Kirjanik Bornhöhe reisikiri 19. sajandist: Egiptuse püramiidid olid ilusad vaid eemalt

Märtsikuu viimasel päeval alustati laevaga teekonda Egiptuse poole. Esimeseks suureks elamuseks oli Suessi kanal. See oli tolleks ajaks kõigest 20 aastat olemas olnud ja uudishimu meestel selle vastu üsna kõrgele kruvitud, kuid: «Suessi kanal ei ole muud kui kraav liiva sees, pisut pikem ja laiem kui meie põllukraavid.»

Kiirrongil kihutati Kairo poole, läbi lopsakalt haljendava Niiluse delta. Raudtee kõrval kulges maantee, millel liikusid eeslite ja kaamelite voorid ning astusid pikkade keppidega tõmmud, kirjudes hõlstides inimesed. Rong peatus määratu vaksali tiibade vahel ja kohe lõi neid pahviks kohalik melu.

«Satume kui röövlikoopasse: pakikandjad, saapaviksijad, eeslipoisid ja muud kiskjad elajad rebivad meid eest ja tagant, meie kõrvad huugavad koledast kisast ja rahva trüginas muljutakse meid pannkookideks. Võõrastemajas oli meie esimene tegu põhjalik pesemine, sest suud, silmad ja ninasõõrmed olid kõrbeliiva täis.»

Kairo avaldas muljet sellega, et siin oli kõrvuti nii vanim ajalugu, vanaaeg kui ka uusaeg. Bornhöhe meelest oli see nagu suur ajaloo ja maateaduse kolikamber. Konstantinoopoli järel oli Kairo suurim ja tähtsaim moslemite linn tol ajal.

Kairo euroopalikku linnajagu võrdles Bornhöhe julgelt Pariisi ja Peterburiga. Siin olid hästi sillutatud laiad tänavad, kus veeresid toredad tõllad hobu- ja elektriraudteevagunitega kõrvu, majad olid mitmekordsed ja osalt väga uhked; poodide peegelruutude tagant särasid kallid kaubad; õhtul laotasid valgust elektrilambid.

Suurte kohvikute ja trahterite ees seisid kõnniteedel lageda taeva all laudade ja toolide read. Seal oli soojal õhtul tore istuda, baieri õlut rüübata ja selle isesuguse maailmalinna elu enese silme eest mööda lasta voolata.

Peatänaval seisis pood poe kõrval ja varahommikust kuni hilise õhtuni vältas seal laadaelu: «Ilma kisata ei arva end keegi siin elada võivat. Esimesed käratsejad päikesetõusu ajal on fellahid ja beduiinid, kes oma lehmad ja kitsed karjakaupa uulitsast läbi ajavad ja perenaistele piima otse udarast kruusi lüpsavad. Siis panevad veekandjad ja teiste jookide pakkujad oma torud hüüdma. Suured kisakõrid on ka saapaviksijad, aiaviljade ja muude maiuste kauplejad. Voorimehed, lööprid, eesliajajad ja kaameliratsutajad hoiatavad rahvast ühtepuhku.»

Aafrika linnajagu pakkus meestele samuti uudistamist. Idamaine kauplemise viis näib meestele olnud huvipakkuv. Igatahes on Bornhöhe siin tulevastele turistidele näitliku õpetuse andnud.

«Astun ma poodi ja avaldan himu midagi osta, siis olen sestsaadik kaupmehe külaline, kellele kõigepealt kohvi ja vesipiipu pakutakse. Oleme tükk aega lobisemisega ära viitnud, siis nimetab kaupmees viimaks ostetava asja hinna, mis mind naerma ajab. Ma pakun neli või viis korda vähem. Kaupmees palvetab ja sajatab läbisegi, teeb ennast vaesekslapseks ja mind vaese vara riisujaks, alandab aga siiski järk-järgult hinda. Mina sammun teise poe poole. Kaupmees tõmbab mu sabapidi tagasi. Olen ma sedaviisi kauba «poolmuidu» kätte saanud, siis võin julge olla, et ikka veel tublisti petetud olen.»

