Ghanas kuld ei sära

  • Kaevurite tööpäev algab hommikul kella viiest ja kestab 12 tundi.
  • Kullakaevandustes ei tööta ainult mehed – naiste asi on kive kanda.

Kõige traditsioonilisem kullakaevandamise viis.

FOTO: Egert Rünne

Kust pärineb kuld, millest on tehtud teie sõrmus või kaelakee? Mitu inimest on surnud selle kättesaamise nimel või kui paljud lapsed ei saa käia koolis, sest peavad perele kaevanduses raha teenima? Mida toob kulla kaevandamine kaasa arengumaade ühiskonnale ja loodusele? Vastuseid neile küsimustele tasub otsida nn kullarannikult Ghanast.

Tellijale

Bussisõit Ghana kullakaevanduste pealinna Prestiasse kestab kümme tundi ja pool aega sellest vatrab keegi usujutu ning teleturu reklaami segu. Bussis hõljub roiskunud kala lehk ning lõpupoole meenutab tee kuumaastikku. Selle kandi teed on riigi ühed halvemad. Aga muusika mängib ja sina hüpled kohaliku popi rütmis: «I love you, I love you, I love you.»

30 000 elanikuga linnas pälvib ainuke heledama nahavärviga inimene loomulikult palju tähelepanu. Teel turule kuulen hüüdeid «bruni», «white man» jne. Eks peab ise otsustama, kas tunda end sellest häirituna. Mina ei tunne, sest tean, et huvi taga ei ole halba tähendust või negatiivset ajaloolist tausta. Kõige siiramad on laste reaktsioonid. Esimene kommentaar, mis ma neilt sain, kõlab nii: «You look like Jesus!» Kahju muidugi, et Jeesus peab automaatselt valge mees olema, aga usk on siin igapäevaelu põhiosa. Alates sellest, et poed kannavad näiteks nime «Jumala autoparandus», «Taevalik mobiiliäri», lõpetades mitmepäevaste ja öiste jumalateenistustega.

Tagasi üles