Aafrika päevik: kas vaesus on vaatamisväärsus?
13. detsember 2017, 12:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/12/13/7401575t1h55e3.jpg)
Kuuldes sõna Aafrika, tulevad suuremale osale inimestest esimesena silme ette dramaatilised kaadrid paljasjalgsetest mustanahalistest lastest tühjade veeämbritega. Vaatamata inimeste näilikule kaastundele jääb aga paratamatult mulje, et pärast põhikooli geograafia tunni teemat slummid, ei huvita enam kedagi, mis Aafrika loodusel ja kultuuril pakkuda on, näeks ainult need vaesed ära!
Sel nädalal võtsin ette esimese vaatamisväärsusega tutvumise ehk Tswaingi kraatri külastuse. See, mis selle väljasõiduga minu ideaalse Aafrika mulli lõhkus, ei olnud aga Kaali kraatri suurem vend, vaid hoopis teekond selleni. Olen nädalate jooksul Johannesburgi elusse üle ootuste hästi sisse elanud ning LAV on suutnud mind ainult positiivselt üllatada. Elu meie naabruskonnas on ilus, inimesed elavad hästi ja millegi üle kurta ei oska. Paratamatult kipub sealjuures ununema ka fakt, et linnast väljas avaneb Aafrika elust sootuks teine vaatepilt.
Seetõttu olin kergelt ehmunud, kui pärast poole tunnist sõitu, avanes minu ees see kurikuulus vaatepilt - inimesed elavad plekist kokku klopsitud hurtsikutes ja müüvad tee äärsetes varjualustes elusalt kitsasse puuri pistetud kanu ning kohalikke puuvilju. Nende kõrval otsivad loomad prügi seest toitu. Iseenesest ei ole selles midagi uut - sellist vaatepilti on paljud eestlased näinud ka juba näiteks Tais puhates.
Enamik meist on vaeste piirkondade kehva eluga kursis ning just seetõttu ei tekitanud selle kõige juures minus suurt viha kogu see ebaõiglus, vaid hoopis see, et just see ongi see, mida enamik turiste Aafrikasse otsima tulevad. Elu on ebaõiglane, vaesust on valus ja ebameeldiv vaadata, kuid jäädes lõpuni ausaks, siis vähemalt praegusel hetkel ei ole ei minu ega suurema osa teiste turistide võimuses peale rahalise toetuse, mis arvatavasti tõeliste abivajajateni ei jõuaks, muuta olukorda LAVi slummides paremaks.
/nginx/o/2017/12/13/7401277t1h5a97.jpg)
Sotsiaalmeedias ringi vaadates hakkab aga silma murettekitav tendents. Üha enam kogub populaarsust niinimetatud «vaesusturism», kus heaoluühiskonna elanikud panevad palgast iga kuu natuke kõrvale, et minna siis vaesematesse piirkondadesse ekskursioonile ja tagasi tulles pajatada sõpradele koos räbalates mustanahaliste piltidega kohutavast olukorrast maailmas. Sealjuures lisatakse veel kui silmi avav see kõik oli ja kuidas selline asi paneb hindama kõike, mis sulle siin elus on antud.
Tuleb välja, et tegelikult pole oluline ka see, et sa maailma parandamiseks üldse slummi jõuaksid. Nii avastasin sel nädalal enda sotsiaalmeedia uudisvoost pildi neiust, kes oli Maldiivide luksuskuurortis ujumas käies vähe koralle näinud, seeläbi enda jaoks globaalse soojenemise avastanud ja soovitas ka teistel külma käes kannatavatel eestlastel selle kohta lähemalt uurida.
Ühelt poolt on muidugi tore, et inimesed probleemidele tähelepanu pööravad, kuid tulles tagasi Aafrika juurde, siis me kõik oleme kursis siinse elanikkonna murekohtadega ning järjekordne foto slummist kahjuks midagi paremaks muuta ei suuda. Seetõttu ei nimetaks ma ekskursiooni «maksan, et näha vaeseid ja nendest pilte sotsiaalmeediasse postitada» maailmapilti muutvaks, vaid lihtlabaseks teeseldud rännumehena edvistamiseks.
Ma mõistan, et ilusaid linnu on igal pool ning kes see ikka viitsib kuulda sinu lugusid Eifeli torni või Colosseumi külastusest, kuid kas tõesti ei piisa enam eksootilisest loodusest, millega endale kaugel maal elamusi luua?
Sel suvel tegin reportaaži tarbeks kaasa vanalinna ekskursiooni Tallinna külastavate kruiisilaeva turistidega. Selle käigus rääkisid mulle kaks toredat vanemat saksa härrat, kuidas nende arvates on selline ekskursioon igav ning nemad eelistaksid näha kuidas eestlased ikka päriselt elavad. Tsiteerides ühte neist: «Ma ei usu, et teil päriselt ka kõik nii ilus on kui vanalinnas». Muidugi ei ole «päriselt» ka meil Tallinnas kõik nii ilus nagu kesklinnas paistab, samamoodi ei ole nende härrasmeeste armsas kodus Saksamaal kõik päris nii ilus kui Berliini südames ja just nii samuti ei ole ka LAVis kõik nii ilus ja hea. Sealjuures tunduks meile imelik, kui keegi tuleks turistigrupiga Lasnamäe paneelmajade vahele pingil joovaid eluheidikuid pildistama. Millegi pärast ei tundu vaeste aafriklaste pildistamine aga paljudele meist üldse nii imelikuna.
Rääkisin sel teemal ka ühe Norra vabatahtlikuga, kes LAV’i vaesemates piirkondades tegutseb. Ta selgitas mulle, kuidas neile loeti juba Norras toimunud esimesel koolitusel sõnad peale, et Facebooki kohalike piltide lisamine ei ole ilmselgelt seotud maailma parandamisega, vaid omaenda imidži upitamisega kellegi õnnetuse arvelt. See sama neiu juhtis tähelepanu ka teisele teemakohasele probleemile. Nimelt ei teadvusta turistid tihtipeale endale pärist täpselt, et sellised piirkonnad ei ole mõeldud vaatamisväärsusteks ja nende külastamine on ohtlik. Norra neiu tõi näiteks ühe oma kaasvabatahtliku, kes oli otsustanud õhtusel ajal autoga slummist läbi sõita. Ei läinud palju aega kui relvastatud meeste grupp neiu auto ümbritses. Õnneks vajutas ta julgelt gaasi ja pääses terve nahaga.
Pean tunnistama, et ka mina tundsin esmakordselt linnast välja sõites end ebamugavalt ja kuigi olen proovinud sellele mitte mõelda, pean endale aru andma, et siin elades olen halva juhuse korral mina see, kes püssiga ähvardades autost välja tõstetakse. Seetõttu ei väsinud ma ka selle reisi puhul ligi hiilivat pimedust märgates korrutamast, et nüüd oleks juba viimane aeg koju sõita.
Minu jutu mõte ei seisne selles, et kõikidest vaesetest kohtadest tuleks ringiga mööda sõita - see ei ole lihtsalt võimalik. Samuti ei soovi ma öelda, et inimesed, kes leiavad, et Aafrika slummides on tark ringi jalutada ja soovivad vabatahtlikult end ekskursiooni nimel paljaks röövida lasta, teeksid midagi valesti. Igal inimesel on õigus veeta puhkust just nii nagu ta ise soovib. Sealjuures soovitan ma aga enne slummis tehtud fotode sotsiaalmeediasse üles laadimist sügavalt mõelda, kui eetiline on pärast poole tunnist jalutuskäiku vaeste seas naasta oma viie tärni hotelli ning anda Facebooki vahendusel kõigile teada, kui ebaõiglane on elu.
Tulles nüüd aga oma pika jutuga vaatamisväärsuse enda juurde, siis meteoriidikraater vaatamata oma suurusele mulle suurt muljet jätta ei suutnud. 1,13 kilomeetrise läbimõõduga Tswaingi kraatri kõrval on Kaali kraatri 110 meetrit küll poisike, kuid välimuse poolest ei jää see suuremale konkurendile kuidagi alla. Kahjuks oli täpselt meie külastuse ajaks enamik kraatrit ümbritsevaid puid ja põõsaid ära põlenud ning nii nägi vaatamisväärsus üpris õnnetu välja.
Minu jaoks päästsid päeva hoopis juhuslikult kraatri lähistel nähtud sebrad. Üks asi on minna loomaaeda ja proovida aia vahelt sebrasid märgata, teine asi on aga ise vabas looduses neile kogemata vastu jalutada. Päeva lõpuks oli päris tore ka esimest korda elus vahelduseks kitsedele hüüda autoga sõites: «Näe, sebra jookseb üle tee!»
