Maailmaränduri päevik: tundus, et mu siseorganid on kohad vahetanud ja hambad suust ära kukkunud

FOTO: Risto Prii

Järgmine päev hakkasin lõuna poole sõitma. Mind ootasid kaks võõrustajat Cilacapi ja Kebumeni linnades. Tahtsin jõuda Cilacapi kahe päevaga, kuid selleks oli vaja sõita üle mägede mitte just kõige paremat teed pidi. Vahepeal tundus, et mu siseorganid on kohad vahetanud ja hambad suust ära kukkunud, kirjutab jalgrattaga ümber maailma reisiv Risto Prii.

Järgmisel hommikul oli reisiväsimus veel endiselt suur ja kuna külalistemaja hind jäi viie euri kanti öö, otsustasin veel üheks päevaks Jakartasse jääda.

Hommikusöögilauas sain tuttavaks ka külalistemaja asukatega. Kirjus seltskonnas olid esindatud korealane, palestiinlane, kaks kohalikku ja mina. Palestiinlane ootas oma tudengiviisat, et saaks Malaisiasse õppima minna. Ühel kohalikul oli järgmisel päeval tööintervjuu, korealane reisis niisama ringi seljakott seljas ja teine kohalik oli hosteli tööline. 

FOTO: Risto Prii

Üllataval kombel teadsid seekord kõik lauas viibinud Eesti riigi olemasolust ja ei olnudki vaja Soome ja teiste naabrriikide abiga seletada kus see väike riik asub. Jutuajamine venis pikale ja varsti oligi lõuna käes. Tundus, et kõik rändurid olid laisad ja otsustasime söögi hostelisse tellida. Kohalike abiga oli see päris kerge ülesanne ja poole tunniga olid söögid kohal. Ülejäänud päev läks tasases tempos, putitasin veidi ratast, käisin poes ja jalutasin niisama linnas ringi.

Järgmine päev alustasin varakult, lootes et siis on ehk liiklus hõredam. Kartsin natuke Jakarta kesklinnas liigelda kuna see on siiamaani kõige suurem linn, kus olen rattaga käinud. Muidugi mõista mu plaan ei õnnestunud ja juba poole seitsme ajal oli liiklus päris jube.

Samas eks kõik see pabistamine muudab sind ka ettevaatlikumaks ja lõppkokkuvõttes laabus kõik kenasti. Mõned valed pöörded siin-seal, aga ei midagi hullu. Marsruudi osas otsustasin, et sõidan paar päeva Java põhjaosas, kuni Cirebonini.

FOTO: Risto Prii

See lõik oli täiesti tasane aga samas ka väga suure liiklustihedusega. Igatahes olin rõõmus, et mägedele vaheldust sain. Peale lõunat leidsin ühe päris jubeda hosteli ja kuna ma ei viitsinud edasi otsida, siis otsustasingi sinna jääda. Hind oli ka päris ahvatlev, 100k ruupiat (kuskil viis eurot).

Jube hostel

FOTO: Risto Prii

Kuna mu internet ei töötanud, läksin poodi uurima, et mis värk sellega on. Paar tundi hiljem tulin poest uue sim kaardiga välja. Võrk oli maas, nett oli otsas ja veel sada häda. Mingi hetk teenindas mind terve brigaad kahest erinevast poest ja google translate abiga saime lõpuks mure lahendatud ja minu jälle välismaailmaga ühendatud.

Peale seda võtsin kiire burgeri KFC'st ja läksin sääskede keskele magama ära. Plinkivate tuledega hostel tundus justkui õudusfilmist välja lõigatud. Rattasõit oli aga oma töö teinud ja kõigele vaatamata uinusin kiiresti.

Cireboni oli 160 kilomeetrit, mis tähendas seda, et tuli pikk päev tihedas liikluses. Minu õnneks ei olnud aga mägesid ja tuul oli enamus aega tagant. Päike ka paistis juba mitmendat päeva jutti ja õhtul avastasin, et nina oli täitsa ära põlenud.

FOTO: Risto Prii

Cirebonis leidsin ühe väikse hosteli, kus seitsme euroga sai konditsioneeriga toa ja isegi hommikusöök oli hinnas. Kuna mu ratta spidomeeter oli vahepeal töö lõpetanud, proovisin seda parandada. Kahtlustasin, et patareid on lõpuks läbi saanud ja läksin linna peale uusi otsima. 

FOTO: Risto Prii

Järgmine päev hakkasin lõuna poole sõitma. Mind ootasid kaks võõrustajat Cilacapi ja Kebumeni linnades. Tahtsin jõuda Cilacapi kahe päevaga, kuid selleks oli vaja sõita üle mägede mitte just kõige paremat teed pidi. Vahepeal tundus, et mu siseorganid on kohad vahetanud ja hambad suust ära kukkunud. Esimesel ööl oli hosteli leidmisega omajagu tegemist, kuna esimene koht näiteks tahtis ligi 20 eurot, mida ma ei raatsinud maksta.

Mitte väga entusiasmi täis, otsustasin edasi sõita. 30 kilomeetrit stabiilset ülesmäge hiljem, läbimärjana ja väga väsinult leidsin lõpuks alternatiivi väikses linnas nimega Bumiayu. Sealt leidsin hotelli nimega Salsa Dalila, mis maksis 160k ruupiat (10 eurot). Ise olin oma suure säästuga väga rahul.

Kahjuks tuli õhtul kurb uudis. Mu võõrustaja Cilacapi linnast oli haiglasse sattunud ja ei saanud mind kahjuks võõrustada. Pidin oma plaani ümber tegema ja otsustasin, et sõidan otse Kebumeni linna. Seal ootas mind Apiph, kohalik inglise keele õpetaja. Kuuldused, et rattur kaugelt maalt on Java saarel jõudsid aga Yogjakarta linna (mu järgmine peatus peale Kebumeni).

Niisiis otsustas kohalik härra Robby, et sõidab mulle Kebumeni vastu, ööbime mõlemad Apiph juures ja järgmine päev sõidame koos Yogjakartasse. Mulle see mõte väga meeldis, kuna polnudki juba mõnda aega kellegagi koos sõitnud. Hommikul Yogjakarta poole liikuma hakates tuli meid üks Apiphi sõber ära saatma. Sõitsime kuskil kümme kilomeetrit koos, tegime kiire hommikusöögi ja läksime lahku. Päike paistis ja tuju oli hea. Tee oli sirge nagu Peterburi maantee, niiet vahepeal tuli lausa uni peale.

Kuna mu uus sõber Robby elas ühikas, siis ei saanud ta mind enda juures võõrustada. Leidsin endale kolme euro eest hosteli nimega Hati-Hati (mis tõlkes tähendab ettevaatust).

Hati-Hati hosteli kohalik bänd

FOTO: Risto Prii

Kuna ma olen Yogjakartas kunagi juba käinud ja kõik templid ja vulkaanid ära külastanud, siis ei hakanud ma seda uuesti tegema. Järgmine päev saime Robbyga kokku ja läksime käisime rattapoest läbi. Ostsin uue esimese pakiraami ja lasin ratta üle vaadata. Tagant kostus mingi kolin, millele me keegi seletust ei leidnud.

FOTO: Risto Prii

Õhtul näitas Robby mulle linna, käisime söömas ja tegime plaani kuidas mu edasine teekond peaks välja nägema. Valida oli, kas suurte mägede või tiheda liiklusega tasase tee vahel. Järgmise päeva hommikul sain ratta kätte.

Yogjakarta linna ekskursioonil

FOTO: Risto Prii

Robby tuli võttis mind hostelist rolleriga peale ja läksime sõime veel enne teeleasumist hommikust. Ta tuli koos sõbraga, kes oli väga huvitatud mu rattamatkast ja üldiselt eluolust Eestis. Lõuna paiku asusin lõpuks teele, Surakarta linna. See oli kõigest 60 kilomeetri kaugusel, nii et enne pimedat olin ilusti kohal. Otsustasin, et võtan ette raskema teekonna ja sõidan järgneval päeval üle Lawu mäe, kuskil 2000 meetri kõrgusele. Austraalias aega tasast teed sõita küll.


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles