Eestlasest maailmaränduri päevik: tegin Tais oma esimese avarii

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Risto Prii

«Järgmine peatus oli Bangkok, Tai pealinn ja siiamaani kõige suurem linn, kuhu rattaga vändanud olin. Tundus päris hirmutav, eriti arvestades, et mõned päevad tagasi suutsin teha avarii suurel laial maanteel, kui silmapiiril oli ainult üks auto ja see ka seisis,» kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Minu nimi on Risto. Olen hetkel rattamatkal ümber maailma. Olen jõudnud otsaga Indoneesiasse ja räägin lühidalt, kuidas mu teekond siiani on kulgenud.

Alustasime sõbraga seljakotimatka 5. septembril Langkawilt, Malaisiast. Peale kahte nädalat lendasime Vietnami, Hanoisse, kust meie teekond kulges edasi rongiga Saigoni. Peale Vietnami otsustasime sõita Kambodžasse, kust ma otsustasin ratta osta ja väntama hakata.

See on minu teine rattamatk ja ilmselt ongi esimesest korrast see sõidupisik külge jäänud. Esimese rattamatka võtsin ette Portugalist Eestisse 2017. aasta alguses.

Ratta leidsin Kambodža pealinnast Phnom Penhist üpris kergelt. Raskusi oli aga hoopis rattakottide leidmisel. Käisin terve linna rattapoed läbi, aga keegi ei osanud mind aidata. Pigem naerdi omaette ja ilmselt mõeldi, et mis see segane turist täpselt tahab. 

Lõpuks tellisingi varustuse hoopis Amazonist. See aga tähendas, et pidin Phnom Penhis veel umbes nädala veetma. Aeg venis aga veel pikemaks, kuna kambodžalased hakkasid mitmepäevast Vee Festivali pidama ja kogu see aeg oli muidugi kalendris ilusti punane. Aga mis seal ikka, nägin vähemalt festivali ära.

FOTO: Risto Prii

Lõpuks jõudis suur päev kätte ja rattavarustus saabus. Olin rõõmus, aga samal ajal ka hirmul. Rõõmus, kuna sain lõpuks matka alustada ja hirmul, kuna mul polnud õrna aimugi, kuidas see kõik välja kukub. Olin siiski teisel kontinendil ja otsustasin ilma suurema plaanita tundmatuse suunas väntama hakata.

Esimene peatus oli Siem Reap, ilmselt Kambodža kõige tuntum turismipiirkond. Templeid, mida külastada, on seal tuhandeid ja kuulsaim neist kindlasti Angkor Wat. Pealinnast oli sinna ligi 400 kilomeetrit, mis rattakeeles tähendab kuskil nelja päeva sõitmist. Teekond möödus suhteliselt muretult, vahepeal oli ainult praami leidmisega probleeme. Õnneks kohalikud aitasid lolli turisti jälle õigele teele ja leidsin ka praami lõpuks üles.

Sõber ootas mind Siem Reapis juba ees. Veetsime seal koos kolm päeva, käisime templeid vaatamas ja leidsime juhuslikult veel kaks eestlast, kellega käisime õhtul ka ööeluga tutvumas.

Harjusin juba mugava eluga ära, isegi tagumik ei valutanud enam. Aga siis oligi jälle aeg teele asuda, seekord Pattaya suunas. Jätsin sõbraga hüvasti ja startisin hommikul vihmapiiskade saatel. Piiriületus Kambodžast Taisse läks ilusti. Õnneks tervet varustust lahti pakkima ei pidanud, löödi lihtsalt tempel passi ja Tais ma olingi.

Inimesed olid väga sõbralikud, kõik tervitasid, eriti lapsed. Pidin päevas kuskil paarsada korda inimestele lehvitama, mistõttu polnud ma vahepeal enam kindel, kust täpselt «hello» tuli. Seega lehvitasin lihtsalt igasse ilmakaarde.

Õnneks suutsin igal õhtul leida suurema vaevata koha, kus puhata. Ööbisingi teeäärsetes hostelites ja külalistemajades.

FOTO: Risto Prii

Enne Pattayat juhtus ka mu esimene õnnetus. Riivasin seisvat veokit ning lõhkusin käe ja põlve ära. Läksin siis lähimasse bensiinijaama haava pesema, aga kui neiud bensukast mu räbalat olukorda nägid, käsutati mind kohe istuma. Toodi esmaabipakk ja hakati lappima. Lõpus söödeti veel kõht ka täis ja anti peoga tablette kaasa.

FOTO: Risto Prii

Kehv olukord võttis väga toreda pöörde ja tuju oli jälle palju parem. Paar korda järgnevate päevade jooksul käisin ka arsti juurest läbi, sest tundus nagu tahaksid haavad mädanema hakata. Õnneks sai siiski kõik ilusti korda ja nüüdseks on haavad paranenud.

Pattayas sain korraks tuttavatega kokku, käisime linna peal kondamas ja rannas päikeseloojangut vaatamas. Samuti kõndis mulle vastu täiesti juhuslikult ühe mu sõbra ema. Tundus, et pool Eestit puhkab sel ajal Pattayas. Hostelis, kus ma ööbisin, olid ka väga toredad töötajad, kes aitasid mul haavu siduda ja uurisid mu matka kohta.

FOTO: Risto Prii

Järgmine peatus oli Tai pealinn Bangkok, mis siiamaani kõige suurem linn, kuhu rattaga vändanud olin. Tundus päris hirmutav, eriti arvestades, et mõned päevad tagasi suutsin teha avarii suurel laial maanteel, kui silmapiiril oli ainult üks auto ja see ka seisis.

Bangkokis veetsin ainult ühe öö. Seekord jäid turismiaktraktsioonid vaatamata ja puhkasin lihtsalt hostelis jalga. Öösel lõpetas ka konditsioneer töö, nii et sain tasuta sauna.

Hommikul oli aeg hakata Phuketi poole liikuma. See oli päris pikk lõik, kuskil tuhat kilomeetrit. Esimesel ööl majutust otsides olin sattunud tigedate koerte piirkonda. Kui siiamaani oli mul koertega vedanud ja keegi mu vastu väga huvi ei tundnud, siis nüüd sain oma põgenemisoskused korduvalt proovile panna.

Eriti hästi on meeles üks kord, kui kaheksa koera, kes teel lamasid ja päikest võtsid, korraga mind märkasid. Nägin nendega päris palju vaeva ja karjusin hääle ära. Õnneks hammustada ma ikkagi ei saanud ja lõpuks leidsid koerad uue ohvri. Ilm oli endiselt minu poolt, tavaliselt sadas õhtuti, päevad olid ilusad ja päiksepaistelised.

Phuketis ootas mind sõber, kes oli sinna mõned päevad tagasi ees ära lennanud. Püüdsin ka teda rattamatkale meelitada, aga ta naeris mind välja (umbes nagu kohalikud, kui ma rattale kotte otsisin).

Kui siiamaani oli teekond kulgenud üsna tasasel teel, siis sissesõit Phuketisse oli päris mägine ning lisaks oli ka ilm väga kuum ja päiksepaisteline. Vaated olid muidugi muljetavaldavad. Veetsin Phuketis sõbraga paar päeva. Kahjuks ujuma minna ei saanud, kuna haavad oli veel liiga värsked, seega pidin leppima linnameluga.


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles