Lõuna-Gruusias elanud vabatahtlik: vagur eestlane võibki seal oma sõnajärge ootama jääda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on mitmeid projekte nagu näiteks GLEN ja EVT, mille kaudu saab minna välismaale vabatahtlikku tööd tegema. Lisaks ühiskondlikku heaolusse panustamisele elavad vabatahtlikud teises kultuuris pikka aega kohapeal, mistõttu on neil võimalik avastada paiku, mis tavaturistile tihti peitu jääb. Postimees avaldab igal pühapäeval ühe vabatahtliku loo.
Eelmisel aastal 2017 osalesin maailmahariduslikus GLEN projektis (Global Education Network), mida Eestis koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud. Projekti ühe osana viibisin kolm kuud vabatahtlikuna Lõuna-Gruusias, Bordžomi-Haragauli rahvuspargis. Projekti sisuks oli elamuslike loodushariduslike programmide loomine rahvusparki külastavatele sihtrühmadele.
Kaukasuse pärl Bordžomi
Minu koduks oli Bordžomi linn Bordžomi-Haragauli rahvuspargi idaservas Lõuna-Gruusias. Bordžomil on olnud ajalooliselt oluline roll strateegiliste lääne, ida ja lõuna teede ristumiskohtade kaitsmisel ning hiljem mineraalvee leiukohtadega tervisekuurordina.
1830. aastatest alates kutsutakse Bordžomi mineralveeallikaid Kaukasuse pärliks. Mineraalveel arvati olevat tervendav mõju inimese tervisele. 1968. aastal hävines Bordžomi üleujutuse tagajärjel täielikult, kuid alates 2000. aastatest on piirkonna turism taas tõusujoones. Kohalikus linnapildis kajastub selgelt, et suvisel kõrghooajal on rahvast palju, infrastruktuur ei jõua suveperioodil järgi ning hinnad on oluliselt kõrgemad kui mõnes teises Gruusia linnakeses.
Loodusturistide Bordžomi-Haragauli rahvuspark
Turismiarengut soosivad ka Bordžomi-Haragauli rahvuspargi arendustegevused viimase 20 aasta jooksul, mis oli üks esimesi rahvusvahelistele standarditele vastav looduskaitseala Gruusias.
Rahvuspargis on hetkel suurimaks probleemiks kohalike kogukondade liikmed, kes on harjunud traditsiooniliselt rahvuspargi maadel tegema küttepuid, pidama jahti ja tegelema intensiivse korilusega. Sellegipoolest on aastatepikkune teavitustöö kohalike seas tulemusi andnud ning ebaseaduslikku tegevust jääb järjest vähemaks.
Bordžomi-Haragauli rahvuspark pakub matkajatele matkasid jalgsi, hobusega, mägijalgratastega ja talvel lumeräätsadega. Tänaseks on arendatud ka radade viidastamist, ehitatud on peavarju pakkuvad hütid, piknikuplatsid, puhkealad ja lõkkekohad. Mina veetsin mägede lummuses jalgsimatkal kolm päeva ning kogesin erinevaid ilmastikutingimusi, ellujäämisoskuste rakendamist ja meeldejäävaid emotsioone kohtumistest metsloomadega.
Kultuurihuvilise turisti aarded
Samtshe-Džavahhethi piirkonnast leiab veel tähtsa ajaloolise koobaslinna Vardzia. Koobastik asub Erusheti mäe sees, Kura jõe vasakul kaldal, mille peamine ehitus toimus 12. sajandi teises pooles, kui Vardzia ehitati Gruusia kuningriigi valitseja Giorgi III käsul kindluseks ja sõjaliseks kompleksiks.
Vardzias kirjutati ka raamatuid ning keskajal oli koobastik varjupaigaks sissetungijate ja vallutajate eest. 1283. aastal hävitas võimas maavärin koobaslinna välimuse, kuid nüüdseks on koobastik muudetud vabaõhumuuseumiks.
Akhaltsike linnakese lähedal kõrgel mägedes asub praegusel ajal töötav Sapara mungaklooster, mis eksisteerib alates 9. sajandist. Klooster asub väga kaunis kohas looduse keskel ning vaade on imeline kaugusse ulatuvatele mägedele. Kirikus on säilinud suursugused maalingud ja 17. Sajandil Samtshe piirkonna vallutanud Türgi tõttu tehti klooster kahjuks väärtuslikes ikoonidest ja varandusest tühjaks. Selle eest leiab meeliülendava vaatepildi Rabati kindluses, mis on restaureeritud ja taasavatud külastajatele.
Pilk grusiinide igapäeva ellu
Tänaval kõndides on kuulda karjumist siit ja sealt ning tegelikult on see tavapärane viis kuidas grusiinid omavahel suhtlevad. Vagura eestlasena oodates oma sõnajärge võibki seda ootama jääda, sest kõik tahavadki korraga rääkida.
Samas muutub grusiinidega suhtlemisel ka kõige tõsisem päev rõõmsaks, kuna juttu jagub neil elavalt palju ning tavaliselt on terve tuba naeru ja mõnikord ka isegi tantsu täis. Grusiin leiab alati, mida tähistada, sest õhtusöökidel ehk supradel võetakse toostimeistri ehk tamadani eestvedamisel tooste nii jumalale, Gruusia riigile, naistele, lastele, perele ja muudele elu aspektidele, mis väärivad pikki sõnavõtte ning ka luuletusi.
Põhjuse tähistamiseks leiab alati ja kõige traditsioonilisem jook on koduvein, millega valatakse klaas täis ja toosti lõppemisel juuakse tühjaks öeldes Gaumarjos. Gruusia toit on mitmekülgne, erinevate maitsetega, värvikas, kohati vürtsine ja igaüks leiab endale kindlasti kõhutäidet, mistõttu laud on alati lookas ja ka kõige näljasem külaline saab toidetud.
Liis Kivila oli vabatahtlik GLEN- projekti raames Gruusias, mida koordineeris Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastas ASA.