Aafrika päevik: sõpru on raske leida

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Foto on illustratiivne

FOTO: Artur Widak/NurPhoto/REX/Vida Press

Kui lapseeas piisas sõprade leidmiseks ühisele mänguväljakule sattumisest, siis töötu täiskasvanuna on võõras linnas sõprade leidmine oluliselt keerulisem.

Kuigi minu hetkel lõputuna näiv puhkuse elu on igati mugav, ei ole pikemas perspektiivis üksinda kodus istumine ei finantsiliselt ega vaimse tervise vaatenurgast just kõige jätkusuutlikum lahendus. Seetõttu otsustasin end mugavustsoonist välja murda ning hakata lõpuks kohalikke tutvusi otsima.

Kust aga alustada sõprade otsimist linnas, kus pole isegi töökohta, mis sunniviisiliselt uusi kontakte looks? Modernse inimesena arvasin, et kõige lihtsam on tutvusi leida nutiseadeldise abil. Nii tuli mulle esimesena pähe kuulus Tinder, kuid mõistsin üsna kiirelt, et Tinderis sõprade otsimine on sama loll kui ööklubist mehe otsimine. Muidugi selgus lähemal uurimisel, et on olemas ka spetsiaalsed rakendused, mille vahendusel sõpru otsida. Eeldusel aga, et ükski normaalne inimene sõprade leidmiseks äpi abi ei vaja, otsustasin ka selle abimehe kõrvale heita.

Viimasena otsustasin võimaluse anda Instagramile. Olen arvatavasti esimene ja viimane inimene, kes neid tüütuid hashtage ka päriselt vaatab ning nende kaudu potentsiaalseid sõpru otsib. Vaatamata heale ideele, oleks selle tulemus kaheldav. Kes oleks nõus kokku saama võhivõõra neiuga, kes tuleb tundmatult maalt ning pakub end ise Interneti vahendusel sõbraks? Seetõttu ei julgenud ma ka Instagramis kellelegi kirjutama hakata.

Kuna uuendusmeelne suhtumine mind esmapilgul kaugele ei viinud, tuli kasutusele võtta vanad head eestlaste tavad. Teades, et eestlased hoiavad ikka ühte, leppisime kokku külaskäigu Johannesburgis elava eestlase Grete juurde. Kuna tagasihoidlikele eestlastele meeldib tutvumisõhtutel ka paar pitsi kangemat võtta, seisime ootamatult probleemi ees. Kes siis teise linna otsa kohale sõidab? Nii leidis elukaaslane, et mul oleks nüüd õige aeg ära harjuda ka kohaliku taksosõiduga.

Olen end siin oldud aja jooksul juba piisavalt ületanud ning võõra inimese autosse istumine tundus minu jaoks liig, mis liig. Paratamatult hakkasid mind kummitama õuduslood röövlitest taksojuhtidest ja taksomaffiast. Pärast mõõdukat üledramatiseerimist stiilis «kui taksojuht mind ära röövib, pead sina minu vanematele aru andma,» andsin aga lõpuks alla ning istusin torisedes taksosse. Sealjuures lohutasin end teadmisega, et vähemalt toetan ka kaugel maal Taxifyd Uberile eelistades eestlasi.

Johannesburgi eestlased

FOTO: Erakogu

Vaatamata sellele, et olin suures röövimise hirmus terve taksosõidu aja vait, võib minu esimese taksosõidu lugeda edukaks. Meie taksojuhiks osutus noor Zimbabwest pärit mees, kes nagu paljud teisedki Aafrika vaesemate riikide elanikud, on tulnud LAV'i paremat elu otsima. Noormees oli üllatunud, kui kuulis, et Taxify on pärit Eestist ning muidugi oli tema jaoks arusaamatu, kuidas me Eesti kliimas talvel üldse ellu jääme.

