Maailmaränduri päevik: sõitsin 400 kilomeetrit katkise rattaga vastutuult

Tühjus vasakul, tühjus paremal.

FOTO: Risto Prii

Ratas vingerdas nii tugevalt all, et pidin ka tagumised pidurid lahti ühendama. Tore lugu küll, üle 400 kilomeetri rattapoeni ja pidureid pole. Tuul oli jällegi tugev ja otse loomulikult mulle vastu, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Teekond Lõuna-Austraalias algas Nullarbori tasandikul paralleelselt Australian Great Bightiga. Tegemist on maailma kõige suurema lubjakivitasandikuga, mis oma nime saanud selle järgi, et seal ei kasva puud (paari õnnestus siiski näha).

Australian Great Bight

FOTO: Risto Prii

Vaated pankrannikult ookeanile olid imelised ja iga natukese aja tagant oli vaja peatus teha. Kohe esimese peatuse ajal murdus rattal ka tagumine kodar ja kostuma hakkasid igasugused kahtlased ja mitte väga toredad hääled. Kuna mul ühtegi varukodarat kaasas polnud, olin sunnitud nii edasi sõitma.

Ratas vingerdas nii tugevalt all, et pidin ka tagumised pidurid lahti ühendama. Tore lugu küll, üle 400 kilomeetri rattapoeni ja pidureid pole. Tuul oli jällegi tugev ja otse loomulikult mulle vastu. Ilmateade näitas järgmisteks päevadeks sarnast prognoosi, nii et tulemas olid rasked ajad.

Kämpimine tuulisel Great Bightil

FOTO: Risto Prii

Otsustasin, et proovin leida telkimiskoha otse kaljudel. Läbi sellise rakenduse nagu wikicamps see mul ka õnnestus. Tuli välja, et ma polnud ainuke, kes sellisele toredale mõttele oli tulnud. Bunda kaljude juurde jõudes ootas mind ees kuskil kümme autosuvila ja hipibussi laadset üksust.

Ühtede noortega hakkasime jutustama ja sõime ka koos õhtust. Hollandi paarike koos sõbraga ja neiu Sydneyst libistasid vaikselt veini ja püüdsid sääskede ja kärbeste eest varjuda. See on siin maal täiskohaga töö. Kärbsed on nii tüütud ja tungivad pidevalt ninna ja silmadesse, et olen tabanud end korduvalt nende peale karjumas (üllataval kombel pole see küll aidanud).

Naaber Sydneyst Great Bightil kämpides

FOTO: Risto Prii

Igatahes nägin suurt-suurt vaeva, et sellise tuulega telki püsti panna ja lootsin sügavalt, et mu 20-dollarine telk selle öö ka vastu peab. Lõppes kõik siiski hästi, telk pidas vastu ja tuult alla ei võtnud. Magada küll väga ei saanud, kuna tuul peksis vastu telki. Kahjuks oli ilm pilves ja tuli ka paar tilka vihma, nii et tähistaevas ookeani ääres kaljudel jäi seekord ära.

Hommikul startisin Nullarbori teenindusjaama poole. Tuul oli vastu ja terve päev oli täielik piin. Keskmiselt kümnekilomeetrise tunnikiirusega tuigerdasin vaikselt edasi. Lõpuks kohale jõudes kaalusin teenindusjaama ööseks jäämist. Kuna aga 25 dollarit tundus natuke liig koha eest, kus telki polnud kuhugi varju panna, siis loobusin. Otsustasin 20 kilomeetrit edasi sõita ja tee ääres tasuta kämpida. 

Originaal Nullarbori teenindusjaam. Asub töötava jaama kõrval, nüüdseks suletud.

FOTO: Risto Prii

Täpselt enne pimedat jõudsin ka kohale ja oligi see piinarikas päev läbi. Hommik algas jälle samas taktis, tugev vastutuul, vaheldumisi suurte veoautodega. Kümne tunni sõiduaja tulemus oli 110 kilomeetrit ja Nundroo teenindusjaam. 

Öö seal maksis kõigest kaheksa dollarit, odavaim, mis ma olin Nullarboril kohanud. Seega otsus oli lihtne, jäin ööseks sinna, käisin pesemas ja valmistusin järgnevaks päevaks. Nimelt ütles ilmateade, et pool päeva on tuul tagant ja otsustasin, et proovin 150 kilomeetrit ühe päevaga ära sõita ja lõpuks Cedunasse jõuda. Esimene asula ja ka Nullarbori lõpp. 

Tühjus vasakul, tühjus paremal.

FOTO: Risto Prii

Uskumatu, aga ilmateade ei valetanudki, esimene pool päevast läks väga lihtsalt ja varsti oligi 80 kilomeetrit sõidetud ja jõudsin viimasesse teenindusjaama enne Cedunat, Penongi. Seal asus ka tuuleveskite muuseum, kus väidetavalt oli ka Austraalia kõige suurem veski. Tundus teine täitsa pirakas tõesti. 

Väidetavalt suurim tuuleveski Austraalias, Penongis

FOTO: Risto Prii

Teine pool päevast oli aga tuuline ja kolmas päev jutti oli sõitmisega suuri raskusi. Motivatsioon oli maas ja tuju halb, ainuke helge mõte oli, et varsti jõuan tsivilisatsiooni. Rõõm oli suur kui lõpuks Cedunasse jõudsin. Ööbisin siin paar ööd karavanipargis. Laadisin asju, pesin riideid ja puhkasin niisama. 

Õhtusöögi ettevalmistamine Ceduna karavanipargis.

FOTO: Risto Prii

Tuli välja, et ratast siiski seal parandada ei saa, nii et on vaja veel 460 kilomeetrit Port Augustasse sellega sõita. Mis seal ikka, peab õnne proovima. Karavanipargis veetsin toredad kaks päeva. Sain palju uusi tuttavaid, metsikult palju süüa ja lõpuks ära minna oli täitsa kurb. Enamik inimesi oli Cedunasse tulnud kalastama. Iga hommik lasti paat vette ja õhtul muljetati õlle ja veiniga kämpingu köögis.

Tore paarike Sydneyst, kellega ma õhtust sõin.

FOTO: Risto Prii

Niisiis Nullarbori kogemust kokku võttes võib öelda, et veega probleeme polnud. 14 liitrist, mis ma kaasas kandsin, kasutasin ära maksimum seitse liitrit. Madusid ega ämblikke ka ei kohanud (jumal tänatud). Omajagu emusid jooksis üle tee ja paar kängurut, aga kahjuks mitte ühtegi kaamelit.

FOTO: Risto Prii

Kohtasin palju toredaid inimesi ja isegi paari eestlast. Kõige raskem osa oli kindlasti päevast-päeva tugeva tuulega võidelda ja suured vahemaad, kus miskit polnud. Kuumaga õnneks raskusi polnud, pigem oli külm, eriti hommikuti. Igatahes oli tore kogemus, aga veel toredam, et see on nüüd seljataga ja olen vaikselt idakaldale jõudmas.

Risto teekond kaardil:


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles