Enne reisile minekut eeltööga üle pingutada ei maksa

Agaate Antson
, Reisile.ee toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reisi planeerimine on põnev tegevus, kuid parema elamuse saamiseks tasub ruumi jätta ka spontaansusele.
Reisi planeerimine on põnev tegevus, kuid parema elamuse saamiseks tasub ruumi jätta ka spontaansusele. Foto: Amanda Kinghorn / Alamy/ Vida Press

Enne restorani sööma minekut või hotelli valimist on ülilihtne internetist järele kontrollida, kas külastamine ikka on seda väärt ning mida teised sellest kohast kirjutavad. Mida internetis vabalt jagatavad hinnangud meile annavad ning mil määral on mõistlik oma otsused teiste hinnangutele rajada?

Tänu internetile ja nutitelefonidele on reisimine muutumas üha iseseisvamaks. Travel Weekly andmetel kasutavad reisimiseks professionaalset reisikorraldajat vaid 19 protsenti reisijatest. Reisibüroosid kasutatakse varasema aastakümnega võrreldes vähem, kuna kogu info on internetikasutajal endal käeulatuses saadaval ning paljud usuvad, et oskavad isegi endale põneva reisi kokku panna.

Turismitööstuse üldine trend ongi liikumas selle poole, et inimesed eelistavad uude sihtkohta reisides lennufirma, öömaja, vaatamisväärsused ja restoranid ise valida. Ja mitte ainult, enne reisi tehakse tavaliselt ka põhjalik eeltöö kohaliku kultuuri ja eluolu kohta, mistõttu suhestuvad sellised reisijad sihtkohariigiga palju enam, kui paketireisiga rannapuhkuse otsijad saaksid.

Teadlikum reisimine, vähenenud spontaansus

Praegu on Lonely Planeti ja teiste reisijuhtide ning arvukate reisiblogide laia leviku tõttu võimalik end enne reisile minekut asukohaga hästi kurssi viia, mis tähendab, et reisijad on muutumas üha teadlikumaks nii piirkonna eripäradest kui ka probleemidest. See tähendab, et osatakse oma reisi paremini planeerida, turistilõksudest hoiduda ning ka kohalikku kultuuri austada.

Heaks näiteks ka eestlaste seas kasvanud teadlikkusest on see, et Indiasse, Taisse ja muudesse eksootilistesse riikidesse reisivatest eestlastest teavad juba paljud, et elevandiga ei tohiks seal kindlasti sõita, mistõttu ei teki kohapeal kiusatustki põnevana näivat sõitu proovida. Tänu loomakaitse- ja reisilehekülgedel levivale infole ning miks mitte ka Eesti kuulsaima blogija Malluka kirjutatud loost elevantide väärkohtlemisest, on siinmail laialt teada, et süütuna näiva elevandisõiduga toetatakse nende suurte loomade jätkuvalt julma kohtlemist. Mida enam turiste tahab elevandiga sõita, seda enam on rahaahnetel inimestel põhjust elevante turistide lõbustamiseks orjastada.

Kui probleemidest teadlik olek tuleb kohapeal igal juhul kasuks, siis iga vaatamisväärsuse ja restorani plusside ja miinuste teadmine vähendab reisil olles nii spontaansust kui ka avastamisrõõmu. Lõppude lõpuks põhineb hinnang siiski isiklikul kogemusel ning kui meil on juba kõigi teiste kogemused teada, siseneme uude kohta juba valmiskujundatud eelarvamustega, millele hakkame siis alateadlikult kinnitust otsima. Kui aga lubame end reisil olles nii-öelda voolul kanda, võib juhtuda, et kogeme uusi paiku hoopis ehedamalt.

Toon näite elust enesest. Jalutasime sõbraga Portugalis Porto linnas, oli lõunaaeg ja kõht korises. Pisikeses põiktänavas jäi meile silma tagasihoidliku välimusega restoran, mille omanik (või lihtsalt soliidses eas ettekandja?) meid sooja naeratusega tervitas. Tühja kõhu tõttu ei viitsinud me hakata internetist piirkonna parimat restorani otsima ning astusimegi sisse kohta, kus olime ainsad kliendid.

Etteruttavalt võin öelda, et see oli mu elu parim restoranielamus. Ülimaitsvat toitu ja kõige paremat vino verdet kandis meile ette see sama naeratav vanahärra. Samal ajal laulis köögis häälekalt särtsakas kokk, kes meid samuti soojalt tervitama tuli ja möödaminnes ka vanahärrale põsemusi andis. Kumbki neist ei rääkinud inglise keelt, kuid teenindus oli suurepärane, hinnad soodsad ning õhkkond nii hubane, et tundsime, nagu oleksime tulnud vanadele sõpradele külla lõunat sööma. Pole vist vaja mainida, et seda restorani me TripAdvisorist ega muudelt interneti lehekülgedelt ei leidnudki. Tänasime lihtsalt õnne, et meie tühi kõht ning vanahärra soe naeratus meid õigel ajal õigesse kohta juhatasid. Nüüd neli aastat hiljem pole ma isegi kindel, kas see toidukoht enam eksisteerib, sest nagu praegusele ajale kohale, võib üsna kindlalt öelda, et mida pole internetis, seda pole olemas.

Kuldne kesktee

Mida siis ikkagi internetis leiduva reisiinfo ja hinnangutega peale hakata? Tuntud ameeriklasest blogija Nomadic Matt soovitab reisida ilma igasuguse plaanita. Tõepoolest, paljud seiklejahinged lähevadki tihti uut riiki kogema ilma erilise eeltööta, jättes öömaja leidmise koha peale ning uurides infot kõige põneva kohta kohalikelt. Kuid neile, kes armastavad nii reisimist kui ka kindlustunnet, soovitaks enne reisi siiski põhjalik eeltöö teha ning end reisikirju, blogisid ja foorumeid lugedes kohaliku olustikuga kurssi viia.

Planeerida ei maksa siiski üleliia ning TripAdvisori ja muude vabalt jagatud hinnangute lehekülgede kommentaare lugedes tasub säilitada kriitiline meel ja avatus ka kohapeal midagi teistsugust kogeda. Samuti tasub meeles pidada, et hinnangu andjad ei pruugi alati olla päris teenuse kasutajad. Ülipositiivsed hinnangud võivad olla kirjutatud koha omaniku enda varikonto alt, vahest üheskoos terve suguvõsaga. Sama kehtib ka negatiivsete hinnangute kohta, kus kogemuste jagajateks on tihtipeale hoopis sarnast teenust pakkuvad konkurendid.

Sellegipoolest on uude kohta reisides teiste jäetud hinnangud meie ainus õlekõrs piirkonna kohta midagi teada saada. Seega, kui kondikava ja ööbimiskoht on paigas, võiksid kohapealsed tegevused olla pigem paindlikud ning kahtlemata tasub uurida põnevate tegevuste ja heade restoranide kohta ka kohalikelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles