Maailmaränduri päevik: nagu oleks sattunud kummituslinna

Vihm ja külm tegid motivatsiooniga oma töö

FOTO: Risto Prii

Päeva sihiks oli taas ligi sada kilomeetrit, et jõuda Bordeni linna lähedusse. Seal peaks olema ka pood, kus saan oma veevarusid täiendada. Hommikul sinna jõudes  tuli aga välja, et kõik oli suletud. Olin ära unustanud et Austraalias oli püha, «Labour Day,» kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Lõunaookeani lähedal sõites üllatas Austraalia ka oma suurte metsade ja väga künkliku maastikuga. Kuigi Indoneesia harjutas mind korralikult mägedega ära, oli see siiski päris suur katsumus. Samas oli see jälle tore vaheldus ja nägin ära ka ühed suurimad puud Austraalias ja ilmselt ka maailmas, karripuud.

Hiiglaslikud karripuud

FOTO: Risto Prii

Metsades levi ei olnud ja linnad ja veevõtukohad jäid kuskil saja kilomeetri raadiusesse. Sedasi sain nautida iseenda seltskonda, ilma interneti segava mõjuta. Kord päevas sattusin ka linna, täitsin uuesti oma veevarud (mida oli selleks ajaks kogunenud juba 5,5 liitri jagu), otsisin midagi sooja hamba alla ja käisin poes. Selline oli laias laastus mu päevaplaan järgmised neli-viis päeva.

Vihm ja külm tegid motivatsiooniga oma töö

FOTO: Risto Prii

Metsades ilmusid välja ka mu uued «sõbrad» hobuse-raudkärbsed. Korra peatudes võttis aega ainult minut-kaks, kuni nad mu sisse piiranud olid ja oma osa nõudsid. Proovisin ka igasuguseid putukatõrjeid, aga tundus et selle peale tuli neid pigem juurde.

Kodukootud vihmasussid

FOTO: Risto Prii

Viimane päev enne Albanysse jõudmist, jätsin lõpuks metsad selja taha ja paistma hakkas rannajoon. Albanys ootasid mind ka warmshoweri võõrustajad Beth ja Denis. Sain üle pika aja jälle pesta ja toas magada. Hea vaheldus, eriti arvestades kui külm ja sombune viimasel ajal oli.

Beth ja Denis

FOTO: Risto Prii

Beth ja Denis olid jällegi väga aktiivsed ratturid ja neil endalgi oli mitmeid pikemaid rattareise seljataga, nii Euroopas kui ka kodumaal Austraalias. Beth küsis, et kas soovin jääda kaheks ööks, millega ma kiirelt nõustusin. Jääbki aega rohkem toimetada.

Vaja oli külastada rattapoodi, kuna tagumine rehv oli täitsa kulunud ja tundus olevat viimane aeg see välja vahetada. Ei oleks mõistlik niimoodi Nularbori kõrbe uitama minna.

Kuulus kõrb algab Norsemanist, mis jääb Albanyst kuskil 700 kilomeetri kaugusele. 1200 kilomeetrit sirget teed, ilma ühegi asula ega poeta. Ainuke võimalus veevarusid täiendada ja natuke snäkke osta on hirmkallid teenindusjaamad, mis teineteisest kuskil 70-200 kilomeetri kaugusele jäävad.

See omakorda tähendab, et mõistlik oleks palju süüa ja juua kaasa osta. Ei ole veel kindel kuhu kõik see kraam panna ja kas ratas ka vastu peab. Arvan, et kuskil 14 liitrist veest peaks jätkuma kaheks-kolmeks päevaks, olenevalt ilmast. Hetkel on see küll veidi etteruttav, kuna peale Albanyt on veel üks mõistliku suurusega linn, Esperance, kus ma proovin ka oma ostud ja viimased ettevalmistused ära teha.

Järgmisel päeval oli Bethil vaja linnas väike kõne pidada. Koolilapsed olid lõpetamas oma mitme aasta peale ära jaotatud jalgsimatka Perthist Albanysse ja olid iga minut saabumas.

Koolilapsed matkalt saabumas Albanys

FOTO: Risto Prii

Läksin ka kaasa ja andsin oma tervitused edasi. Austraalased tunduvad olevat üldse suured matkajad ja suhteliselt aktiivsed inimesed.

Linnainimestega tutvus tehtud, läksime võtsime kodust mu ratta peale ja käisime rattapoes. Sain väga mõistliku hinnaga kvaliteetse rehvi. Maksma läks see mulle 25 dollarit, ehk siis kuskil 15 eurot. Denis tutvustas mulle ka linna, mis oli täpselt ookeani ääres ja väga kena väike kohake.

Ilm oli jälle soojemaks läinud, suvi oli tagasi tulnud ja järgmisteks päevadeks lubas lausa kuni 34 kraadi sooja. Õhtul sain veel korralikult süüa, rääkisime niisama juttu ja vaatasime mu marsruudi üle.

Vahest saan ka korraliku sööki

FOTO: Risto Prii

Denis andis mõned soovitused, kuidas edasi minna, et ei peaks terve aeg suurel teel kaubaautodega võitlema.

Lahkudes Albanyst

FOTO: Risto Prii

Hommikul startisin Esperance poole, mis on kuskil 500 kilomeetri kaugusel Alabanyst. Mulle tähendas see nelja päeva telkimist. Denis andis mulle veel ka rattakindad kaasa, sest mul oli kätega viimastel päevadel probleeme olnud. Väiksed näpud on tuimaks muutunud ja käed hakkavad peale mõnda tundi valutama.

Samuti oli probleeme põlvega. Kuna ei tahtnud, et põlv tuult saab, otsustasin pikkade pükstega sõita ja sideme peale panna. Arvestades, et väljas oli jälle 30 kraadi oli see täitsa lõbus mõte.

Stirling Range mäestik

FOTO: Risto Prii

Päeva sihiks oli taas ligi sada kilomeetrit, et jõuda Bordeni linna lähedusse. Seal peaks olema ka pood, kus saan oma veevarusid täiendada. Hommikul sinna jõudes  tuli aga välja, et kõik oli suletud. Olin ära unustanud et Austraalias oli püha, «Labour Day».

Otseselt mul süüa vaja ei olnud ja vett sain õnneks pikniku platsil olevast kraanist, nii et kõige hullem olukord polnud. Siiski võis kohvist ja jäätisest või miskist sarnasest suu puhtaks pühkida. Natuke hiljem möödusin veel ülest külakesest, mis oli samuti täiesti suletud. Ei näinud isegi ühtegi inimest liikumas. Nagu oleks sattunud kummituslinna.

Positiivse külje pealt õnnestus mul sel päeval raisata täpselt null dollarit. Lõpuks sai Denise soovitatud külavahetee otsa ja sõitsin tagasi suurele teele, samale teele mis ka läbi kõrbe läheb ja mind järgmised 2000 kilomeetrit saadab.


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles