Maailmaränduri päevik: politseinikud soovitasid meil kongis ööbida

FOTO: Risto Prii

Hommikul ärgates ei olnud kedagi silmapiiril. Ei tea kuhu kõik kadunud olid, aga otsustasime asjad kokku panna ja liikuma hakata. Ühele ametnikule olid aga eelneval õhtul mu päikseprillid meeldima hakanud ja ta laenas neid «korraks.» Kuna ma hommikul kedagi leida ei suutnud, siis olingi prillidest ilma, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Hommikul Kruist startides oli meil teada piirkond, kuhu tahame jõuda, aga tundus, et seal ei ole ühtegi majutusasutust. Küsisime kohalikelt abi, lootes, et ehk nemad teavad kedagi, kes kahte ratturit majutada sooviks. Kostis aga nagu ühest suust, et Bengkunatis (koht, kus me ööbida tahtsime) pole ühtegi sellist paika.

Mis me aga leidsime, oli väike politseijaoskond. Otsustasime sealt abi küsida ja kui see peaks ebaõnnestuma, siis lihtsalt kuskile telgi püsti panna. Meie õnneks olid politseinikud väga sõbralikud, uurisid meie matka kohta ja lubasid meil jaoskonnas ööbida. Panime matid põrandale ja veetsimegi öö seal.

Härrad politseinikud Bengkunati politseijaoskonnas

FOTO: Risto Prii

Sõbrad politseinikud olid samuti naljamehed ja küsisid, ega me kongis ööd veeta ei taha. Otsustasime, et jätame seekord vahele, kuna ei tundunud väga ahvatlev pakkumine.

Harjutame Mathiast vaikselt kongiga

FOTO: Risto Prii

Hommikul ärgates ei olnud kedagi silmapiiril. Ei teagi kuhu kõik kadunud olid, aga otsustasime asjad kokku panna ja liikuma hakata. Ühele ametnikule olid aga eelneval õhtul mu päikseprillid meeldima hakanud ja ta laenas neid «korraks.»

Kuna ma hommikul kedagi leida ei suutnud, siis olingi prillidest ilma. Õnneks oli tegu odavate, kolm eurot maksvate prillidega, kuid sellegipoolest pidin nüüd mõne päeva ilma nendeta vastu pidama. Arvestades kui halvad silmad mul on, ei olnud ma selle mõtte juures just eriti entusiastlik.

FOTO: Risto Prii

Järgmisel päeval liikusime edasi. Vallutasime mäed, jõudsime kohta nimega Kota Agung ja puhkasime järgnevaks päevaks. Meid oodati warmshower'i majutuslehe kaudu Bandar Lampungi, Lõuna-Sumatra kõige suuremasse linna ja meie viimasesse ööbimiskohta Sumatra saarel. Esimene peatükk Indoneesias hakkas läbi saama.

Ettevaatust, loomad teel. Reaalsuses nägime vaid ahve, palju ahve.

FOTO: Risto Prii

Bandar Lampungis võttis meid vastu Rio ja tema perekond. Rio sõitis meile rattaga vastu, et turistid ratturid tee peal kaotsi ei läheks. Õhtul käis meiega jutustamas palju inimesi, Rio perekord ja sõbrad. Saime süüa, juua ja kohalikega juttu rääkida. Ühe neiuga rääkides tuli hästi välja meie kultuuride suur erinevus.

Rio ja Mathias

FOTO: Risto Prii

Ei suutnud ta kuidagi mõista, miks me küll oma töö pooleli jätsime ja reisima hakkasime. Argument, et küll alati jõuab tööd teha, ei olnud aktsepteeritav. Siinkohal pidime leppima erinevate arvamustega.

Rio onu, kellele see koht ka kuulus, oli samuti suur rattafanaatik. Tema plaanib 2020. aastal Euroopasse rattamatkale tulla ning loodan, et ta unistus saab teoks. Õhtu lõpus vahetasid nad mul ühe katkise kodara ära. Kuna mul on 28-tollised veljed, siis ei ole Aasias nii pikki kodaraid just lihtne leida. Minu õnneks oli aga Rio onul mõni üle.

Järgmine hommik alustasime varakult, natuke enne seitset. Sõita oli kuskil sada kilomeetrit ja päeva lõpus ootas meid kolmetunnine praamisõit Java saarele. Tahtsime hostelisse  jõuda enne pimedat ja see ka meil õnnestus. Tee peal saime paar korda ka vihma, aga kui praamile jõudsime oli ilm jälle ilus ja päikseline.

Praamireis Java saarele

FOTO: Risto Prii

Leidsime hosteli ühe kilomeetri kaugusel sadamast. See oli meie viimane päev Mathiasega koos sõita, kuna järgmisel päeval läksid meie teed juba lahku. Mina sõitsin Jakarta poole ja tema läks lõunasse.

Kuna minu viisa lõpuni oli jäänud kaks päeva, pidin ma maalt välja lendama. Kõige odavam pilet oli Kuala Lumpurisse, 60 eurot edasi-tagasi. Kuna mu õde oli ka oma peikaga reisil, siis otsustasime samal ajal Kualasse lennata ja paar päeva seal koos veeta. Saab kaks kärbest ühe hoobiga, viisa pikendatud ja kallist õde näha.

Leidsin ühe toreda hosteli Jakarta lennujaama lähedal. Homestay, viis eurot öö voodikoha eest. Saatsin neile enne ka emaili, et kas oleks võimalik ratta ja pagasi kaheks päevaks nende valve alla jätta, et pean korra Malaisias ära käima. Lubasin 27-ndal tagasi tulla ja ühe öö veel seal veeta. Neile see sobis ja lootes parimat, jätsin ratta nende hoole alla.

Natuke hirmutav oli küll kõik maha jätta ja teise riiki minna, aga mis mul üle jäi. Samas olin ma väga rõõmus, et näen üle pika aja oma perekonda. Saime lennujaamas kokku ja kohe tuli ka halb uudis. Õe ja ta peika pagas oli kaduma läinud. Ei teagi, kas keegi oli selle kogemata võtnud või oli kuhugi mujale lennujaama saadetud.

FOTO: Risto Prii

Lennufirma pidi uurima, aga hetkel pidime lahkuma ilma pagasita. Väga kurb lugu, loodame et siiski lõpuks laheneb. Samas oli tore neid näha ja asusime hosteli poole teele. Oli vaja poole aasta jutud ära rääkida, nii et siinkohal palun vabandust taksojuhi käest suure mölapidamatuse pärast.

Kuna jõudsime hostelisse päris hilja ja kõik olid väsinud, siis käisime kiirelt söömas ja rääkisime niisama juttu. Nende puhkusereis oli kulgenud Indiast Balile ja nüüd Balilt Kuala Lumpurisse. Malaisiast lendavad nad mõne nädala pärast koju tagasi.

FOTO: Risto Prii

Õhtul käisime turul, külastasime Petronase kaksiktorne ja istusime söögitänava melu keskel. Kahjuks oli see ka meie ainuke päev, mille saime koos veeta. Järgmisel päeval lendasime edasi. Nemad sõitsid edasi Langkawi saarele Malaisias ja mina tagasi Jakartasse.

Meie äralennuaeg klappis nii hästi, et saime jälle koos takso võtta ja lennujaama sõita. Seal uurisime ka kadunud pagasi kohta, aga kahjuks ei olnud selle kohta uudiseid. Tundus, et neil pole aimugi, kus see olla võiks. Päris kurb oli jälle hüvasti jätta, alles paar päeva tagasi saime ju kokku. Loodan et järgmine kord saame rohkem aega koos veeta.

Tagasi Jakartasse jõudes oli tore näha, et ratas ja pagas ilusti alles olid. Samuti vaatas passist vastu uus Indoneesia viisa. See tähendas, et mul on kuu aega, et jõuda Balile, kust ma kavatsen edasi Austraaliasse lennata ja oma rattamatka jätkata. Proovisin ka leida võimalusi, kuidas laevaga Balilt Austraaliasse saada, aga kahjuks ei leidnud midagi. Tundub et Indoneesia ja Austraalia vahel laevaühendus puudub, nii et pean ratta kokku pakkima ja lendama.

Hostelisse jõudes proovisin edasise teekonna Java saarel paika panna. See oli palju keerukam kui Sumatral, kus oli põhimõtteliselt ainult üks tee, nii et GPSi ei pidanud üldse kasutama. Javal aga on mustmiljon võimalust, mida kaaluda, nii et mõtlemisainet jagub.


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Loe ka neid

Tagasi üles