Goa kontrastid: prügilehmad ja hunnitu loodus

India kõige väiksemast osariigist leiab eest eriilmelised rannad, aga ka kõikjal liikuvad lehmad, pealetükkivad ahvid, lõputult prügi, maitsva toidu ning värvikirevates riietes naised. Goa koondab endas peituvad kummalised vastuolud võluvaks tervikuks, nii et seal olles ei tundugi need enam veidrad.

Maandusin Goas varahommikul, kus ootas juba ees mu parim sõbranna. Goa on kuulus oma kaunite randade poolest, kuid leidsime, et nii imelise metsiku looduse ja rikkaliku kultuuriga paigas oleks patt vaid rannas lesida. Võtsime endale rikša, mis kannab siin nimetust tuk-tuk, ning suundusime kohe Sahakari vürtsifarmi poole.

Prügilehmad ja vürtsifarm

Sõit tuk-tuk’iga näeb põhimõtteliselt välja nagu filmis. Väike ja kolksuv kolmerattaline masin (mille uks vahel suvalistel hetkedel keset maanteed lahti kukub) vurab osavalt läbi liiklusrägastiku, põikab vahel vastassuunavööndisse ja möödub oma tagasihoidlikul maksimumkiirusel mõne sentimeetri lähedalt lehmadest ja tohutu suurtest logisevatest rekadest. Meie paari ehmatusohke peale lagistas juht ainult naerda ja märkis, et neid lehmi ikka ei huvita miski, muudkui seisavad tee peal ees.

Lehmad on Goas tõesti igal pool, nii maanteedel, tänavatel, aedades kui ka rannas. Tänaval elavaid lehmi hakkasime peagi prügilehmadeks kutsuma, sest suured loomad sobrasid enamasti toidu leidmiseks just prügikastides.

Olles näinud, mida kõike prügilehmad endale sisse söövad, muutusime ettevaatlikuks ka väikestes restoranides pakutava piima suhtes ning otsustasime seetõttu tihti just vegan toidu kasuks.

Pärast meeleolukat sõitu jõudsime vürtsifarmi. Nagu peagi selgus, on Sahakari vürtsifarm eestlasi kohale meelitanud varemgi, sest vürtside kasulike omaduste tutvustus toodi meile lauda selges eesti keeles.

Pärast vürtside ja vürtsiõlide kohta lugemist näidati meile ubadest pungil kohvipuud, nelgi- ja kakaopuud, piprataime, kurkumijuurt, muskaatpähklit ning teisigi meil veel vähetuntud vürtsitaimi oma looduslikus keskkonnas. Kaneelipuu koore ja nelgi lehe nuusutamine tõi loomulikult ka džunglioludes jõulutunde peale.

Ilmetu pealinn

Pärast vürtsifarmi suundusime Goa piirkonna pealinna Panjimi poole, mis on kuulus oma koloniaalajastust säilinud portugalipärase arhitektuuri poolest. Panjim ise ei ole just muljet avaldav, kuna linn ei hiilga erilise ilu ega kuidagi elavama melu poolest. Jah, kesklinnas on tõepoolest kauneid portugali stiilis ehitisi, kuid neid leiab huviline kahtlemata ka mujalt. Portugali koloniaalminevik kumab läbi terve Goa arhitektuuri ja ka religiooni ning paljudes kohtades on endiselt täiesti katoliiklikud külad.

Kui aga tee siiski Panjimi viib, on seal külastust väärt kaunis katedraal nimega Basilica of Bom Jesus ja kohalik puuviljaturg, mis tulvil värve ja maitseid. Müügilettide taga põõnavate müüjate ja puuviljakuhjadega on see lausa omaette vaatamisväärsus. Ka on Panjimis veidi soodsam kui mujal Goa rannikupiirkonnas, sest Goa hinnad on India sisemaaga võrreldes üldiselt vähemalt kahe-kolmekordsed.

Hipirannast narkourgas

Kella kuue paiku õhtul hakkas juba pimenema ning öömaja peale polnud me jõudnud veel mõelda. Seega haarasime kiiresti järgmise tuk-tuk’i ning suundusime Panjimist põhja jääva hipiranna Anjuna poole.

Kui oma sõidumasinast välja astusime ja veidi ringi jalutasime, oligi käes pilkane pimedus. Rannaäärne alevik tundus pimedas pisike ja küllaltki tühi ning meie lootused mõnd lahedat restorani või paljuräägitud psühhedeelse trance-muusika hipipidusid leida läksid luhta.

Ainsad, mis meenutasid hipikeskuse hiilgeaegu, olid värvilisi riideid müüvad hütikesed ning neis ja igas toiduputkas kõiki kujuteldavaid narkootikume peale pressivad kohalikud. «Tulge, tulge! Meil on kõike, kanepit, seeni, LSDd, heroiini, kokaiini, kõike, kõike!» Viisaka keeldumise peale sai mõni müüja suisa pahaseks, uurides, et kui me ei soovi, siis miks me siia üldse tulime.

Narkootikumid on loomulikult Goas ja terves Indias keelatud ning mõnede kohalike sõnul võivad mõnuainete pakkujad vahele jäädes kopsaka trahvi saada. Arvestades, kuidas põhimõtteliselt kõikjal narkootikume pakuti, on see muidugi väheusutav. Pigem maksavad kauplejad kohalikule politseile kas head altkäemaksu või on võimud otsustanud välismaalastel lubada end siin pilve tõmmata, et turism ikka lokkaks ja rahavoog jätkuks.