Rändajad käisid vaatamas surnute linna, Kairo kindlust, tähtsamaid mošeesid, aga ei unustatud ka ristiusuga seotud paiku nagu Joosepi kaev ja Moosese leidmise koht Roda saarel. Niilus oli parajasti madalseisus ega paistnud laiem ega sügavam kui Neeva Peterburis (nüüdisajal üleujutusi enam ei toimu, veetaset reguleerib  Aswāni pais).

Ühel kuldsel hommikul istuti Kairo voorimehe lahtisesse tõlda ja sõideti püramiide vaatama. Eemalt olid need olnud ilusad vaadata, kuid lähedalt «ajahambast kurjasti näritud; sile pealiskate on ära pudenenud, kollased kivimürakad katkenud, küljed auklikud, kandid haralised.

Alumine jagu on lainetava kõrbeliiva sisse maetud, ülemine ots maha murtud ja tönts kui neegri nina. Ainus asi, mis püramiidide vaatel aukartust äratab, on nende määratu suurus ja vanadus.» Kirjameest pani pead murdma küsimus, miks neid piiblis mainitud pole.

Beduiinid ei andnud meestele silmapilkugi rahu, pakkudes pealetükkivalt oma abi Cheopsi (Bornhöhel – Hufu) püramiidi otsa ronimisel. Seiklushimulised mehed ei tahtnud võimalust käest lasta ja nii läks ronimiseks – üks araablane eest tõmbamas, teine tagant lükkamas. Poole tunni pärast seisti higist tilkudes valutavate põlvedega ülal nelinurkse platsikese peal ja lasti pilgul lennata üle Niiluse oru, Kairo linna ja kõrbe. Sealt ülalt tundus see kuulus imemaa kitsas – nagu roheline kriips kollase seina peal!

Allatulek oli raskem kui ülesminek: hüppamine astmelt astmele põrutas põlved ära ja kardetavatel kohtadel tingisid beduiinid ekstra jootraha. «Kui sa ise südant kõvaks ei tee, siis tuled ilma kopikata alla,» nentis kirjanik.

Mehed katsusid, küünlad käes, beduiinid ees ja taga, püramiidi ka sisse roomata, aga sinna viiv madal ja kitsas käik, selle sumbunud õhk ja nahkhiired tegid neile nii vähe nalja, et poolelt teelt päevavalgele tagasi pöörduti. Siis tehti tiir ka ümber liivast välja kaevatud Sfinksi: «Elutüdinult vahib rauk juba peaaegu 6000 aastat tõusva päikese poole, aga soovitud rahu asemel toob iga päev uusi kahejalgseid putukaid, kes raugale pähe ja selga ronivad, teda igast küljest nokivad ja temast tükikesi mälestuseks tasku pistavad.»

Üks atraktsioon oli veel proovimata – nimelt kaamelisõit. «Peaaegu oleksin sealt hundirattaga alla tulnud, kui kaamel ühest ja teisest otsast kerkima hakkas. Kõrge istepaiga ja kiikuva käigu pärast on ratsutamine kaameli küürul laevasõidu sarnane.»

Giza muuseumi kogu hunnitut vanavara vaadeldes, teeb Bornhöhe ühe üllatava tähelepaneku: «troonil istuvate vaaraode kõrval läigivad enamasti ikka nende küljeluud; sellest selgub, et vanas Egiptuses naisterahvas kunagi nii põlatud ja pool-elajaks peetud ei olnud, kui ta tervel Hommikumaal praegu on.»

Loo kirjutamisel kasutatud allikad:

• Eduard Bornhöhe, «Usurändaja radadel», Tallinn 1963
• Endel Nirk, «Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene», Tallinn 1961