Aafrika päevik: pärast kolme kuud julgesin üksinda kodust välja minna

LAV on küll imekaunis riik, kuid turvalisusega on siin probleeme.

FOTO: Erakogu

Johannesburgi kuritegevus on kui kummitus, mida kõik kardavad, kuid vaid vähesed oma silmaga näevad, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav Heelia Sillamaa.

«Kuidas seal Johannesburgis siis on, tänavatel käivad tulistamised ka?» – Kui veel kuid tagasi oleksin ma julgenud sellele küsimusele vastata vaid «ma südamest loodan, et mitte,» siis täna võiksin ma kirjutada juba mahukaid referaate teemal «Müüdid Johannesburgi ohtlikkusest».

Kuigi võiks arvata, et kaugel elavad eestlased on need, kes meedia ülekülluses väärarusaamade käes vaevlevad, on tegelikult kohalikud ise hirmujuttude genereerimises veelgi osavamad. Nii pole sugugi üllatav, et kogu maailmale jääb mulje, nagu siin oleks tohutult ohtlik elada. Millegipärast elavad aga need samad väsimatult ohtlikkusest rääkivad elanikud Johannesburgis rõõmsalt juba põlvkondi.

Kui hull see olukord siis siin tegelikult on? Ma olen siin oldud aja jooksul ära õppinud, et kõigi nende kuulsate röövimiste juttude kangelasteks on kellegi vanavanaema vennapojad. Inimesi, kes ise kriminaalide ohvriks on langenud, olen ma kohanud vähe.

Jutt Johannesburgi kuritegevust täis igapäevaelust, mis käis läbi ka Gertrud Talviku LAVi kohta kirjutatud raamatust, on aga ilmselge liialdus. Just nagu Kakumäel elavad inimesed teavad, et Lasnamäel elab kindlasti mõni vaene kodanik, teavad ka Johannesburgi jõukates piirkondades elavad inimesed, et kuskil slummides võivad tulistamised aset leida, kuid päeva lõpus ei puutu see probleem neisse.

Kui tänavatel tulistamised ja kaklused jõukaid ei puuduta, siis öiste relvastatud röövide sihtmärgiks on just nende kodud. Tegemist on ka minu suurima hirmuga ning nii kardan öösel iga väiksema hääle peale üles ärgates alati kõige hullemat. Kui pimeduses kipuvad tekkima alusetud hirmud, siis päevavalgus tuletab meelde, et meist vaid viieteistkümne minuti kaugusel asub miljonäride rajoon ehk röövel, kes viitsiks meie koju kahe vana läpaka järgi tulla, oleks kergelt öeldes loll.

Seega kui keegi satub jälle kuulma lugu sellest, kuidas kellegi majja murti sisse, rööviti ehted ning tapeti perekond, tasub meeles pidada, et tegemist pole päris sama olukorraga, kui keegi tuleks sinu ridaelamu boksi nõukaaegset televiisorit varastama. Johannesburgis leidub palju pururikkad inimesi, kelle vääriskividest pungil majad on röövlitele magusad palad.

Muidugi on siin suurel osal inimestest ka turvamehed, kuid naiivne oleks loota, et alamakstud valvurid röövi ajal peremehe eest kuuli ette hüppama hakkaksid. Turvamehed on siin kõigil pigem esinduslikus rollis – meie naabruskonna omadel pole isegi relvi. Küll aga kannavad inimesed ise oma turvalisuse eest hoolt ning nii võib avalikest kohtadest leida Eesti mõistes eriskummalisi silte nagu «relvavaba tsoon» ja «jätke relvad siia». Mõnes kohas on relvade hoiustamiseks olemas ka eraldi ruumid.

Sildid, mis annavad teada, et relvad tuleks enne sisenemist viia hoiule.

FOTO: Erakogu

Mis puudutab aga kergemaid röövimisi, siis see, et inimesed õhtul püssiga ähvardades autost välja tõstetakse, on kahjuks tõesti tavaline juhus. Siinkohal saab aga jällegi ise natuke selle jaoks ära teha, et vähem silma paista. Üldiselt on teada kindlad automargid, mida varastatakse, selleks, et siis auto pärast kiirelt tükkideks võtta ja varuosadeks müüa.

Seetõttu vahetavad hetkel autorendifirmad välja näiteks Volkswagen Polosid, mis on suurim riskirühm. Meie sõidame aga uhkelt ringi odava Renault Sanderoga, mis peaks olema piisavalt vähelevinud auto, et mitte varastele huvi pakkuda.

Meie vähelevinud punane auto Johannesburgis.

FOTO: Erakogu

Tulles siit veel sammukese alla lihtlabaste vargusteni, siis kohvikus käies hoian ma telefoni rahulikult laua peal ning poes keegi minult kotti õlalt rebinud ei ole. Vaatamata sellele toimuvad ka pisivargused siin ikka relvade ja nugade saatel. Nii ei tasu uue iPhone nimel kangelast mängida või loota, et keegi sulle appi kipub jooksma.

Meie tuttav nigeerlane sattus varaste saagiks päise päeva ajal lennujaama lähistel. Kümmekond inimest nägi, kuidas talle nuga seljale suruti, kuid mitte keegi ei läinud talle appi. Just nagu turvamees ei taha sinu eest kuuli võtta, on ka kõrvaltvaatajatel lihtsam teha nägu, et nad ei näe.

Kuigi räägiksin nüüd hea meelega sellest, kui julge ma ise olen, pean piinlikkustundega tunnistama, et kuulun nende paanitsevate kohalike hulka, kes jalgsi kodust väljas ei käi. Nii vaatan ma kadedusega, kuidas teine Johannesburgis elav blond eestlane seikleb julgelt üksinda mööda linna ning naabrinaine läheb pimedas parki jooksma. Samal ajal istun mina turvaliselt oma elektriaia taga.

Kuigi Johannesburgi parkides on turvamehed ning jooksmas võib näha ka üksikuid naisi, eelistan ise parke külastada vaid elukaaslase seltsis.

FOTO: Erakogu

Pärast kolme kuud suutsin ma end aga lõpuks aedikust välja murda. Kuigi elukaaslase arvamus, et arvatavasti 700 meetri kaugusele aianduspoodi jalutades ma surma ei saa, tundus ekstreemne, otsustasin selle kaalutletud riski siiski võtta.

Muidugi ei juhtunud minuga midagi ning klassikalise eestlasena hirmutas mind vaid see, kuidas kõik võõrad kippusid mind tänaval tervitama. Tänu suurele eneseületusele on nüüd minust saanud aianduspoe kuldklient, kes ajaviiteks poest ükshaaval taimi ostmas käib. Kes teab, võib-olla kolme kuu pärast julgen ma juba üksinda tänavatele hommikujooksu tegema minna.   

Tagasi üles