Eestlasest maailmaränduri päevik: kaks meest rolleril varastasid telefoni mu käest

Kohalikud tahavad pidevalt maailmaränduriga koos pilti teha.

FOTO: Risto Prii

«Kahjuks juhtus aga nii, et 40 kilomeetrit Kualast lõunas varastati mul telefon ära. Kaks meest rolleril näppasid otse käest, samal ajal kui proovisin vaadata kaardilt kuhu minna. Seal ma siis seisin ilma GPSi ja telefonita ja mõtlesin mida teha,» kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Phuketist Krabile sõitsin praamiga ja sealt liikusin edasi Satuni poole Lõuna-Tais. Terve see teekond oli väga sajune ja sõit kurnav. Erinevalt Euroopa matkast, oli väljas siiski soe ja ega ma siis suhkrust ka tehtud pole. Riided kuivasid pärast vihma päris kiiresti ära, ainult jalanõudega oli probleeme. Lõpuks otsustasin plätudega väntama hakata. Ebamugavam on sõita küll, aga vähemalt jäävad tossud kuivaks.

Satunis kohtusin sõbraga, kellega läksime koos Langkawile mõneks päevaks puhkama. Pärast seda liikusin aga jälle edasi ning peatusin järgmisena Malaisias asuvas linnas nimega Alor Setar.

Leidsin endale öömaja läbi sellise lehe nagu warmshowers.org. Tegemist on põhimõtteliselt ratturite Couchsurfing lehega. Minu majutajaks oli noormees nimega Firdaus ja tema perekond.

FOTO: Risto Prii

Veetsin nende juures kaks päeva, mille vältel sain süüa rohkem kui eelnevad kaks nädalat kokku. Oli väga tore kogemus, sain kohalikega aega veeta, käisime ratastega öökruiisil ja tutvusime linnaga. Samuti hakkas Firdausi vend abielluma, mistõttu oli maja rahvast täis ja sagimist palju. Kahjuks lahkusin enne pulmapäeva ja tähtsat päeva ei näinud.

Pärast Alor Setarit võtsin suuna Penangi saarele, mis on üks ilusamaid kohti, kus ma käinud olen. Suured mäed, ilusad vaated ja põhjakaldal asub ka suur linn.

Penang

FOTO: Risto Prii

Penangist lahkudes kohtasin praamil organiseeritud rattamatka. Nad olid teel Shanghaist Singapuri. Kuidagi kujunes nii, et ma veetsin järgnevad kaks-kolm päeva nendega koos sõites. Sain osa ka nende lõunast ja isegi majutusega vedas.

FOTO: Risto Prii

Lõunaks olid tavaliselt võisaiad ja rohkem selline euroopalik söök. Mul lõid silmad kohe päris särama, sest polnud ammu sellist sööki saanud, tavaliselt piirdusin ikka riisi ja nuudlitega. Kogemus oli super ja kohtasin väga palju toredaid inimesi. Kuna nad Kualasse sõitsid edasi bussiga, läksid meie teed siinkohal lahku.

Veetsin Kualas ühe päeva ja otsustasin edasi sõita Singapuri suunas. Kahjuks juhtus aga nii, et 40 kilomeetrit Kualast lõunas varastati mul telefon ära. Kaks meest rolleril näppasid otse käest, samal ajal, kui proovisin vaadata kaardilt kuhu minna. Seal ma siis seisin ilma GPSi ja telefonita ja mõtlesin mida teha.

Lõpuks leidsin siiski mingi hosteli ja maandusin ööseks sinna, et plaani paika panna. Otsustasin sõita tagasi Kualasse, kus ootasin uue telefoni saabumist ligi nädala. Ettenägematu puhkus väntamisest. Sõber tuli samuti Kualasse ja veetsime mõne päeva seal koos, pärast mida sõitis ta aga koju tagasi. Nüüdsest olen siinpool maakera täitsa üksi.

Kui telefon lõpuks saabus, hakkasin Singapuri poole väntama. Singapuri sissesõit ei olnud just kõige kergem ettevõtmine. Malaisia piirilinna Johor Bahrusse jõudes muutus liiklus väga tihedaks, mis enne Singapuri jõudmist ei raugenudki. Tollis oli päris suur järjekord ja ootamine võttis aega ligi tunni.

FOTO: Risto Prii

Kui terve päeva polnud ma päikest näinud, siis tolli järjekorras ootamise ajal otsustas ta minu kiuste vaikselt pilve tagant välja tulema hakata. Piiriametnikuni jõudes olin päris küps valmis.

Singapur on Malaisiaga võrreldes palju euroopalikum. Suured ja laiad teed ning palju pilvelõhkujaid. Pühade tõttu oli liiklus päris rahulik, nii et sõita oli lausa lust.

FOTO: Risto Prii

Kuna ma jõudsin Singapuri jõulude esimesel pühal, siis olid tänavad juba kaunistatud ja jõululaule kostis peaaegu kõigi kaubanduskeskuste ja poodide ustelt. Korraks tundus nagu oleksin kodus tagasi, ainult et lund pole ja ilm on 30–40 kraadi soojem. 

Õhtu saabudes läksin linna peale jalutama. Siin on suured pilvelõhkujad, puhtad tänavad ja kõik räägivad inglise keelt. Ainult tänavatoitu on kordades vähem. Arvan, et elan siiski need paar päeva üle. Ja siis muidugi asjaolu, et kõik on kordades kallim. Siin ilmselt väga kaua vastu ei peaks. Iroonilisel kombel kehtib just tillukese Singapuri viisa 90 päeva, samas kui suure Indoneesia oma kehtib kõigest 30.

