Teaduslikult tõestatud: paigad teevad meid esemetest õnnelikumaks

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Ben Pipe/ Vida Press

Mälestus toredast paigast on väärt rohkem kui tuhat suveniiri.

Kumb on parem reisimeene, kas uhke kaelakee või mälestus mäekünkal istudes päikeseloojangu nautimisest hea sõbra või kallimaga? Hiljutine uuring tõestab, et meeldivad mälestused tekitavad meie ajus palju tugevama õnnetunde, kui esemed.

Britain National Trust soovis uurida lähemalt topofiiliat, ehk emotsionaalset sidet inimese ja koha vahel, vahendas CNtraveler. Projekti juhatanud Nino Strachey sõnul tahtsid nad teada kuidas ja kui palju tunneme me sidet just eri paikadega ning kuidas erineb see inimese emotsionaalsest sidemest asjadega.

Uurimise esimeses etapis osales 20 vabatahtlikku, kelle ajule tehti MRI skäneering samal ajal, kui neile näidati erinevaid fotosid nii neile olulistest paikadest, kui ka esemetest. Näiteks näidati katsealustele nii fotot nende pulmasõrmusest, kui ka kohast, kus nad abiellusid. Huvitaval kombel aktiviseerusid kõigi uurimisaluste aju tundekeskused kohapiltide juures palju tugevamalt, kui neile olulisi esemeid vaadates. Eriti oli märgata aju kahe piirkonna aktiviseerumist: oimusagaras asuvas vasakus amügdalas, mida tuntakse kui emotsioonide reguleerijat ning eesajukoores, mis aktiveerib positiivseid emotsioone ning mälestusi.

See tähendab, et meie jaoks olulised kohad aktiviseerivad meie ajus emotsioonikeskused, mis täidavad meid rõõmu ja rahuga.

Kuid sellega polnud uuring veel lõppenud. Lisaks alateadlikele reaktsioonidele tahtis National Trust uurida ka teadlikke valikuid ning viis seega läbi küsitluse 2000 inglase seas. Uuringus paluti katsealustel näiteks valida lause, mis kirjeldab kõige paremini, miks neile nende lemmikpaik meeldib. 80 protsenti vastanutest valis lause «mind tõmbab siia justkui magnetiga,» ning kaks kolmandikku neist oli lisanud, et nende lemmikpaik täidab neid rahu ja turvatundega. Kusjuures inimeste jaoks olulised paigad polnud vaid vanad lemmikud või kohad lapsepõlve mälestustest. 40 protsenti vastanutest tundis sääraseid tundmusi ka täiesti uute paikade, nagu näiteks viimase reisisihtkoha vastu, kus nad hiljuti olid käinud.

Uuringu tulemused ei ole professor Alastair Bonnetti jaoks üllatavad. Bonnett nimetab end ise «psühhogeograafiks» ning on kulutanud kogu oma karjääri inimese emotsionaalsele ning irratsionaalsele ühendusele paikadega.

Bonnetti sõnas, et me kõik oleme seda tundnud: jõuame kuhugi uude kohta, millest teame väga vähe, aga kuidagi tunneme kohe, kuidas see paik meiega resoneerub ja seda on raske seletada. Ta selgitas, et see on reaktsioon, mis paneb meid tundma koduselt paigas, kuhu oleme alles jõudnud.

«See, et inimese identiteet on seotud kohaga, ei ole miski millest palju räägitakse, kuna seda võetakse iseenesestmõistetavana. Ei saa ka unustada, et inimesed on valmis paiga nimel võitlema ja surema,» lisas Bonnetti.

Meie suhe esemetega ei ole nii sügav, kuna asju saame alati osta ja müüa. Paigaga on teine lugu, kuna need pole kunagi täielikud meie omad. Isegi kui miljonär ostab endale terve saare, ei ole see sama tunne, mis näiteks auto  omamine. Bonnetti selgitas, et paigad on sealse looduse tõttu muutumises ning see tekitab meis tunde, et see paik on jagatud.

Seega järgmine kord, kui stressad reisil selle pärast, et ei leidnud piisavalt head suveniiri, pea meeles, et oluline ongi just sinu reisikogemus ja mälestused, mitte esemed.

Tagasi üles