama laevaga Stockholmi, siis peaks tema nimi reisijate nimekirjas figureerima. Lahke meremees tõi paberid välja ja kuupäeva järgi leiti õige nimekiri. Kuid Pinnal oli sootuks meelest läinud, mis ta nimi oli olnud. Silmadega kiiresti nimekirjast üle libistades, puutus talle ometigi üks tuttav nimi ette – «Pärn on mu nimi.» «Maaler?» päris imestunud ohvitser, mõõtes imestunult tema elegantset riietust pealaest jalatallani. «Jah, maaler, dekoratsioonimaaler – teatrist,» oli Pinnal nobe vastus valmis.
Mehed siirdusid seejärel üsna julgelt söögisaali ja lasid endale toidul hea maitsta. Nad olid kindlad, et Helsingist ikka raha leiavad ja saavad selle kõik kinni maksta. Ülesõidul puhkes merel tugev torm ja söögisaalis jäi inimesi iga korraga järjest vähemaks. Pauli ja Karli isu see nende õnneks ei kahjustanud, seda suurem oli söökide-jookide valik, mille eest hoolitses ka passe kontrollinud ohvitser, kellel ilmselt oleks muidu igav olnud üksinda einestada.
Helsingis jäi Paul Pinna laevale «pandiks» kuni Jungholz siirdus linna tuttava maadleja ja jõumehe juurde raha otsima. Varsti päästsidki nad Pinna samuti vabaks ja siirdusid ühes «heategijaga» Brunsparki lõunastama. Passi ei küsinud enam keegi.
Õnnelikult tagasi jõudnud, tegi Pinna viisakusvisiidi politseimeistrile, kes talle Brüsseli saatkonnas laenu oli garanteerinud, kuigi seda õnneks tarvis polnud läinud. Kui Paul Pinna talle oma seiklustest jutustas ja üles tunnistas, et ta reisi ilma passita teinud, naeris politseimeister: «Vitsu, Pavel Ivanovitš, vitsu tuleks teile anda!»
Kasutatud: Paul Pinna, Minu eluteater ja teatrielu 1884-1944. Eesti Päevalehe AS 2010