Aafrika päevik: kohalike soovitusel käisin kirikust sõpru otsimas
18. aprill 2018, 14:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/04/18/7794836t1h7d09.jpg)
Pärast lugematul hulgal raadiost kuuldud laule Jeesusest, tänavatel nähtud palvetajaid ning soovitusi otsida endavanuseid sõpru just kirikust, otsustasin kohalike jaoks olulise teema suhtes avatud olla ning end siinse religioosse maastikuga paremini kurssi viia, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav ajakirjanik Heelia Sillamaa.
Kui usuleiges Eestis ma religiooniga just tihti kokku ei puutunud, siis LAVis on sellest võimatu mööda vaadata. Johannesburgis ringi sõites võib pea iga nurga pealt leida Jeesust ülistavaid silte, raadiost kõlavad kristlikud laulud, jooksurajale on lisatud väljavõtteid piiblist ning kohalike pastorite reklaamtahvlid teevad silmad ette ka Eesti poliitikute valimisreklaamidele.
Lisaks sellele ei piirduta palvetamisega vaid kirikus - Naatsareti Baptistliku kiriku liikmed ehk Shembe kummardajad viivad oma teenistusi läbi nii kohalikes parkides, sõidutee ääres, kuid vajadusel ka kellegi tagahoovis, tekitades sellega naabrites omajagu pahameelt. Valgeid rüüsid kandev ususekt on oma huvitava ajalooga justkui omaette vaatamisväärsus.
Kohalike lihtsustatud jutu järgi sai Naatsareti Baptistliku kiriku liikumine alguse sellest, et mustanahalisele Isaiah Shembele ei meeldinud valge Jeesus. Nii otsustas ta 1910. aastal ise Jeesuseks hakata, andes kõigile teada, et jumal on ta siia ilma teisi valgustama saatnud.
Aafriklastel ei olnud mustanahalise Jeesuse vastu muidugi midagi ning nii on Shembel tänaseks pea neli miljonit järgijat. Üldiselt on tema kummardajateks aga vaesem elanikkond ning haritumad teevad vaid nalja selle üle, kuidas Shembe oli nii laisk, et võttis lihtsalt piibli ja asendas seal Jeesuse nime enda omaga.
Kuigi võiks eeldada, et siin elades pean ma tihti võitlema oma usku peale suruvate kohalikega, see tegelikult nii ei ole. Keegi mind veel jõuga kirikusse tirinud ei ole ning ka klaasikesest veinist pole ükski minuga suhelnud usklik ära öelnud. Seetõttu ei pidanud ma üldse imelikuks ka kohaliku naise siirast soovitust minna endavanuseid sõpru otsima kirikust - olen nagunii võtnud enda eesmärgiks olla võimalikult eeskujulik immigrant, miks mitte siis kohalike paremaks mõistmiseks ka jumalateenistusel ära käia.
Nii jalutasin suurt eeltööd tegemata eelmisel pühapäeval kodu kõrval asuva mormoonide kiriku aiast sisse ning jäin vaatamata väraval tervitavale sõbralikule sildile «visitors welcome» kohmetult edasisi juhiseid ootama.
Kuna minu senine kirikus käimine on piirdunud vaid jõuluõhtul Hiiumaa luterliku kiriku jumalateenistusest osa võtmisega, polnud mul õrna aimugi, kuidas ma käituma peaksin. Peas keerles vaid küsimus, mida teha siis, kui mustanahalised korrapealt püsti kargavad ning kõik koos laulma ja tantsima kukuvad nagu ma Ameerika filmidest näinud olen.
Õnneks juhatasid aga kiriku ees ootavad viisakad noormehed mind rahulikult saali ning selgitasid, kuidas sattusin just õigel päeval nende juurde, sest klassikalise jumalateenistuse asemel näidati sel korral suurel ekraanil ülekannet Ameerikas vaid kaks korda aastas aset leidvast suurest koosolekust, kus astuvad üles kõige tähtsamad mormoonid.
Ausalt öeldes ei olnud mul selle vastu midagi, et ma jumalateenistuse asemel mormoonide kinohommikule sattusin - vaatamata minu eelarvamusele räägiti teenistusel kohati väga inspireerivat ja elulist juttu ning võimalus näha nii valgeid kui mustanahalisi, noori ja vanu üheskoos laulmas, tekitas minus vaid sooja tunde.
Nii nagu lubatud, leidsin ma kirikust endale ka noore sõbra - mitte küll päris sellise nagu ma oodanud olin, kuid ega kõik alati ei saagi plaanipäraselt minna. Nimelt tuli minuga juba teenistuse alguses sõprust sobitama umbes 2-aastane mustanahaline poiss, kelle vanemad meie pingirea otsas istusid. Kuigi minu andmetel peaksid väiksed lapsed võõraid kartma, siis tundub, et kirikus on kõik üks perekond.
Nii otsustas väikemees oma vanemad hüljata ning kuigi ma proovisin temast mitte välja teha ja viisakalt jutlusele keskenduda, ei jäänud mul poisi sihikindla soovi peale muud üle kui ta sülle võtta - sealjuures ei tulnud ma selle pealegi, et vanematel niipea plaani oma järglast tagasi kutsuda ei ole.
Minu rõõmuks õnnistasid poisi vanemad meid ka lapse kätte jäetud lärmakate autovõtmetega, millega minu uus poeg hea meelega üle kiriku kõlistas. Nii võtsime elukaaslasega eemal istuvate vanemate asemel kõikide teiste koguduse liikmete kritiseerivad pilgud vapralt endale ning minu esimesest Aafrika kirikus käigust sai ootamatult missioon võõrast poissi tund aega vaiksena hoida.
Iseenesest oli minu uus sõber aga igati armas ja istus suurema osa ajast viisakalt süles, sealjuures mulle sügavalt silma vaadates ning naeratades. Kui vanemad lõpuks oma lapse poole teenistuse pealt koju otsustasid viia, oli mul isegi natuke kahju temast lahti öelda.
Jumalateenistuse lõppedes sain aga hoopiski ise lapse kombel koguduse liikmetelt kiita, et nii tublisti terve teenistuse aja paigal püsisin. Sealjuures suutsid koguduse liikmed mind üllatada veel oma teadmistega eestlastest - kelle sõber elas hetkel Eestis ning kes oskas rääkida oma kangekaelsest ja otsekohesest eestlasest naabrist, millest kuuldes sai mulle osaks suur äratundmisrõõm.
Kuigi lahkusin oma esimeselt Johannesburgis veedetud jumalateenistuselt hea tuju ja positiivsete emotsioonidega, ma siiski hetkel veel regulaarseks kirikukülastajaks hakata ei plaani. Usk on siin riigis suur äri ning mul on seda kohati keeruline tõsiselt võtta, sest pea iga hea kõneleja võib siin sellega suuri summasid kokku ajada.
Päeva lõpuks pole aga minu asi kritiseerida, kes millega endale leiva lauale toob - võib-olla haaran ka ise tulevikus soodsast võimalusest kinni ning panen enda kiriku püsti.