FOTO: Risto Prii

Olles paar päeva Singapuris veetnud, oli aeg edasi liikuda Batami saarele Indoneesias. Praami pilet oli 18 eurot pluss 6 eurot ratta eest. Praamil oli peale minu veel kuskil neli inimest, nii et sain rattaga laiutada.

Batamis oli mul majutus juba korraldatud. Viis aastat tagasi käisime sõbra Mihkliga samuti seal ja saime tuttavaks kohalikega, kes mind lahkesti enda juurde kutsusid. Nad aitasid mul kohaliku sim-kaardi ära teha ja uurida praami aegu Dumaisse. Suur-suur tänu neile.

FOTO: Risto Prii

Järgmisel hommikul sõitsingi Dumaisse. Hea meelega oleks Batami kauemaks jäänud, aga kuna aeg surus peale ja Singapuris sain juba mõne päeva puhata, otsustasin seekord niimoodi. Leppisin kohalike tuttavatega kokku, et viie aasta pärast kohtume Batamis jälle, nagu kombeks on saanud.

Dumaisse jõudsin liiga hilja, et edasi vändata ning leidsin endale sealt samast kümneeurose peatuspaiga. Olles ennast hotelli sisse registreerinud, oli aeg teha hotellineiudega mõni pilt.

Hotellifotod

FOTO: Risto Prii

Nüüdseks olen taibanud, et pildistamisi tuleb Indoneesias väga-väga palju ette.

Järgmisel hommikul startisin juba Duri linna suunas. See päev ei saanud aga kerge olema, kuna suutsin teha oma teise avarii. Hakkab tunduma et ma pole just kõige osavam rattur. Esiratas sattus tee ääres olevase prakku, mille tagajärjel lendasin üle ratta asfaldile.

FOTO: Risto Prii

Üllataval kombel polnud kahjustused kuigi suured. Käel oli väike haav, õlg sai muljuda ja ühe rattakoti kinnitus purunes. Puhastasin haava ära, sidusin koti ajutiselt paeltega kinni ning natukene löödult ja väikeses šokis hakkasin edasi väntama. Varsti pärast seda hakkas vihma sadama ja sadas õhtuni välja.

Samuti juhatas Google Maps mind tupikusse, mis tähendas mulle kuskil 25-kilomeetrist ringi. Liiklus oli sellel lõigul väga tihe ja enamiku ajast teeäär puudus. Niisiis polnud esimesed kilomeetrid Indoneesias sugugi lihtsad ja jäi üle vaid loota, et asjad lähevad paremaks. Siiski jõudsin enne pimedat Durisse, kus veetsin öö külalistemajas. 

Järgmise päeva sihiks oli Riu provintsi pealinn Pekanbaru. Seal oli mul majutus juba warmshowers’i kaudu leitud. Veetsin kogenud rattamatkajast võõrustaja Tasmani juures kaks ööd.

FOTO: Risto Prii

Ta aitas mul ratast putitada ja andis nõu marsruudi osas. Esimese öö veetsin Tasmanile kuuluval jalgpalliväljakul. Selle juures oli ka tuba, aga otsustasin esimest korda sellel reisil telkida. Seal siis võtsingi vastu aasta 2018, natuke teistmoodi ja väga palju palavamalt kui tavaliselt.

FOTO: Risto Prii

Viimasel päeval enne ärasõitu teatas Tasman, et saadab mind rattaga linna piirini. Mul oli selle üle ainult hea meel. Pärast pikki päevi üksi teel oli tore vahelduseks kellegagi koos sõita, isegi kui ainult korraks. Samuti sain ma tema kaudu endale Padangis öömaja. Ta sõber, keda ta teadis eelnevalt rattamatkalt, oli nõus mind võõrustama. Oli hea teada, et kusagil nelja päeva pärast majutusega jälle korras on.

Tasman tuli mind rattaga saatma

FOTO: Risto Prii

Järgmine peatus oli Bukittinggi, mis on ilmselt Sumatra kõige turistilikum linn. Pekanbarust sinna on kuskil 230 kilomeetrit, mille ma plaanisin läbida kahe päevaga. Kuna majutuskohtadega polnud just kiita, tuli esimesel päeval läbida 140 kilomeetrit. Pärast Bangkinangi linna hakkas teekond väga mägiseks muutuma. Et jõuda Sumatra läänekaldale, oli vaja ületada üpris suur mäestik. Google Maps näitas selle lõigu peale Bukittinggini kuskil 3000 meetrit üles, mis on paras mägironimine. Samas nagu tavaliselt kipub olema, kaasnesid mägedega ka supervaated ja ilus loodus. See lõik oli siiamaani Indoneesia kõige ilusam ja samal ajal ka kõige raskem.

FOTO: Risto Prii

Kuna ma hosteli täpset asukohta ei teadnud ja internetti mul ka viimased viis tundi millegipärast ei olnud, läksin politseijaoskonda abi otsima. Olin eelnevat kuulnud, et mõni matkaja on ka politseijaoskonnas ööbinud, nii et vaikselt lootsin, et ehk veab ka minul nii. Positiivne on see, et nad teadsid kus hostel asub, negatiivne aga, et politseijaoskonnas ei õnnestunud siiski ööbida.


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Loe ka neid

Tagasi üles