Kirjanik Bornhöhe reisikiri: kuhu aga türklane jala tõstab, seal ei kasva enam midagi

Ateena

FOTO: akg-images/Scanpix

Kui eelmisel nädalal avaldasime loo Bornhöhe seiklustest Egiptuses, siis seekord hõlmab kirjaniku reisikiri rändu Kreekasse ja Itaaliasse, mis tundus talle veidi rohkem meele järele olevat, kui Egiptus või Püha maa.

Kreekamaa paistis rännumeestele kauni paradiisina. 1828. aastast oli Kreeka vaba riik, kuid Bornhöhe tõdeb siiski kibedalt: «kuhu aga türklane jala tõstab, seal ei kasva enam midagi. Türklased on meistrid kõrbeid looma /…/ Kreekamaa näost on näha, et türklased siin mitusada aastat on valitsenud. /…/ Asi edeneb kaunis aeglaselt ja maa ei jõua ikka veel rahvast toita.»

Ateena

FOTO: akg-images/Scanpix

Jõudnud Ateenasse, lasid nad oma saapad tolmust puhtaks viksida ja end kreeka laadi võõrastemajja juhatada. Keegi ei kippunud neile kisaga kallale, keegi ei ähvardanud neid paari kopika pärast lõhki käristada; tigedate koerte asemel valvasid viisakad politseiametnikud. Silma hakkas palju saksa õllekodasid: «sakslased uputavad terve haritud ja harimata maailma oma õllega ära.»

Üle vaadati Akropolise varemed, siis tähtsamad templid ja teatrid ning välja kaevatud vana-Ateena tänavad. Seejärel läks teekond raudteed pidi põigiti Kreekamaast läbi Patrase sadamasse ja sealt aurulaevaga Itaaliasse.

Itaalias veedeti tervelt kaks nädalat. Esimese asjana torkas kohe silma, et rongipiletid siin kallimad olid kui mujal Euroopas, aga Bornhöhe teadis kohe ka põhjust: «vaene Itaalia elab ju osaliselt reisijate lüpsmisest.» 

Kuna tol ajal oli levinud kõnekäänd «Naapolit näha ja siis surra,» võeti esimeseks reisisihiks Naapoli. See linn oli Bornhöhe üks suuremaid pettumusi. Kusagil Itaalias ei näinud nad viletsamaid kerjuseid ja kusagil maailmas ei elanud üle poole miljoni inimese nii väikese ruumi peal koos.

Tänavad kõrgete seitsmekordsete majade vahel olid sügavad kitsad kuristikud, kuhu päike iialgi sisse ei paistnud. Pea kohal lehvisid majade vahele tõmmatud pesunööridel lapitud särgid ja aluspüksid. Seesama kitsuke tänav oli nii töötegemise, luusimise kui vahtimise paigaks. Kõiksugu pudukauplejad sõelusid sinna-tänna, imetohtrid kiitsid oma rohtusid ja aeg-ajalt tormasid tänavapoisid indiaanlaste sõjakisaga läbi linna.

Vaadati losse, teatreid, kirikuid ja muidugi Umberto galeriid ning rahvuslikku muuseumi. Taheti ette võtta ka matka Vesuuvile, kuid selle nurjas halb ilm. Korraga pääses lahti päris torm ja vihmavaling ning kassimärjalt poeti hoburaudtee vagunisse tagasi ning sõideti hotelli.

Rooma kolosseum

FOTO: akg-images/Scanpix

Rooma oli tol ajal Naapolist väiksem linn. Seekord otsisid ja leidsid reisijad pealinna-kohase hotelli, kus «kallis jalgriie treppi kattis ja uksehoidja nägu niisama uhkusest läikis kui tema munder kullast.» 

Esimesed muljed Roomast olid kesised -  mägedest kaugel, puudeta lagendiku keskel. Kuulus Tiberi jõgi meenutas kraavi, mille põhjas vedel sopp mägedest suure kiirusega mere poole voolas. Jõe pahemal kaldal kerkisid need seitse küngast, mis vanal Roomal vundamendiks olid. Mõned künkad ei kandnud muud kui varemeid, kuna uus linnaosa kitsalt küngaste ja jõe vahele litsutud oli.

Rooma

FOTO: akg-images/Scanpix

Rännumeeste arvamus paranes, kui tutvuma hakati linna kunstiväärtustega. Peetri kirik ajas oma pompöössusega nende silmad päris kirjuks. Muidugi ei saanud seiklejad ronimata jätta selle kupli kõrgeimale rõdule, kuid uduse ilma tõttu head vaadet Igavesele Linnale polnud näha.

Sixtuse kabelis jäid neile silma pinkidel selili aelevad inglise turistid, kes kiikrid käes laes olevaid Michelangelo freskopilte uurisid. Peetri platsi äärsest trahterite reast leidsid nad mitmetunnise retke järel puhkamiseks suure saksa õllekoja. Vene saatkonnas ootas neid terve lasu kirju ja kodumaiseid ajalehti, mida mehed õhinal ja suure mõnuga lugesid.

Panteon enam nii ülevat muljet kui Peetri kirik ei jätnud. Tundus palvetamiseks jahe. Kentsakas oli vaadata rooma ülikute ausambaid, millelt keisrite kujud maha võetud ja Peetruse ning Pauluse kujud asemele pandud.

Reisikirjeldusest on päris raske aru saada, kui palju kirikuid meie usurändajad läbi käisid, kuid palju pidi neid olema. «Praegu võib Roomas ütelda: kus plats, seal obelisk, kus kena koht, seal Maarja kirik.»

Viis päeva veetsid mehed Roomas. Ärasõidul küsis Bornhöhe sõbralt arvamust ja Busch vastas: «Linnal ep ole viga, kuid muusikat ja makaroonisid võiks ikka veidi vähem olla.» 

Kirjanik ise õhkas: «Jah, ja need õnnetud itaalia sigarid! Olgu nad lühikesed ja löpergused või pikad ja peenikesed, olgu hoopis umbsed või tõmmaku sissepandud õlekõrs sulle lausa tuld suhu, iialgi ei ole neil õiget sigari nägu ega maiku. Päris koirohi, muud midagi.»

Rooma oli nende viimane jaam usurändajate radadel. Mis edasi tuli, ei olnud muud kui ilmalik lõbureis. 

Kõigepealt rongiga Firenzesse. See uhke suur linn orus roheliste mäekinkude keskel oli kirjaniku meelest väga ilus. Arhitektuurimälestusmärgid moodustasid raami sellele kuulsale vabalinnale, mis Bornhöhe meelest oli esimene kunsti ja hariduse asupaik terves Euroopas.

Firenzest Genova poole sõites viibiti unises Pisa linnas otse nii kaua, et toomkiriku viltust kellatorni vaadelda ja nentida, et torn tõesti kipakalt seisis. Genovas tervitasid nad «iseäranis vaatevääriliste» ehituste vähesust, mis võimaldas kohe Milaanosse edasi sõita. Seal toimus nende kohaloleku ajal kõrge leivahinna pärast meeleavaldus, kus isegi soldatite kuulid lendasid.

Edasi jätkus rännuliste tee rongiga üle Alpide. Teisel pool Alpe tuli lõunamaa kaunite ja soojade ilmadega hüvasti jätta ning Luzernis läksid ka reisiseltsiliste teed lahku.

Busch sõitis äriasjus Lõuna-Saksamaale, Bornhöhe Baseli kaudu Pariisi. Kaks lõbusat päeva sai kirjanik Pariisis veeta Buschi oodates, et siis koos Kölni sõita ja seal jälle lahku minna. Tema reisiseltsiline läks Berliini kaudu Venemaale, Bornhöhe aga Lüübeki kaudu aurulaevaga Tallinna. «Kodumaa poolt puhus kõle tuul ja Tallinnas äratas mind sadama töömeeste vandumine.»

10. mail 1898, täpselt kaks kuud peale ärasõitu, oli suur usurändamine lõppenud. Buschiga koos reisist kokkuvõtet tehes leiti, et «kaksteistkümmend tuhat versta ära olime sõitnud, üheksat riiki näinud, üheksa mere kohinat kuulnud, hulga raha välja andnud ja mõnda juurde õppinud. Meie näod olid pruuniks põlenud ja läikisid tuliuuest tarkusest – kaks põhjust, mille pärast vanad tuttavad meid esiotsa ära ei tundnud.»

Tagasi üles