Ka külaskäik ise oli igati tore. Grete ja tema sakslasest elukaaslane Benny on armas paar, kes on praeguseks LAVis elanud juba pea pool aastat. Grete on aktiivne naine, kes on selle ajaga end väga hästi kõige Johannesburgis toimuvaga kurssi viinud. Nii on mul hea meel, et leidsin esimese sõbra, kellega koos avastada kõiki võimalusi, mis sellel linnal mulle pakkuda on.

Tulles minu lemmikteema turvalisuse juurde, oli meil külaskäigu ajal võimalik oma silmaga näha ka turvameeste reaktsiooni naabrite häirealarmile. Kuna tegemist on prestiižse linnaosaga, kõnnivad seal ringi relvastatud valvurid. Nii oligi paar minutit pärast alarmi kohal relvastatud mees, kes taskulambiga ümbrust läbi kammima hakkas. Õnneks või kahjuks tal kedagi seekord aga leida ei õnnestunud. Uurisin ka Bennylt, et kuidas siis temal ikkagi selle pimedas ringi käimisega on? Pidime ju ka meie veel samal õhtul pimedas taksoga koju sõitma. Benny rääkis, et tema autol on näiteks purunemiskindlad klaasid ning autouksed on nagunii siin kõigil sõites lukus. Ta lisas, et juhul kui ta mootorrattaga sõites pimeda peale jääb, siis punase tule taha ta tõesti võimalusel seisma ei jää.

Kui siiamaani on kuritegevuse küsimus olnud pigem süütu teema, millega kohalikega jutule saada, siis vaikselt hakkavad meieni jõudma ka lood reaalsetest murettekitavatest olukordadest. Nii näiteks röövisid relvadega mehed Grete naabruses elavalt naiselt auto ja käekoti, kui naine õhtusel ajal autot garaaži parkima hakkas. Õnneks kuulsin ma sellest loost alles tükk aega hiljem - vastasel juhul poleks ma tol õhtul pimedas kodu poole sättides enam nii entusiastlikult taksosse istunud.  

Killuke Eestit Grete kodus - vanadest kaussidest valmistatud kellad, mis näitavad nii Johannesburgi kui Tallinna aega.

FOTO: Erakogu

Esimesest külaskäigust innustatuna, läksime juba järgmisel päeval uute tutvuste lootuses InterNations-i inimestega lõunat sööma. InterNations on organisatsioon, mis loodi minusuguste võõrasse kohta kolinud inimeste jaoks, kellel pole sõpru või kes soovivad lihtsalt kohalikest töökaaslastest puhkust rahvusvaheliste tutvuste näol. Kuigi InterNations-i inimesed on väga toredad, on enamik neist minust tunduvalt vanemad. Minu hing ihkab aga endiselt endavanuseid sõpru.

Läbimurre minu otsingutesse saabus hiljem sel nädalal, kui aset leidis InterNationi uute tulijate tutvumispidu. Nimelt sattusin naiste tualettruumis – kohas kust statistiliselt suurim võimalus uusi tutvusi leida, kokku Ukrainast pärit Yulia ja Türgi neiu Görkemiga. Mõlemad neiud on tulnud LAV’i Jacobsi turundustiimi töötama. Jõudsin juba ette kujutada toredaid ajaveetmisvõimalusi oma uute sõpradega, kui Yulia andis teada, et ta lahkub LAVist juba paari päeva pärast ja paari nädala pärast teeb seda ka Görkem.

Ajutiselt LAV'is töötavad türklane Görkem (keskel) ja ukrainlane Yulianna (paremal)

FOTO: Erakogu

Nii olen oma otsingutega jälle tagasi alguses. Rahulikult järele mõeldes sai mulle aga selgeks, et olin suures otsimises ära unustanud lihtsa põhitõe - sõprussidemete loomine on kergem harrastades samu tegevusi. Kuigi trennis käimine on minu jaoks õudusunenägu, on tegemist arvatavasti parima viisiga noortega tutvumiseks. Seetõttu otsustasingi, et võtan juba lähitulevikus osa mõnest spordiklubi rühmatreeningust. Kes teab, äkki leian oma esimese kohaliku sõbra just üheskoos trenni üle virisedes.  

Tagasi üles