Maailmaränduri päevik: täitsa müstika, isegi keset kõrbetühjust on igal pool eestlased

Väliseestlane George ja ta sõber Ray

FOTO: Risto Prii

Olin juba liikuma hakkamas, kui veel viimasel hetkel üks härra minuga rääkima tuli. Selgus, et ta reisib koos sõbraga, kelle nimi on George ja kes on väliseestlane. Täitsa müstika, isegi keset tühjust on eestlased iga nurga peal, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Peatselt jõudsingi esimesse teel olevasse Balladonia teenindusjaama. See asus Norsemanist kuskil 200 kilomeetri kaugusel, ehk siis kaks päeva väntamist. Sain seal oma tehnikat laadida, veepudelid täita ja veidi näksimist osta. Samuti kohtasin ka eestlast Andrust, kes oli teel Sydneyst Perthi.

FOTO: Risto Prii

Lõpuks on lipust mingit kasu ka, sest ega päris näo järgi poleks ju teist eestlast ära tundnud. Peatselt hakkasime mõlemad oma teed liikuma, kui veel viimasel hetkel üks härra meiega rääkima tuli. Ta oli mind eelnevalt teel näinud ja arvas, et tegin päris head tempot.

Väliseestlane George ja ta sõber Ray

FOTO: Risto Prii

Siis tuli välja, et reisib ta koos sõbraga, kelle nimi on George ja kes on väliseestlane. Täitsa müstika, isegi keset tühjust on eestlased iga nurga peal. Rääkisime siis veits juttu ja asusin lõpuks ka teele. Suures jutuhoos unustasin, et varsti hakkab pimedaks minema ja mul oli telkimiskohta kuskil kümme kilomeetrit sõita. Jõudsin ilusti enne pimedat, panin telgi püsti, tervitasin naabreid autosuvilast ja läksin magama.

Järgmisesse teenindusjaama oli jälle kuskil 200 kilomeetrit, mis tähendas paari päeva tühjust. Sellele lõigule jäi ka Austraalia kõige pikem sirge tee, 146,6 kilomeetrit otse ilma ainsagi kurvita. Tundus tulevat põnev päev.

Hommik oli sajune ja suhteliselt külm, pidin lausa jope välja otsima. Nagu ikka päeva peale ilm paranes ja isegi päike tuli välja. Nii see kipub siin olema, et ööd ja hommikud on päris külmad ja päeva peale venitab sinna 20–25 kraadi peale välja. Tee peal kohtasin ka rattur Davidit Melbourne'ist.

Rattur kiire nagu välk – David

FOTO: Risto Prii

David alustas oma teekonda Perthist ja ta täpne marsruut tagasi Melbourne'i oli veel teadmata. Tema strateegia oli veidi teistsugune kui minul. Ratas oli tal väga kerge, asju minimaalselt ja ta pidi jõudma iga päev ühest teenindusjaamast teise. See pidi aga vahepeal ilmselt väga raske olema, sest nagu enne öeldud, oli mõne jaama vahe pea 200 kilomeetrit.

Ta osales algul heategevuslikul võistlusel Perthist Sydneysse, aga poole peal otsustas oma rada pidi edasi sõita. Peaaegu kõik, kellega ma teel olles rääkisin, mainisid, et olid näinud mitut ratturit sellelt samalt võistluselt, kellest mõni tundus olevat väga halvas seisus. Nad olevat maganud tee ääres, kus juhtus ja sõitnud pimedas keskööni välja. Minu teekond tundus selle kõrval lust ja lillepidu.

Sirge tee lõpus oli ka järgmine teenindusjaam Caiguna. Sain ennast seal veidi värskendada ja oligi aeg edasi liikuda. Üle kahe päeva esimese kurvi poole. Tuul oli uskumatul kombel tagant ja proovisin võtta sellest päevast, mis võtta annab, nii et jõudsin omadega 150 kilomeetri kaugusele kuhugi tee äärde telkima. Võis rahule jääda.

Öine peatuspaik.

FOTO: Risto Prii

Sealt hommikul startides otsustasin teha veidi lühema päeva ja jääda ööseks Madura teenindusjaama, mis oli kusagil 80 kilomeetri kaugusel. Seal sain ka vahelduseks ennast pesta. Iga päev kuus-seitse tundi ratta seljas higistades on «meeldivad» aroomid kerged tulema. Mitte et just metsikult inimesi ümberringi oleks olnud, aga siiski oli hea tunne jälle duši alla saada ja puhtad riided selga panna.

Päikeseloojang Maduras.

FOTO: Risto Prii

Madurast lahkudes nägin ka järgmist ratturit, Juani Austriast, kes oli teel Melbourne'ist Sydneysse. Ta teadis mind juba oodata, sest oli samuti Davidit teel kohanud, kes andis teada, et keegi Baltikumist on tulemas. Päev oli raske. Suur vastutuul, mida ilmselt võimendasid suured puudeta lagendikud. Tuul oli vaba tegema, mida heaks arvas ja sel päeval oli rattur Baltikumist talle ette jäänud. Siiski sain oma sada kilomeetrit vändatud ja panin kuhugi tee äärde oma telgi püsti.

Järgmisel päeval jõudsin lõpuks Euclasse ja peatselt ka Lõuna-Austraaliasse. Kõige suurem osariik oli lõpuks otsa saanud. Lääne- ja Lõuna-Austraalia vahel on ka nii-öelda piiripunkt, kuna on keelatud tuua teatud puuvilju lõunast läände. Öö veetsin piiripunkti lähedal ja kõik möödus rahulikult.

Vegemite'i känguru Lõuna- ja Lääne-Austraalia piiril

FOTO: Risto Prii

Nüüdseks olen üle poole seda tühjust sõitnud ja esimesse linna, Cedunasse, on kuskil 500 kilomeetrit. Söögivarud on ka vaikselt otsa saamas, nii et vahest ikka ostan midagi kalli raha eest teenindusjaamadest. Aga mis parata, arusaadav, et nii kaugel linnadest on asjad kallimad. Igatahes oli tore jõuda järgmisesse osariiki ja eks ole näha, mida Lõuna-Austraalia endaga kaasa toob.

Risto teekond kaardil:


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles