Elu Kamerunis: kes maggi puljongikuubikut ei kasuta, jääb vanatüdrukuks

Ookeanile krevetijahile suundumas

FOTO: Eva-Liis Ivask

Omaette kultuurikogemuseks toidu vallas on uskumatu Maggi-kuubikute ja toiduõli lembus. Ilma nende kahe koostisaineta ei valmi ükski toit – ka kolmepäevase Camerooni mäe tippu ronimise matka kahe toekama toidukorra jaoks võetakse kaasa pool liitrit õli ja peotäis Maggi-kuubikuid, mis otseloomulikult ära kuluvad., kirjutab Eva-Liis Ivask, kes veetis vabatahtlikuna kolm kuud Kamerunis GLEN projekti raames.

Erinevates reisikirjeldustes kirjeldatakse Lääne-Aafrikas asuvat Kameruni riiki tihtipeale just sõnadega «Africa in miniature» seetõttu, et antud riik hõlmab äärmiselt mitmekülgset keskkonda, laiudes ookeanist kõrbeni, vihmametsadest savannideni ning on koduks ka Aafrika kõrguselt teisele tipule Cameroon mäele.

Ka sotsiaalpoliitilisest vaatenurgast on Kamerun Aafrikale omaselt ehedaks õpikunäiteks sellest, kuidas koloniaalajastu jälgi ka tänases ühiskonnas väga tugevalt eluradadel tunda on.

Nimelt kuulus riik Saksamaa kolooniate hulka ning sel ajal arendati infrastruktuuri riigis märkimisväärselt – ehitati arvukalt teid, sildu, raudteeliine, koole, ja haiglaid. Antud ehitisi hinnatakse kõrgelt, selle ilmestamiseks on turismibrošüürides vaatamisväärsustena kirjas nii «saksa sild,» «saksa majakas» kui ka «sakslaste loodud botaanikaaed.» 

Lisaks on kirjas ka näiteks endises pealinnas Bueas konkurentsitult kõige ihaldusväärsemaks elurajooniks olev «sakslaste linnaosa,» mille maavärinakindlatel postidel seisvaid majakesi tutvustades kohalikud uhkusega teatavad, et need juba üle saja aasta seal püsinud on.

Meile teada-tuntud müüdid sakslaste heast korraldusest ja organiseerimisvõimest on laialt levinud ka Kamerunis, mille sisepoliitiliste segaduste keerises kerkis üles ka küsimus, et kas me ehk tagasi Euroopasse jõudes ei võiks Angela Merkeliga läbi arutada seda, et ta ka Kameruni taas enda tiiva alla võtaks.

Pärast esimeses maailmasõjas toimunud sündmusi jaotati sakslaste poolt koordineeritud Kameruni alad aga hoopis Prantsusmaa ning Suurbritannia vahel. Ajapikku muutusid antud piirkonnad ka selgelt juhtriikide nägu – senini on valdav osa Kamerunist tugevalt prantsuskeelne ja -meelne, samal ajal kui teine osa riigist kõneleb inglise keelt ning on märkimisväärselt erineva lähenemisega.

Kuigi Kamerun on olnud iseseisev juba ligi 60 aastat, pole kahe piirkonna erisustest siiani üle saadud. Otse vastupidi, vähemuses olev inglisekeelne regioon tunneb end tugevalt represseerituna ning seetõttu on viimastel aastatel riiki ilmestanud tugevad sisepoliitilised pinged.

Pinged on lausa nii tugevad, et 2017. aastal keerati protestide mahasurumise eesmärgil inglisekeelsest osast kolmeks kuuks internet täielikult kinni. Lahku löömise lootuses on inglisekeelne osa loonud ka juba unistuste riigi Ambazonia, millele on loodud kogu sümboolika lipust ja hümnist kuni kujutletava lennufirma AmbaAirini välja.

Kui mõtlete, et miks kaks nii eriilmeliseks muutunud piirkonda ei võiks kahe eraldi riigina rahumeelselt jätkata, siis suur osa vastusest peitub rikkalikes maavarades, mida selgelt just ingliskeelsesse osasse lahkemalt on jagunenud. Ka fakt, et praegune  president on riiki juba 35 aastat enda karmi äranägemise järgi juhtinud, ei aita ilmselt potentsiaalsele iseseisvumisliikumisele kaasa.

Peamiselt rahulikud, kuid siiski aeg-ajalt lõkkele löövad sisepoliitilised pinged ning riigi põhjaosas tegutsev terrorimaiguline Boko Haram on peamisteks asjaoludeks, miks praegusel hetkel Kameruni turismieesmärkidel väisata ei soovitata.

Sellest on äärmiselt kahju, sest oma mitmekülgsuses on riigil pakkuda nii palju kihvte kogemusi, seda enam, et riik jääb tavapäraselt turistide marsruudist kõrvale ja on suures osas seega suutnud säilitada seetõttu eheda oleku.

Olgu selleks kas siis kohalikud söögikohad, mille menüüs on lihatooted niivõrd au sees, et turistide soov kohandada midagi pakutavast taimetoiduks päädib enamjaolt suure segaduse ja arusaamatusega. Kui teil raha maksta on, miks te siis ometigi soovite vaid juurviljadega piirduda?

Omaette kultuurikogemuseks toidu vallas on uskumatu Maggi-kuubikute ja toiduõli lembus. Ilma nende kahe koostisaineta ei valmi ükski toit – ka kolmepäevase Camerooni mäe tippu ronimise matka kahe toekama toidukorra jaoks võetakse kaasa pool liitrit õli ja peotäis Maggi-kuubikuid, mis otseloomulikult ära kuluvad.

Piprakala lisanditega on üks väheseid toite, mille tegemiseks maggi puljongikuubikuid ei kasutata

FOTO: Eva-Liis Ivask

Kui muidu võiks arvata, vulkaani tippu ronides ongi ehk rohkem energiat vaja, siis antud koostisosad paistavad kuuluvat ka iga tavapärase koduse toidukorra juurde. Maggi-armastust matkarahvaga arutades selgub, et meil poleks lootustki mehele saada enne kui korralikku ja maitsvat toitu ei oska valmistada ning selle õige täpi i-le annab justnimelt vastmainitud puljongikuubik.  

Visatakse nalja, et selle kasutamata jätmise puhul on tõsine oht lõpetada vanatüdrukuna. Eurooplaste toidulaua kohta oli huvitav kuulda ka seda, et arvati tõsimeeli kuidas me sööme koduriigis ainult poolfabrikaate ja supermarketitest ostetud valmistoitu.

Pärast mitu toidukorda kestnud tutvustust «vaadake, see on kartul,» «tutvustan, see on sibul» ringi selgus viimaks, et tegelikult nii lootusetu olukord meiega ei paista olevatki ja oleme erinevate toiduainetega varemgi kokku puutunud. Aga eks see on alati nii, stereotüübid paratamatult mõjutavad me elu ja arusaamist ning nende murdmiseks tulebki maailmas ringi vaadata ja seda avara meelega.

Ka Kamerunis endas on palju põnevat vaatamisväärset. Kui just giidiga eraautot tellida pole huvi, siis ringi reisimiseks sobivad ideaalselt näiteks kihvtid minibussid, mille 18-le istmele paigutatakse silmagi pilgutamata hoopis näiteks 33 täiskasvanut istuma. 

Küll aga tuleb arvestada sellega, et kui süsteemi hoomamata ekspressliini asemel hoopis «teibaliinile» sattuda, tuleb arvestada sellega, et igas soovitud teeotsas võidakse peatus teha, bussi katusele kinnitatud hiiglaslikust hunnikust reisijale kuuluvad asjad välja otsida ja alla tõsta (olgu selleks seljakott, söögilaud või hoopis elus kana). Selliselt võib 200 kilomeetri läbimiseks ka terve päev kuluda.

Linnades on võimalik võõrastega jagada kollaseks võõbatud autot nimega bush taxi (põõsatakso), mille puhul maksab iga reisija enda eest vastavalt läbitud teekonna pikkusele või hoopistükkis viibata mootorrattajuhile, kellega parimatel sõitudel saab ka neljakesi ühe ratta seljas sõidud tehtud.

Tõele au andes, suurimate linnade vahel sõidavad ka iga päev hommikuti ja õhtuti väljuvad suured bussid, milledest mitmed oma USB-laadimisotste ja nahkistmetega teevad silmad ette ka paljudele meie maakonnaliinidel sõitvatele transpordivahenditele.

Bussi puhul tuleb küll kindlasti arvestada ka sellega, et sõit ei alga enne pooletunnist palvete lugemist ja bussi õnnistamist, millele tavapäraselt järgneb ka teleturu-stiilis eluks vajalike toodete tutvustus (piibliteemalistest töövihikutest kuni meheau ergutavate kreemideni välja). Populaarseimatel päevaliinidel võib see kesta lausa terve 8-tunnise bussisõidu vältel.

Kaunis vaade Camerooni mäelt

FOTO: Eva-Liis Ivask

Ringi sõita aga kindlasti tasub, sest lisaks looduslikule mitmekülgsusele lisaks annab see võimaluse tutvuda ka kultuurilistele, kulinaarsete ja sotsiaalsete erinevustega.

Nii on näiteks riigi põhjaosa tugevalt islamiusust mõjutatud ning ka sealt pärit inimesed torkavad juba füsioloogiliste erinevustega silma. Riigi keskosas on mitmed põnevad omaette nii-öelda kuningriigid koos põnevate kohalike uskude ja traditsioonidega. Rannikualadel elavad aga ehk meile kõige kultuuriliselt sarnasemad kristlased (keda riigis on kokku ligi 70 protsenti). 

Kuigi kamerunlased on üldjoontes võõraste huviliste suhtes äärmiselt heatahtlikud ja vastutulelikud, eelistavad nad säilitada teatud distantsi. Sügavamaid sõprussuhteid luues võivad avaneda aga äärmiselt põnevad uksed, olgu selleks kas mitu päeva kestvad matusetalitlused (millest osa jalgpallistaadionil, et kogu rahvas tribüünidele ära mahuks), uue külapealiku vaatemänguline sisseõnnistamistseremoonia või küllakutsed pereringis.

Selleks, et Kameruni ilust ja võlust aimu saada, ongi soovituslik võtta selle külastamiseks ja tundmaõppimiseks aega. Kiirustamine ja rangelt piiritletud päevaplaanid toovad kaasa tarbetut stressi, sest millekski kuluvat aega on keeruline ette ennustada.

Olgu selleks kas transpordivahendis veedetud minutid, restoranist teadmata ajaks kadunud teenindaja kes on turulettidele vajaliku kraami jahile läinud või kirglikud vestlused kohalikega toiduteemadel, millest on raske lahti rebida.  Kui aga nautida hetke ja läheneda kõigele paindliku meelega, on tulemuseks suure tõenäosusega unustamatud kogemused kogu eluks! 


Eva-Liis Ivask veetis kolm kuud Kamerunis GLEN projekti raames (mida koordineerib Eestis Arengukoostöö Ümarlaud ja finantseeris ASA). Projekti raames viidi läbi erinevaid ettevõtlus- ja kommunikatsioonialaseid koolitusi kohalikele noortele ning tutvuti lähemalt Kameruni kultuuriga.

Tagasi üles