Aafrika päevik: veganitele siin armu ei anta!
31. jaanuar 2018, 14:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/31/7529913t1hb39e.jpg)
LAV on lihasööjate paradiis, kus rahvusspordiks on grillimine ning veganitooteid võib toidupoe asemel leida apteegist.
Kui Eesti on veganitoodete valiku poolest juba märkimisväärselt modernne riik, siis LAVis ajavad müüjad silmad pärani nii falafelist kui tofust kuuldes. Iseenesest pole müüjate teadmatuses midagi imelikku – oleks rumal oodata taimetoidu tippklassi riigist, kus küllakutsumiseks kasutatakse sõna braai, mille all mõeldakse üheskoos grillimist.
Sealjuures pole üldsegi mitte oluline, mis aastaajaga on tegu ja millistes tingimustes sõpradega braai ette võtta. Nii särisevad söegrillid muretult ka vihmast ilma trotsides kortermajade rõdudel. Halvakspanevate pilkude asemel soovivad naabrid üksteisele head grillimist.
Paratamatult tundub, et vaid mina olen see torisev põhjamaalane, kes eelistaks pühapäeva õhtut veeta rahulikumal viisil, mitte naabrite kärarikkale koosviibimisele kaasa elades.
Kohalikud ise on aga oma traditsiooni üle uhked ning grillimise armastust antakse edasi nii sõnas kui kirjas. Nii olin ma jõuludeks koju sõites Johannesburgi lennujaamas pärast pooletunnist otsimist endiselt hädas särgi leidmisega, mis poleks viidanud braaile.
Olin naiivselt lootnud kingiks leida LAVi lipu või sümboolikaga särgi, kuid selle asemel oli mul võimalus valida «Born to braai forced to work» (sündinud grillima, sunnitud töötama) ning «Braai legend» kirjaga särkide vahel. Nagu sellest oleks veel vähe, müüakse siin ka beebi-body’sid, millel kirjas «isa braai abiline» või «tulevane braai meister».
/nginx/o/2018/01/30/7529693t1hda9a.jpg)
Särgimoe kõrval on huvitav jälgida ka toidupoodide lihatrende. Kui Eestis jõuavad jõulude ajal poelettidele päkapikkudega kommipakid, siis LAVi poodidest võib leida hoopiski laia valiku jõulutemaatilistes pakendites lihaassortiisid.
Eriti populaarne on siin biltong ehk Aafrika maadele omane kuivatatud liha. Biltong’i jaoks on olemas isegi eraldi poed ning toodete valikust leiab endale midagi iga lihasõber. Biltong’i tehakse nii jaanalinnust, kudust kui hüpikgasellist, kes vaatamata LAVi rahvuslooma staatusele tapamajast ei pääse.
Lisaks lihale on LAVile omased hiiglaslikud toiduportsjonid. Nii võib väljas süües tavalise sushi asemel tellida sushi-sõõrikuid ning ühest võileivast saaks kõhu täis terve pere.
Aafriklased hea asja pealt kokku ei hoia. Kui Eestis tähendab kanasalat dieeditajatele sobivat salatilehe hunnikut paari kanatükiga, siis siin saab kanasalati tellija terve kana nahka pista. Juustuvõileivale on lisatud terve pakk juustu ning eksootilist peedijäätist serveeritakse peedišokolaadi, kuivatatud peedi, peedivahu ja -moosiga.
Esimesel kuul LAVis elades sattusin ka ise vaimustusse hinna ja portsjonite suhtest ning nii ei lasknud üleliigsed kilod end pikalt oodata. Seetõttu otsustasin hakata ise kodus süüa tegema. Kahjuks polnud ka see nii lihtne kui algul loodetud. Nimelt ei pääse suurtest kogustest ka toidupoes.
Alla kahekiloseid lihapakke siit naljalt ei leia, sest kes siis ikka ühe kanafileetükikesega päevas piirduks? Nii jookseme ajaga võidu, et kahekesi elades ära süüa suurtes pakendites toiduained, mis muidu halvaks kipuksid minema.
Kui mõni vegan seda lugedes nüüd LAVi elukohana oma nimekirjast pettunult maha tõmbas, siis päris lootust ei tasu veel kaotada. Kuigi enamikus poodides peale sojapiima midagi saada ei ole, siis ühel päeval leidsin oma suureks üllatuseks mandlipiima hoopiski apteegiriiulilt. LAVi apteegid on kui üllatusi täis laekad – sealt võib leida nii pikendusjuhtmeid, tualetivärskendajaid kui proteiinisegusid.
Taimsete alternatiivide vähesuse probleem seisneb suuresti ka kohas, kus elada. Nii ollakse LAVi turismilinnas Kaplinnas veganluse koha pealt silmanähtavalt avatumad. Kaplinna külastades märkasin isegi veganitoidu festivali reklaami.
Olenemata asukohast tasub aga väljas süües olla ettevaatlik. LAVi teeninduskultuur lähtub põhimõttest, et kui aru ei saa, siis improviseeri! Kahjuks pole harv juhus, kui teenindaja naeratab sulle mõistvalt ning toob seejärel tellitud salati asemel hoopis pasta. Vaatamata sellele on aga võimatu teenindajate peale pahane olla, sest nad on siin alati rõõmsameelsed ja siirad.
Klassikalises mõttes taimetoitlased Aafrikas aga hätta ei jää – kes koore ja muna peale jooksu ei pane, saab pea igas söögikohas kõhu täis. Näiteks on LAVis parim feta juust, mida ma kunagi proovinud olen. Ka kõige odavam feta teeb Euroopa gurmeetoodetele silmad ette.
Omaette katsumus on aga kohaliku kultuurilise poolega toimetulek: aafriklased on uhked oma lihagrillimise oskuse üle ning nii oleme ka meie saanud küllakutseid stiilis «te pole ühel korralikul braail veel käinudki».
Kui tahad uues riigis võõrana sobituda, ei soovi ju kedagi solvata ja oma arusaamu peale suruda. Siis leiadki end küsimas, kuidas leida südant öelda ära kogu ihu ja hingega lihakäntsakat grillinud kohaliku peremehe roast.
Vaatamata suurele lihaarmastusele on meie toidulauad tegelikult aafriklastega üpris sarnased.
Söögikohtades pole puudust ei kartulipudrust ega koorekastmest ning suurlinnale kohaselt leidub siin midagi igale maitsele. Nii saab siit osta ussikesi ja juua austri-shot’i. Kes aga uute maitsetega katsetada ei soovi, saab truuks jääda juba tuttavale Itaalia, Hiina ja India toidule, mida tehakse siin paremini kui Eestis.
/nginx/o/2018/01/30/7529753t1hb69d.jpg)