Kuna ühtegi põnevat üritust me ei leidnud, otsustasime öömajale jääda. Öömajaks leidsime esmapilgul toreda hotelli kohe mere ääres. Pärast raha maksmist ja hotelliomaniku kadumist avastasime aga, et voodipesu oli ilmselgelt nädalaid vahetamata, dušš ei töötanud, elekter kadus peagi terveks ööks ja isegi WC paberit polnud. Saime oma sallide-käterätikute ja riiete vahel öö magatud, kuid otsustasime, et öömaja otsimist enam nii hilja peale ei jäta.

Järgmisel hommikul avastasime, et kui läbida tühermaa, on Anjuna tegelikult üsna suur ja melurohke alevik. Võib-olla oleks sealt siiski mõndagi Goa hipimineviku kohta leidnud ning meie sattusime lihtsalt ühte alevikuäärsesse narkourkasse? Kuna meie plaan oli edasi lõunasse liikuda, otsustasime, et Anjuna tõelise palge avastamise jätame mõneks järgmiseks korraks.

Cotigao looduskaitseala

Sõitsime taksoga Lõuna-Goas asuva Cotigao looduskaitseala poole. Goas on palju looduskaitsealasid, kuid Cotigao teevad eriliseks seal keset metsa asuvad loodusvaatluse tornid ning niisketel perioodidel tekkiv Kuskemi kosk.

Kohale jõudes avastasime, et kosk oli kuiv, kuid sealsetes vaatlustornides keset metsikut loodust üksi olla ning kokkupuuted ahvidega oli kahtlemata võimas kogemus ja retke väärt. 

Kuna kõndida oli palju ning veetsime tornides liialt aega, jõudsime pargist välja alles pimedaga. Õnneks valvavad pargivahid läbi looduskaitseala minevat teed ka pimedaga, nii et tänu nende abile saime keset metsa ka takso tellitud.

Ööbima läksime Palolemi randa. Sinna olime juba päeval valmis vaadanud toreda kämpinguhüti. Õhtul käisime veel maailma parimat India toitu söömas, vaatasime, kuidas öise paadiga tuldi randa kalasaaki tooma ning tegime vürtsipoes oma kätele hennamaalingud. Veendusime ikka ja jälle, et Palolemi kohalikud olid senimaani kõige sõbralikumad inimesed, kellega olime reisil kokku puutunud.

Järgmise päeva varahommikul läksime päikesetõusu vaatama ning selgus, et just siis oli õige aeg hommikuste kalavõrkude välja võtmiseks. Võrkude väljavõtmist kogunesid vaatama kõik hommikused jalutajad ning kalasaak oli kahtlemata olnud hea. Peale kalameeste ja jalutajate olid hommikul rannas ka loomulikult lehmad, mõned koerad, kes haukusid eelmisest õhtust veel purjus laaberdavate turistide peale ning haaremipükste, kõrvaklappide ja hipsterikrunnidega rannas joogat tegevad välismaalased. Palolemi rannariba on piisavalt pikk, et siia mahuks vabalt eri elustiili viljelevad inimesed, kuid ülerahvastatuse tunnet siiski kuidagi ei teki.

Palolemi rahulik õhkkond ja avastamisrõõmu pakkuv loodus ärgitasid meid paigale jääma ka teiseks päevaks. Käisime paadiga merel delfiine vaatlemas, astusime sisse ühte paljudest joogatunde pakkuvatest keskustest ning jalutasime mööda rannaäärt eraldatumatele aladele.

Meie hotelli administraator oli samuti erakordselt tore. Ta viis meid autoga ilma igasuguse tasuta ümbruskonna tuurile, oma kodukülla, lähedalolevatesse randadesse ning kaunisse templisse.

India üks suurimaid veejugasid

Oma viimasel reisipäeval sõitsime maaliliselt võimsa Dudhsagari kose juurde, mis on Indias kõrguselt kuues veejuga. Kuigi Dudhsagar on parajalt kallis turistilõks, on kose ilu ja selle juurde kuuluvad banaane varastavad ahvid inimmasside talumist väärt. Enne Dudhsagari-sõitu tasub banaane varuda, sest kohapealt ostes on need hirmkallid.

Kose juurde viiv tee on mõne kilomeetri pikkune mudane rada, mis läheb läbi mitmest jõest. Seetõttu ei lubata sinna kedagi jalgsi kõndima, vaid tuleb rentida 2700 ruupiat (35 eurot) maksev ja seitse inimest mahutav maastur. Kosk on muidugi imekaunis ning selle eest sillalt läheb läbi ka raudtee, mis muudab vaatepildi veel maalilisemaks.

Kuigi Goa on pisike, on seal palju vaatamisväärset. Goas võib vabalt veeta mitu nädalat lihtsalt erinevaid randu avastades, kuid kahtlemata tasub osa saada ka sisemaale jäävast metsikust loodusest ning kaunitest hindu templitest. Mina kavatsen sinna igal juhul tagasi minna.


Ajakirjaniku lennupiletid tasus Finnair.

Tagasi üles