Fotolugu: India vangistatud laevakaitsja silme läbi

FOTO: Dmitri Pappel

Tallinna tänavatel sellist pilti juba ei näe: «Sel fotol olen tabanud tipptunni Chennais: kuna koolilapsed tahavad – või on sunnitud – piletiraha ehk 10 ruupiat või 0,13 eurot kokku hoidma, siis ripuvad nad eluga riskides bussiukse küljes. Kui konduktor tuleb piletit nõudma, hüppavad nad maha ja ootavad järgmist bussi,» ütleb laevakaitsja Dmitri Pappel.

2013. aastal pidas India piirivalve kinni laeva Sea Guard Ohio, mis kuulus Ameerika piraaditõrjefirmale AdvanFort. Laeval oli 35 inimest, nende hulgas 14 eestlast, ja tagasi koju jõudsid nad alles neli aastat hiljem, mullu 7. detsembri õhtul. Üks vangistatutest, Dmitri Pappel, hakkas Indias viibides tegelema fotograafiaga. Siin tema pildid linnadest, kus alles hiljuti kodumaale naasnud mehed oma kohtuotsust ootasid.

FOTO: Dmitri Pappel

Gopuram ehk sissepääs hindu templisse.

Öösel tehtud pildil olev gopuram on tegelikult sissepääs hindu templisse. Säherdused väravatornid läksid moodi 12. sajandil ja lõpuks muutusid uhkemaks kui kompleksi sees olevad hooned. «See Chennai linnas Mahatma Gandhi tänaval asuv väravatorn on rikkalikult kaunistatud, kusjuures igal värvilisel skulptuuril on oma koht ja sellest tõukuv ülesanne,» ütleb Pappel.

FOTO: Dmitri Pappel

Templi avamist ootavad mehed.

Bengali lahe ääres, Chennai linnas leidub kümneid – kui mitte sadu – templeid. Mõned neist on ehitatud juba 8. sajandil ja pühendatud jumal Šivale, aga on ka 1950ndate lõpus vaimse juhi Sai Baba auks ehitatud pühamu. «Pildil olev tempel esindab traditsioonilisemat stiili, ja põhjus, miks neli meest ukse ees istuvad, on lihtne: nad ootavad templi avamist, et palvetama minna,» selgitab Pappel.

FOTO: Dmitri Pappel

Võrku paikav papi.

Kalamees võrke parandamas. «Kummalisel kombel on kala poes peaaegu sama kallis kui meil, kui mitte kallim. Loogiliselt võttes võiks kalamehed olla heal järjel, kuid nagu näha, siis nendeni see raha küll ei jõua,» selgitab Pappel.

FOTO: Dmitri Pappel

Kohalik pühamees. Kuigi kindel ei saa selles muidugi olla...

«Hindu pühamees sadhu ja tema kodu,» ütleb Pappel muigvel sui. «Tegelikult võib ta olla ka tavaline külamees – palju rohkem paelus mind see, kui tagasihoidlikes oludes kohalikud oma elupäevi mööda saadavad.»

FOTO: Dmitri Pappel

Jalgratas ja lehm. Või siis takso ja traktor.

«Aastatel 2013 ja 2015 olime Tuticorinis, sest seal toimusid esimesed kohtuistungid. Sellest ajast pärineb ka see pilt, kus on kõrvuti kõige odavamad kohalikud liiklusvahendid – jalgratas ja püha lehm. Kui vaja, pannakse mõlemale koorem peale, ent tööst vabal ajal on lehmad vabapidamisel ja elavad, nagu oskavad,» meenutab Pappel.

FOTO: Dmitri Pappel

India variant Rahva Raamatust.

Naeratav nägu, triiksärk, viigipüksid ja paljad jalad: «Tegemist oli kohaliku pereäriga – selles raamatupoes müüdi kõike sõnaraamatutest kuni 1001 öö muinasjuttudeni.»

FOTO: Dmitri Pappel

Tuticorini linna mitmekesisus.

India kontrastid Tuticorini linnas: «Esiplaanil on lihapood, mida nähes saaksid meie veterinaar- ja toiduameti kontrolörid kindlasti šoki. Moodsast kortermajast vasakul paistab valjuhäälditega minarett, kus islamiste palvusele kutsutakse, ning loomulikult tasub tähelepanu pöörata ka tõelisele vaatamisväärsusele, milleks on elektrisüsteem,» ei hoia Pappel värve kokku.

FOTO: Dmitri Pappel

Laevakaitsjate elu-olu.

«2014. aasta 5. aprillil saime kautsjoni vastu vanglast vabaks. Tingimuseks oli, et elame Chennai linnas hotellis ning käime hommikul ja õhtul politseijaokskonnas, et allkirjaga oma kohalolu tõendada,» meenutab Pappel, ja jätkab: «India hotellide taset näitab pildil olev koduloom... Aga tänu Eesti konsuli abile kolisime kuu aega hiljem hotellist ühte korterisse.» Uuesti pandi laevakaitsjad ja laevameeskond vangi 11. jaanuaril 2016, kui India kõrgem kohus otsustas, et nende kohtuasi tuleb uuesti läbi vaadata, ning protsess algas otsast peale.

