84-aastane linnapea, baaridaam ja raamatukoguhoidja on oma linna ainus elanik

Elsie Eiler

FOTO: RICK WILKING/REUTERS/Scanpix

Nebraskas asuva Monowi linna ainsa elanikuna on Elsie Eileril justnagu Hunt Kriimsilmal kohe õige mitu, täpsemalt seitse, ametit.

84-aastane Elsie Eiler on niisiis Monowi linnapea, varahoidja, sekretär, vaimulik, baariomanik, raamatukoguhoidja ja vahendaja baaritülide käigus, kirjutas Travel+Leisure.

Monowi on ainus linn või küla Ameerika Ühendriikides, kus on vaid üksainus elanik. Eileri igapäevaelu on linna ainsa elanikuna küllaltki ebatavaline. 84-aastane naine töötab Monowi baaris kuus päeva nädalas (pärast vähi seljatamist 2011. aastal otsustas Eiler endale lubada ühe vaba päeva nädalas).

FOTO: RICK WILKING/REUTERS/Scanpix

Ta serveerib burgereid, hot doge ja õlut turistidele, kes tulevad seda üheinimeselinna külastama. Seni on Eilerit ja tema linna külastanud inimesed 41 riigist ja 47 eri osariigist Ameerikas ning külastajatest puudust veel ei ole. Enamik ajast veedab Eiler aga baaris püsiklientidega, kes tulevad tema baari kõrvallinnadest. Koos mängitakse kaarte ja jutustatakse oma eludest ja perekondadest.

Südikas naine naljatab, et linna ainsaks elanikuks olemisel on kahtlemata omad plussid. Näiteks kandideerib ta igal aastal linnapeaks ja võidab alati ülekaalukalt. «Mina olengi kogu asja keskmes. Siin ei ole vaja isegi valimisi korraldada, sest mina olen ainus inimene, kes hääletada saab,» rääkis Eiler.

Lisaks baarile, mille ta koos oma kadunud abikaasaga 1971. aastal ostis, peab naine ka linnaraamatukogu. 30 ruutmeetri suurune raamatukogu mahutab 5000 raamatut ja Eiler on siin raamatukoguhoidja.

Eiler oma raamatukogus

FOTO: RICK WILKING/REUTERS/Scanpix

Kuigi enamik väikeseid kogukondi Ameerika Ühendriikides on kahanenud kuni kadumiseni, on Eileri eesmärgiks hoida linn elus. Ta haldab ka linna paberimajandust ning linna ainsa maksumaksjana kogub ta enda käest korralikult 500 dollarit makse, mida ta kasutab linna kolme tänavalambi valgustamiseks ja veesüsteemi töös hoidmiseks. Samuti peab ta igal aastal esitama linnateede plaani, et kindlustada Nebraska osariigi toetus linnale. Kui ta taotleb igal aastal alkoholi ja tubaka müümise litsentsi, siis ta allkirjastab taotluse kui linnasekretär ning annab siis litsentsi endale kui baariomanikule.

Monowi pole loomulikult alati sedavõrd pisike olnud. 1930-ndatel oli see küllalti elav raudteeäärne linn, kus oli tervelt 150 erinevat ettevõtet. Siin olid nii poed, restoranid kui ka oma vangla. Kui aga tehnoloogia hakkas vaikselt inimeste töökohti kaotama, lahkusid inimesed suurematesse linnadesse. Need kes jäid on aga üksteise järel vaikselt hinge heitnud. Kui Eileri abikaasa 2004. aastal suri, jäi tema ainsaks linna elanikuks. Sellegipoolest ei ole naine kunagi tahtnud lahkuda.

«Mul ei ole tõesti mingit soovi kusagil mujal elada. Olen siin, kus ma olen täiesti õnnelik,» sõnas Eiler.

Ta lisas, et ta teab, et saab alati oma lastele lähemale kolida, või nende juures mõnda aega elada, kui tahab. «Aga siis ma peaksin uued sõbrad leidma,» jääb naine oma kodupaigale kindlaks.

«Loodan, et saan siia jääda. See on koht, kus ma tahan olla,» sõnas Eiler.

Loe ka neid

Tagasi üles