Aafrika päevik: relvastatud röövlid jõudsid ka meie õuele

FOTO: panthermedia.net / Andriy Popov/scanpix

Paar nädalat tagasi lõpetas Johannesburgis elava eestlanna rahuliku õhtusöögi naabrite juurest kostuv kuulirahe, sel nädalal sattusid relvastatud röövlid juba meie värava taha, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav ajakirjanik Heelia Sillamaa.

Vaid mõni aeg tagasi kuulsime kohalikult eestlannalt nende naabruses toimunud röövist. Sõbranna oli elukaaslasega rõdul õhtustanud, kui korrapealt hakkasid kostma paugud, mis kõlasid kui ilutulestik. Meeleolukate pidustuste asemel oli sel hetkel aga käimas hoopis tulevahetus naabermajja tunginud röövlite ja turvameeste vahel. Õnneks lõppes kõik õnnelikult ning keegi vigastada ei saanud.

Kui kohalikelt kuuldud röövimislood mind üldiselt ei heiduta, siis kuulda midagi sellist teiselt eestlaselt, annab asjale juba isiklikuma mõõtme. Vaatamata ebameeldivustundele lohutasin end oma tavapäraseks saanud mõttega - nad elavad lihtsalt jõukas rajoonis, meie kesklassi piirkond röövleid ei huvita.

Kahjuks pidin ma aga juba peatselt oma sõnu sööma. Nii saabus eelmisel nädalal mulle e-kiri, milles seisis: «Palun võtke teatavaks, et eile kella kaheksa paiku toimus teie värava juures relvastatud rööv.» Esimest korda elus suutis süütu kirjake mul seest õõnsaks võtta. Kas kõik jäid ikka terveks? Kas röövlid tabati? Kuidas ma seda tähele ei pannud?

Kõige häirivamaks osutus sealjuures mõte, et sellel ajal kui naabreid relvadega sihiti, lösutasin mina õndsas teadmatuses midagi kuulmata diivanil. Oleksin ma sel hetkel juhuslikult värava kõrval basseinis ujunud, oleksin ma tänaseks relvastatud röövi tunnistaja, kes põgenes suures hirmus koheselt tagasi Eestisse.

Põhjus, miks ma röövimist kodus olles ei kuulnud, oli lihtne - ühtegi tulistamist seekord ei toimunud. Vastavalt kirjale jälitasid kolm maskides mustanahalist meest oma autoga naabreid. Värava juurde jõudes hüppasid mehed autost välja, sihtisid relvadega autos viibinud inimesi, võtsid autost kaasa väärtuslikud esemed ning põgenesid sündmuskohalt. Röövis keegi viga ei saanud - kahjuks mitte ka pätid.

Kui eestlanna naabruskonnas toimunud röövi ajal jõudsid relvastatud turvamehed kohale kahe minutiga ning nabisid pätid pärast tulevahetust kinni, siis meie turvamehed kangelastegudega ei hiilga. Nii vajutasid väravas olnud turvamehed vaid paanikanupule ning jäid ootama relvastatud turvamehi, kes jõudsid kohale pärast 15 minuti möödumist. Selleks ajaks olid pätid aga juba ammu turvaliselt kodus tagasi oma uute iPhone’idega mängimas.

Rääkides aga politseist, siis tundub, et naiste poolt saunas räägitud jutt vastab tõele - politsei peale Johannesburgis loota ei saa. Nimelt jõudsid korrakaitsjad sündmuskohale alles 40 minutit hiljem. Seetõttu tasub korralike turvameeste peale siin raha kulutada küll.

Kuna napisõnaline majahalduri kiri polnud piisav, et mind meie naabruskonna turvalisuses veenda, käis elukaaslane vestlemas ka röövi hetkel tööl olnud turvamehega. Tema sõnul on tegemist esimese rööviga meie naabruskonnas ning ohvriks sattusid naabrite asemel hoopiski Kaplinna turistid. Pättide sihtmärgiks oli nende uhke maastur, kuid millegipärast ei saanud kurjategijad selle röövimisega hakkama.

Õnnetud turistid keerasid aga hirmuäratava intsidendi peale kiirelt otsa ümber. Nii on jällegi Kaplinnas juures üks pere, kes levitab jutte hirmsast Johannesburgist - ja seda täiesti õigustatult.

Visates aga süüdimatult väikese kivikese ka ohvrite kapsaaeda, siis ma ei väsi üllatumast, kuidas inimesed on edevuse nimel valmis oma turvalisusega riskima. Kõigile kohalikele on teada, et röövlid ajavad taga võimalikult kalleid ja uhkeid autosid. Isegi kui minust saaks üleöö lotomiljonär, sõidaks ma uhkelt edasi odava Sanderoga. Kõige uuema ja ülehinnatud Audi järgi jookseks ma alles Eestisse tagasi jõudes.

Selle kõige juures on mul südamest kahju, et sellised asjad siin aset leidma peavad. LAV on üks ilusamaid riike, mida ma külastanud olen. Siin on kõige säravamad ja positiivsemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Mulle tõesti meeldib siin elada ning mul on kurb seista dilemma ees - kas kõik siinse elu positiivsed küljed kaaluvad üles turvariskid?

Muidugi lohutab mind teadmine, et nende röövlite eesmärgiks pole tapmine, vaid väärtasjade varastamine. Kuigi mul on raske kurjategijaid mõista, saan ma aru, kuidas suur osa rahvast elab siin alla vaesuse piiri ning riigis valitseb ulatuslik tööpuudus. Nii pole üllatav, et inimesed võtavad ellujäämise nimel kasutusele äärmuslikud meetmed.

Seetõttu suhtun ma asjasse veel rahulikult ja esimese ehmatuse pärast riigist plehku ei pane. Samuti on ka siin nii-öelda kõrgendatud turvalisusega piirkondi, mis peaksid minusugustele kartlikumatele inimestele hästi sobima. Nii külastasime paar nädalat tagasi tuttavaid, kes elavad kõrge elektriaia taha peidetud hiiglaslikus elumajade rajoonis, mis on justkui omaette linn.

Seal on nii golfiväljakud kui restoranid ning korralik valvesüsteem. Kohapeal sõidavad ööpäevaringselt ringi relvastatud patrullid, mistõttu ei varja sealsed elanikud oma hoove aedade taha. Sellist luksust nagu piirdeta hoovid üldiselt Johannesburgis ei näe.  

Vaatepilt, mida Johannesburgis näeb haruharva - majad, mida ei ümbritse elektriaiad.

FOTO: Erakogu

Kui kohalikud tunnevad end seal elades kui kindluses, siis pessimistliku eestlasena on mul raske seda ilusat turvalisuse juttu uskuda. Olgu nende turvafirma nii hea kui tahes, panna kõik miljonärid elama ühe aia taha, pole see turvalisus, vaid röövlite jackpot.

Kuuldes aga Eesti turvalisusest, ajavad silmad pärani ka jutu järgi turvaliste piirkondade elanikud. Lood sellest, kuidas me Hiiumaal suviti uksi ei lukusta, on nende jaoks võrreldavad lugudega tulnukatest. Minu tõeliseks hittlooks on saanud see, kuidas lapsena panime me vanaema juurest lahkudes ukse lukustamise asemel sinna ette luua. Nii andsime ka juhuslikele möödujatele märku, et meid ennast hetkel kodus pole.

Selliste juttude peale tekib kohalikel alati õigustatud küsimus, miks te siis üldse Eestist ära tulite? Euroopas on ju nii hea elu! Vaatamata minu pahameelele vastab elukaaslane sellele alati, et seal hakkas igav. Kohalikud vastavad seepeale, et nemad eelistaksid iga kell elada igavuses, selle asemel, et terve elu turvalisuse pärast karta. Kuigi ka mina kipun nendega nõustuma, ei ole aga päeva lõpuks ei mina ega nemad kuskile ära kolimas.

Kohalikus golfilinnakus ehk kõrgelt turvatud elumajade rajoonis.

FOTO: Erakogu

Loe ka neid

Tagasi üles