Eestlane Mehhikos: maksime politseile altkäemaksu, et eluga Mehhikost välja pääseda

USA-Mehhiko piirilinn Tijuana

FOTO: FREDERIC J. BROWN/AFP/Scanpix

Läksime abikaasaga Californiasse reisima ja läksime ka San Diegosse. Hoolimata sõprade hoiatustest, mõtlesime, et oleme Mehhikole nii lähedal, et käime siis piiri ääres ka ikka ära. Ilmselgelt oli see viga, kirjutab Ameerika Ühendriikides reisiv Maria Joost.

Sõitsime järjest lähemale ja lähemale kuni lõpuks tuli teeviit, millel seisis «Last exit to USA,» (viimane väljasõit Ameerika Ühendriikidesse).

«Ma ei usu, et seal päriselt ka ümber pöörata ei saa,» ütlesin mina ja ka abikaasa nõustus, et ega seal väga ikka midagi juhtuda ei saa. Paarsada meetrit hiljem ületasime Mehhiko piiri, sest tõesti, mitte kuskil ei saanud enam ümber pöörata.

Hea küll, sõidame kohe välja, oli esimene plaan. Kena mehiklannast piirivalvur andis meile kiired juhised ja asusime teele. Juhised olid aga valed ja GPSi kaart aegunud. Sõitsime tunde järgi ringi ja kui meile lõpuks tundus, et hakkasime piiripunktile lähemale jõudma, selgus, et tegemist on jalakäijatele mõeldud piiriületuskohaga. Meie kõrval peatus üks takso ja lubas meid piiripunkti juurde viia.

«Come with me, brother» (tule minuga, vennas), ütles taksojuht. Sõitsime tema järgi kuni mõne minuti pärast peatas ta auto, tuli autost välja ja nõudis 20 dollarit juhiste eest. Piiripunkt ise pidi jääma nurga taha, aga kuna seal enam tagasipööret teha ei saa, siis ei saa takso meid sinnani juhatada.

Andsime taksojuhile tema (ebaõiglaselt kõrge hinnaga, aga antud hetkel meie jaoks ainsa) informatsiooni eest raha ja hakkasime edasi sõitma. Taksojuhi juhised ei vedanud alt ja üsna pea nägimegi suurt silti «San Diego,» selle all olid aga kaks politseinikku.

Olukord tunduski juba liiga hea ja politsei pidas meid kinni. Vahemärkusena ütlen ära, et kuna me autorendifirmale ei olnud oma spontaansest Mehhiko safarist juttu teinud, siis puudus meil ka Mehhikos kindlustus.

Politsei ütles, et nüüd on kaks varianti: a) maksate 700 dollarit trahvi ja saate minema; b) jätate auto siia (keset tänavat), autorendifirma esindaja tuleb sellele järgi ja meie viime teid jaoskonda.

Meile ei tundunud aga kumbki variant väga ahvatlevana ja hakkasime uurima teisi võimalusi. Mainisin, et oleme pärit endisest Nõukogude Liidu riigist ja Venemaa naabrid ning sattusime Mehhikosse lihtsalt ühe valepöörde tõttu.

Võtsin ka passid välja, kuhu olin eelnevalt tagavaraks pannud 200 taala ja ütlesin, et meil ei ole pennigi rohkem raha, kui see. See politseinikele ei sobinud. Hea küll, kui tuleb maksta, siis tuleb, aga sellisel juhul tahan ma enne rääkida autorendifirmaga.

Ütlesin, et ma helistan rendifirmasse ja uurin, mis nüüd autost saab, mille peale politseiniku ilme muutus ja ta ütles, et «teate, teil tuleb autorendifirmaga suur pahandus, kui helistate. Teeme parem selle 200 taala ja kõik.» 

Kauemaks me sinna riiki jääda ei tahtnud ja andsime politseile, mis ta tahtis. Sõitsime edasi ja järjekord piirini algas. Kolm tundi pikk järjekord. 

Isehakanud liiklusreguleerijad, kes tahtsid loomulikult reguleerimise eest autojuhtidelt raha

FOTO: Maria Joost/Postimees

Autode rivide vahel oli sadu müüjaid, kes kaubitsesid pea kõigega, mida müüa saab: alates jääjookidest lõpetades kutsikatega. Tekiilad, suhkrurõngad, mobiiltelefonikorpused, maalid Jeesusest ja kutsikad sinna vahele.

Müügiputkad piiril

FOTO: Maria Joost/Postimees

Kui lõpuks piiripunkti jõudsime, küsis tollitöötaja meilt mõned küsimused ja lasi meid tagasi USA-sse. No tõeline elamus! Edaspidi aga usaldame teeviite natukene rohkem. Andsime endile alles hiljem aru, et maksime Mehhiko politseile altkäemaksu (ja võib-olla toetasime ka kartelli), et lihtsalt elusalt ja tervelt Mehhikost välja pääseda.

Tagasi üles