FOTO: Dmitri Pappel

Väikeettevõtja teel müügiplatsile.

Eestis oleks väikeettevõtjal sellise koorma vedamiseks kaubik, kuid Indias käivad asjad teisiti: «Tõenäoliselt on see ärimees teel kodust müügiplatsile. Hämmastav on see, et kõik need asjad püsivad koos vaid paari vaevumärgatava nööri abil.»

FOTO: Dmitri Pappel

Naised koos töödejuhatajaga teel teed parandama.

Ei, tegu ei ole naistega, kes suunduvad turult koju, et perele suures pajas suppi keeta, need on hoopis teetöölised. «Metallkaussides on naistel labidad – varredki ju näha. Pildil olev meesterahvas on nende ülemus.»

FOTO: Dmitri Pappel

Neiud teel koolist koju.

Chennai tüdrukud oma uhkete koolivormidega.

FOTO: Dmitri Pappel

Kohalik... ee, noh, laulupidu?

Hindude tarkuse, kirjanduse ja õnne jumala auks peetakse kümnepäevast festivali, mille viimasel päeval lammutatakse savist tehtud Ganeša kujud parasjagu käepärast olevas veekogus. «Varahommikust hilisööni voorisid rahvamassid ja veoautod väikeste ja suurte kujudega randa. Pakun, et kokku oli neid elevandipeaga skulptuure seal ikka tuhandeid, kusjuures suuremate rannaliivale aitamiseks oli kohal ka kaks kraanat,» meenutab Pappel.

FOTO: Dmitri Pappel

Elevandikujud pekstakse katki.

Leitagu pildilt viis elevandipeaga kuju! «Vasakul üleval on üks juba peaaegu täielikult vee all, kaht alles kantakse kätel. Ritvadega meeste juures on üks kuju külili vajunud ning mehed üritavad seda lammutada, punane fragment esiplaanil on juba katki tehtud kuju osa.»

FOTO: Dmitri Pappel

Rannakohvik.

Merevaatega kohvik rannas: «Kohalikud naised müüvad ratastel putkas snäkke ja joogipoolist. Nagu näha, on mugavuse huvides olemas ka toolid, kus jalga puhata.»

Kes on Dmitri Pappel?

Laevakaitsjatest rääkinud esimestes ajalehelugudes mainiti, et osa neist oli varem teeninud Scoutspataljonis, kuid Dmitri Pappelil on hoopis politseiniku taust. «Lõpetasin Paikusel politseikooli ja töötasin mitu aastat patrullpolitseinikuna. Pärast seda elasin Rootsis ja vedasin Norras suure tsisternautoga keemiat,» meenutab mees, kes 2011. aastal suundus hoopis Peterburi: «Seal oli keskus, kus õpetati ellujäämist nii metsas kui ka linnas, ja mina töötasin seal instruktorina. Aasta hiljem läksin tööle AdvanForti, jõudes enne laevale minekut kolm kuud turvamehe ametit pidada.»

FOTO: Erakogu

Dmitri Pappel pildistamas.

Nii nagu teistel laevakaitsjatel, jäi ka Pappelit Eestisse ootama perekond: ema, kooliealine tütar ja abikaasa. «Tõsi, päev pärast seda, kui olin Eestisse naasnud, ütles naine, et tegelikult on tal juba ammu keegi teine. Suhtlesime ju neli aastat ainult internetis ja eks selle ajaga jõuavad vaated elule muutuda...»

Indias olles hakkas Pappel tundma huvi fotograafia vastu ja praegu on tal käsil esimesed tööotsad. «Lisaks kaalun ka raamatu väljaandmist, sest pidasin kogu vangistuse aja päevikuid,» mainib ta. «Praegu lööme neid koos tütrega Wordi ümber.»

Pea pool Indias elatud ajast möödus meestel vanglas ja sellest jagub Pappelil värvikaid lugusid. «Üks tüüp rääkis, et ta sattus vanglasse seetõttu, et tahtis autotee kõrval müüa pilafi India varianti. Kuna selleks oli vaja liha, siis tappis ta koos sõpradega inimese, kamp jäi vahele siis, kui üks klientidest avastas oma toidu seest inimese sõrme. Sellest loost tuleb välja kaks õpetlikku aspekti: esiteks ei maksa Indias süüa tänavatoitu ja teiseks on parem mitte teada, mida tegid su kaasvangid enne, kui nad trellide taha sattusid. Lohutasin end sellega, et mul on võimatu kontrollida, kas mehe jutt ka päriselt tõele vastas. Aga iroonia seisnes muidugi selles, et see tegelane töötas vangla köögis.»

Tagasi üles