Iraani külalislahkus pani eestlastest matkajad piinlikku olukorda

Iraani külalislahkusel on suisa eraldi termin taarof ning lahkusel kipub olema suurem võim kui tõel. Reisihuviline Katrin Tombak kirjutab, mida see täpsemalt endast kujutab ning kuidas nad reisiseltskonnaga liigse külalislahkuse tõttu Iraanis täbarasse olukorda sattusid.

Külapoe kõrval on autoremonditöökoda, mis lähemal vaatlusel osutub ka bensiinijaamaks. Kuna gaasi on palju kulunud, otsustame matkaseltskonnaga priimusele bensiini osta. «Palju maksab?» küsin oma napis pärsia keeles. «See ei maksa küll mitte midagi,» ütleb töömees laialt naeratades, täidetud pudelit tagasi ulatades. «Ei, palun, võtke ikka,» katsun uuesti. «Muidugi mitte, üks liiter, mis kogus see kah on,» jääb töömees enesele kindlaks.

Ma ei ole esimest korda Iraanis ning olen ka taarof’ist lugenud, aga me ei suuda kolmandat korda pakkuda. Kui ta peab seda siiralt tühiseks koguseks, võiks jätkuv raha pakkumine solvav olla. Me ei saa üle omaenda kultuurist, kus see oleks solvav. Täname südamest ja sõidame edasi. Kõik kontaktid kohalikega on ülimeeldivad. Me ei saa kunagi teada, kui palju vigu me teeme.

Nähtus, millega me kokku puutusime, oli taarof, iraani viisakuse avaldumisvorm. See on eraldi keel, mis väljendab austust. Iraani kultuuris võib otse ja objektiivselt väljendumine olla ebaviisakas, head sõnad on olulised ning tihti on lahkus tõest tähtsam.

Seepärast kutsutakse külla, kui seda ei mõelda tõsiselt, antakse lubadusi, mille täitmist keegi ei oota, hoitakse asjatut lootust ning öeldakse, mida on meeldiv kuulda.  Kaupmees võib keelduda hinna ütlemisest, väites, et asi on väärtusetu. Taarof kohustab klienti raha pakkumist jätkama, enamasti kolm korda, enne kui kaupmees ütleb hinna ja tõeline kauplemine saab alata. Igapäevaste ostude puhul siiski hinna üle ei kaubelda.

Taarof on ka külalislahkuse reeglites: vastuvõtja peab pakkuma kõike, mida külaline vähegi tahta võiks, ja külaline peab keelduma. Nii jälle umbes kolm korda, enne kui vastuvõtja ja külaline saavad välja selgitada, kas pakkumine ja keeldumine olid päriselt, või olid need vaid viisakus. See võib tähendada seda, et pakutavast teest tuleb kolm korda ära öelda, kuid lõpuks joovad kõik koos teed, mida ongi algusest peale kavatsetud.

Külalislahkus on vana pärsia kultuuripärand. Külaline on kingitus, teda armastatakse ja hellitatakse. Külalise pärast poetakse nahast välja, jagades isegi seda, mida endalgi piisavalt pole, ja kulutades rohkem, kui tohiks.

Iraanis mitmeid kordi reisides olen taarof’iga kokku  puutunud lugematutel kordadel, kuid üks seik 2012. aastast on eriti eredalt meelde jäänud.

Sel ajal oli ametlik välismaalastesse suhtumine riigis üsna kahtlustav. Seadus käskis kõikidel, kes välismaalasi oma koju ööbima kutsuvad, sellest politseile teatada.

Olime reisiseltskonnaga jõudnud telkida Persepolises ning järgmisel ööl jõe ääres akaatsiate vahel. Nüüd oli meid kutsutud kartulipõllu veerele piknikule, kellegi koju teed jooma, igale daamile roos kingitud – poisike tõi oma aiast. Tundsime end koduselt.

Veeresime ratastega mööda lõputut tasandikku, mägede pool teed paistsid nomaadide telgid, teisel pool mõni küla või viljapuuaed. Metsa ega ööbimiskohta ei kusagil, kuid õhtu hakkas kätte jõudma. Nomaadide lapsed kutsusid enda poole, aga me eelistasime täiskasvanu kutset. Õunaaeda oli tulnud mees maasturiga, oletasime, et omanik. Küsisime ja saime lahke loa aeda telkima minna.

Möödusime kahest aiatööliste maja­kesest, kuhu meid kutsuti sisse. Keeldusime viisakalt. Hiljem, kui juba õunapuude vahel suppi keetsime, käidi ikka majja kutsumas. Siis saabus vilkuriga politsei.

Kõik korraldati ringi. Majakestes elasid afgaani võõrtöölised või põgenikud. Politsei ütles, et aias pole turvaline, ja pani meid ühte majadest. Kohalik rahvas tõsteti teise majja kokku. Sinna läksid ka meie rattad.

Oli juba pime, alistunud rahvas tegi, mida kästi. Kellegi süles nuttis väike laps. Seos küüditamisega oli nii ilmne, et mina hakkasin asju loopima, aga Iraanis politseiga ei vaielda. Politseinikud surusid meie meestel kätt, kinnitades: «Friends!» (eesti keeles sõbrad-toim)

Istusime löödult kellegi majas, kes oli sealt äsja välja tõstetud. Politsei lahkus ja käskis ukse kindlalt riivi panna. Majast välja tõstetud vanamees tuli tagasi ja pakkus teed. Tema näolt paistis, et ta on elus lõputult kannatanud. See on kõige piinlikum asi, mida ma oma reisidel olen korda saatnud.

Iraani külalislahkus ei võimaldanud meie öömajapalvele vastata muudmoodi kui jaatavalt. Kuna teelist peab alati aitama, ei julgenud me reisi jooksul öömaja rohkem küsida.

Kuid öömaja sai ka küsimata. Nädal hiljem veeresime õhtu hakul kõrbekülla, istusime mošee kõrvale maha ja andsime sündmustele aega areneda. Tunni aja pärast oli meil oma maja külaväljaku ääres. Passe kontrollima tulnud politseinik alustas sõnadega: «Welcome to Iran!» Me olime kohanenud!

Tagasi üles