Maailmaränduri päevik: kõik sujus kiirelt, kuni politseikoer mu koti läbivaatuseks tuvastas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kõht täis, aeg startida

FOTO: Risto Prii

Arvasin juba, et see käis küll kiirelt, kuni politseikoer mu koti läbivaatuseks ära tuvastas. Muidugi mõista ei olnud seal midagi ebaseaduslikku ning 20 minutit hiljem olin juba lennujaama ees ja otsisin kohta, kus ratas kokku panna, kirjutab jalgrattaga mööda maailma rändav Risto Prii.

Öö lennujaamas, neli tundi lendu ja olingi Austraalias. Üllataval kombel minu ratast ei kontrollitudki. Küsiti vaid, et kas on puhas, mille peale ma vastasin, et nagu uus. Mis seal ikka, vähemalt on mul nüüd ilus puhas ratas.

Arvasin juba, et see käis küll kiirelt, kuni politseikoer mu koti läbivaatuseks ära tuvastas. Muidugi mõista ei olnud seal midagi ebaseaduslikku ning 20 minutit hiljem olin juba lennujaama ees ja otsisin kohta, kus ratas kokku panna. Ma ei viitsinud väga kaugele jalutada, seega otsustasin operatsiooni ära teha sealsamas lennujaama välisukse kõrval, lootes, et nii on ka ehk veidi turvalisem.

Operatsioon ratas kokku tagasi

FOTO: Risto Prii

Omajagu tegemist oli, et kõik jälle kokku saada ja suur rattakast tükkideks hakkida ning erinevate prügikastide vahel ära jagada. Kirjeldus nagu õudusfilmist. Vahepeal hakkasid kohaliku panga töölised huvi tundma, et mis ma seal toimetan. Üks võttis lõpuks julguse kokku ja tuli rääkima. Seletasin, et olen Eestist ja proovin jalgrattaga ümber maailma sõita. Sellepeale vastas ta, et küll on vinge ettevõtmine ja et ta teab mitmeid eestlasi. Arvestades, et pool Eestit resideerub Austraalias, polnud ma just väga üllatunud.

Ratas koos, startisin sihtkoha poole. Perthi kesklinnas oli mu sõpradel korter, kuhu ka lahkesti oodatud olin. Minu Austraaliasse jõudmise päev oli viimase aja kõige kuumem päev ja kraadiklaas näitas 37 kraadi.

Elizabeth Quay

FOTO: Risto Prii

Tundus palju palavam kui Aasias ja lootsin, et järgnevad päevad mulle rohkem halastavad (mida nad ka tegid).

Elizabeth Quay Perthis

FOTO: Risto Prii

Igatahes oli emotsioon hea, mu ees laiusid suured tänavad ja võrreldes Aasiaga palju palju ruumi. Inimesi ei tundunud ka palju olevat, nii et tabasin end mõttelt, et ehk on riigipüha. Pärast tuli välja et püha siiski polnud ja selline see Austraalia ongi. Tunnike hiljem saabusin oma uude koju. Oli ütlemata tore uuesti näha oma kunagist elukaaslast ja kallist sõpra Triinu.

Kuna Triinu korterikaaslased, Raili ja ta mees Fabio olid endiselt tööl, kohtusin ma nendega natuke hiljem. Tähistasime taaskohtumist väikse veiniga ja vahetasime muljeid. Polnud ammu näinud ja vahepeal oli juhtunud nii mõndagi. Mõlemad olime teisele poole maakera reisinud ja nüüd juhuse tahtel samal ajal samasse kohta sattunud.

Andsin ka oma panuse

FOTO: Risto Prii

Lõpuks jõudsid ka Perthi parimad baarmenid, Raili ja Fabio, koju. Tähistamine võis jätkuda. Hiljem sai ka kartuliputru, mis maitses jumalikult. Polnud ammu midagi sellist saanud ja eesseisva Eesti Iseseisvuspäeva puhul tundus see ideaalne. Eesti inimesed ja eesti söök. Kui 50 kraadine temperatuuri erinevus välja jätta, siis oleks nagu jälle kodus olnud.

Hommikusöögi ootel

FOTO: Risto Prii

Järgevatel päevadel käisime linnapeal vaatamisväärsustega tutvumas ja puhkasime niisama. Samuti pidin ostma endale magamiskoti ja veel paar väiksemat asja. Oli aeg valmistuda telkimiseks. Otsustasin, et teen Perthis väntamisest kuskil viie päevase minipuhkuse.

Plaanis oli ka külastada Perthi külje all elavaid sõpru Yushi ja Line, keda ma teadsin juba eelmisest Austraalia külastusest. Peatusime paar päeva Triinuga nende juures ja meenutasime vanu seljakotimatka aegu. Aegu, kus Yush ja Line ka tutvusid ja nagu näha, siiamaani õnnelikult koos on. Peale paari päeva liikusime tagasi Perthi ja oligi aeg uuesti väntama hakata.

Taaskohtumine Yushi ja Line’ga

FOTO: Risto Prii

Nii ma vähemalt arvasin, kuni jalg valutama hakkas ja asi nii hulluks läks, et pidin arsti juurde minema. Eriti nukraks muudab selle asjaolu, et ma olin unustanud reisikindlustust pikendada. Tuli välja, et jalas on põletik. Kirjutati välja antibiootikumid ja mähiti jalg ilusti sidemesse. Arst ütles, et kui paistetus alaneb, võin ka väntama hakata, et ei ole vaja tervet kuue päevast ravikuuri enne ära oodata.

Morni näoga ja 100 dollarit vaesemana kõndisin kodu poole ja otsustasin veel üheks päevaks Perthi jääda. Pole mõtet ennast piinata paistes jalaga sõites. Mis see üks päev enam loeb, ega mul ju otseselt kiiret kuhugi pole. Antibiootikumid aga mõjusid kiiresti ja hommikuks oli jalg nagu uus. Käisime veel Triinuga kiiresti söömas ja lõunaks olingi valmis startima. Väga kurb oli hüvasti jätta, aga samas olin ka põnevil, mida Austraalial mulle pakkuda on.

Neiudega hüvasti jätmas

FOTO: Risto Prii

Otsustasin enne telkimist veel peatuda sõbra Maiu juures, kes elab 60 kilomeetrit Perthist lõuna poole, kohas nimega Rockingham. Et teekond huvitavamaks teha, läksin läbi ka sõber Kristo juurest, kellega ajasime natuke juttu. Suured tänud talle abi eest.

Sealt edasi viis teekond Yushi ja Line juurest läbi, kes samuti täpselt teele ette jäid. Sõime ühe jäätise (Line töötab jäätisekohvikus) ja jätsime hüvasti. Nüüd oli läbida veel viimased 30 kilomeetrit ja tugeva tuule kiuste jõudsin ilusti enne pimedat Maiu ja ta pere juurde, kus ma veetsin öö, et hommikul puhanuna tundmatusse vändata. Algul plaanisin paariks ööks jääda aga kuna Perthis läks pikemalt kui ma arvasin ja viisa kehtib ainult kolm kuud, siis otsustasin seekord kiirvisiidi teha.

Kõht täis, aeg startida

FOTO: Risto Prii

Aga siiski oli tore õhtu ja juttu jätkus kauemaks. Maiu on viimased viis-kuus aastat Austraalias elanud nii, et polnud väga ammu näinud. Leppisime kokku, et järgmine kohtumine tuleb Eestis, kui mõlemad ükskord kodumaale tagasi jõuavad.


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles