Aafrika päevik: meelelahutusvõimalused on siin paremad kui Eestis

FOTO: Erakogu

Kohalik meelelahutus on üks korralik tohuvabohu. Nii asub Johannesburgis kullakaevandus, mis on ühtlasi lõbustuspark, milles jooksevad omakorda ringi paabulinnud ning selle tsirkuse kõrval asub kõige tipuks veel tõsine Apartheidi muuseum, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav Heelia Sillamaa.

Kui veel talvel imestasin selle üle, kuidas lapsed jooksid ringi kasiinos, sest sinna oli rajatud kogupere jõuluturg, siis täna ei pane mind isegi silma pilgutama olukord, kus keset lõbustusparki hakkab mind korrapealt taga ajama kukk.

Küll aga suudab mind endiselt üllatada, et tegemist pole juhuslike olukordadega, vaid kohalikud harrastavadki siin kompaktset eluviisi. Nii ongi kukkede ja paabulindude ülesandeks rõõmsaid lõbustuspargi külastajaid taga ajada ning kullakaevanduse huvilised peavad enne sihtkohta jõudmist läbima karusellide laburündi.  

Kui minul pole vabameelse korralduse vastu midagi, siis paljudele kohalikele selline korralagedus ei meeldi. Nii mainis mulle Johannesburgi reisikorraldaja, et imeliku planeeringu tõttu ei ole võimalik siinseid vaatamisväärsusi tõsiselt võtta.

Kuidas sa viid täiskasvanud inimesed kaevandusse ekskursioonile, samal ajal kui karusselid mühisevad peakohal ning lapsed kilkavad rõõmust? Olgu kaevandusmuuseumiga kuidas on, aga fakt, et lõbustuspargi alal asub ka Johannesburgi oluliseim muuseum ehk Apartheidi muuseum, on tõesti häiriv. Kuidas süveneda nii tõsisesse teemasse, kui väljast kostub lõbustuspargi tants ja trall?

Lõbustuspark ise on aga kõik rõõmukilked auga välja teeninud. Võimalus elada esimest korda elus lõbustuspargist vaid poole tunni kaugusel, annab LAVile Eesti ees paar väärtuslikku elukoha lisapunkti.

Minu jaoks on Gold reef City üks parima lahendusega lõbustusparke, mida ma külastanud olen. Seal on kohustuslikud «thrillerid» ehk atraktsioonid, mille peal ka täiskasvanud hääled valla lasevad ning samal ajal on olemas ka rahulikumad kogupere atraktsioonid, mis lapsevanemaid igavusest unne ei suiguta. Lisaks veel need põõsast välja hüppavad linnud ja loomad ning ongi ühe korraliku meelelahutusasutuse retsept koos.

Ameerika mäed Gold Reef Citys.

FOTO: Erakogu

Tundub, et lõbustuspargiga on rahul ka kohalikud, sest pärast meeldivat karuselli sõitu plaksutavad külastajad heakskiitvalt nagu atraktsioon ise oleks just ühe korraliku esinemisega hakkama saanud. Pahaks ei saa ma neile seda panna, sest kuigi olen end alati pidanud teadmistejanuliseks inimeseks, sattusin ka mina atraktsioonidest nii suurde vaimustusse, et päeva lõpuks kaevandusmuuseumisse ei jõudnudki.

Seetõttu piirdus minu kullakaevanduse külastus nii-nimetatud terrori torni ehk atraktsiooniga, mis kukutab adrenaliinisõbrad 100 kilomeetrise tunnikiirusega tornist alla kaevandusse ja sealt jälle üles. Kahjuks jõudsin ma kiiruga alla lennates silmad kinni panna ning nii jäi mul ära ka see viie sekundine kaevandustuur, mida atraktsioon võimaldas.

Terrori torn ehk atraktsioon, mis kukutab külastajad 100 km/h kiirusega kaevandusse.

FOTO: Erakogu

Lõbustuspargist saadud süümepiinad vähese kultuuriprogrammi pärast parandasin aga juba  peatselt teatri külastustega. Olen alati uskunud, et üks lihtsamaid võimalusi kohaliku kultuuriga tutvumiseks on teater.

Kui kohalikud ise on võõramaalaastega suheldes pigem ettevaatlikud ning viisakad, siis teatril puudub filter -  olgu saalis, kes tahes, tükid on mõeldud eelkõige kohalikele mõistmiseks. Seetõttu ei kahelnud ma pikalt, kui eestlannast sõbranna küsis, kas me sooviks temaga vaatama minna «Eesti matuse» Aafrika versiooni.

Nagu juba pealkirjast arvata võis, ei olnud meil pettumuseks mitte ühtegi põhjust. Kuigi lugu neljast professionaalsest leinajast oli tore ja puudutas ka sügavamaid teemasid, jäi õhtu lõpuks etendusest meelde aga suur ringi kargamine. Rahulik eestlane vaatab ehedat mustanahaliste komöödiat silmad pärani - kui palju karjumist, kui palju hüppamist, milleks nüüd laulda vaja oli?

Lisaks erilisele etendusele on huvitava välimusega ka teater ise.

FOTO: Erakogu

Etendusest suurem vaatamisväärsus on aga hoopiski pealtvaatajate käitumine. Kui Eestis suudab publik emotsioone endas hoida etenduse lõpuni, siis siin end tagasi ei hoita. Nii kõlab etenduse ajal korduvalt valjuhäälseid kiidulauseid stiilis: «yeah girl!» (jah tüdruk - toim). 

Samuti naerdakse valjult iga pisimagi lause peale. Naermine on küll igati positiivne ja kasulik tegevus, kuid naerda lause peale «pange oma telefonid hääletuks,» on juba kerge ülepingutamine.

Etenduse tipphetkeks osutus aga muidugi dialoog veganlusest. Nii kiideti valju aplausi ja hüüetega heaks näitlejanna jutt sellest, kuidas aafriklased on alati liha söönud ja see kui teised riigid keskkonda on reostanud, pole nende mure. Nemad jäävad ikka liha sööma!

Pärast etendust polnud heakskiiduks aga aega enam kellelgi - üks kiire aplaus ning inimesed olidki juba püsti. Nii mõnigi karusell sai lõbustuspargis suurema aplausi osaliseks kui mitu kuud vaeva näinud näitlejad teatris.

Külastatud teater oli kunagi hoopis turuhoone.

FOTO: Erakogu

Kui aga ühel päeval peaks koduigatsus peale tulema, on hea teada, et Johannesburgist saab kätte ka klassikalise Euroopa standartitele vastava teatrielamuse. Nii sattusime järgmisena vaatama kiidetud monotükki teisest maailma sõjast nimega «Blonde poison». Seekord rääkis lugu juudi naisest, kes sõja ajal teisi juute välja andis.

Kui eelmise tüki näitlejateks ja pealtvaatajateks olid enamasti mustanahalised, siis siin oli lugu vastupidi. Kuna tegemist oli tõsisema teemaga, siis seekord keegi etenduse ajal ei rääkinud ning õhtu kangelane teenis välja ka karusselidest pikema aplausi.

Teatriõhtu sõpradega.

FOTO: Erakogu

Populaarne

Tagasi üles