Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

19-aastaselt Austraaliasse kolinud neiu: tunnen end siin sama üksikuna kui Eestis

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Erakogu

19-aastane lugeja Hanna-Lysa kirjutab oma Austraaliasse kolimise kogemusest ning sellest, kuidas mujal ei olegi kõik nii roosiline, kui külma ja kõleda Eesti talve seest vaadates tundub.

Enne selle jutu algust tahan mainida, et olen täielikult teadlik, kui suur on iga inimese unistus reisida maailma, näha erinevaid kultuure, teenida rohkem raha ning elada linnas, mis on potsatatud otse troopilise kliima sisse, sest kellele ei meeldiks palmid ja ookean. Eestlane on ideaalne näide sellisest inimesest kuigi ma paneks julgelt iga ida-eurooplase sellesse inimgruppi, kuna just neid olen siin olles enam kohanud. Kõle kevad, sügis, talv ja kesine suvi paneb iga unistaja tahtma minna soojadesse maadesse, lõputute randade ja kõrgemate palkade poole. Unistuses on inimesed vaieldamatult õnnelikumad, elavad täisväärtuslikumat elu ning kõik on just kui filmis. Austraalia on voolitud täpselt sellise unistaja jaoks. Või vähemalt nii ma arvasin. Ma polnud rahul sellega, mis mind kodumaal ümbritses ning olin väsinud nördinud nägudest Tallinna linnatänavatel. Ainus koht, kus leidsin rõõmsaid ja naeratavaid inimesi oli Kalamaja, aga seegi koht jäi minu jaoks paraku väikeseks. Seega teadsin, et pean ära minema, pean leidma koha, kus tunnen end kodus, sest ometi Eestis ma seda ei tundnud.

Kui aus olla, siis Austraaliasse kolimise plaan ei olnud mingi pikaajaline unistus. Algne plaan oli kolida Horvaatiasse või Itaaliasse, mõtteis uitas ka Lõuna-Prantsusmaa, kõigi lemmik Inglismaa kuid ka Iirmaa, kus olin varem juba elanud. Nende kõigi juures on ühine see, et  tegemist on Euroopa Liidu liikmesriikidega. Minu jaoks mängis see olulist rolli kuna tahtsin näha, kuidas täiesti teisest ühiskonnast saabunud noor saab hakkama võõral kontinendil, teiste seadustega, ühiskonnaga, moraalide erinevustega ning kus eurooplaseks olemine  ei anna sulle mingeid privileege. Kuidas ma jõudsin Austraalia otsuseni on omaette naljakas seik: tegin üks reede juhutööd Manna La Roosas ning sealne baarmen rääkis, et oli elanud Austraalias ja nii ma otsustasingi. Täpselt nii lihtsalt. Järgmine päev vaatasin lennupileteid ja viisahindu, lugesin artikleid ja küsisin Austraalias käinud inimestelt küsimusi, kuni lõpuks kaks nädalat hiljem võtsin oma ülikoolifondi rahad ja ostsin viisa ning lennupiletid. Mõtteis oli Sydney, mis on endas maailmaime hoidev metropol, miljonite inimestega ning võrratute randadega ning piirideta võimalustega!

FOTO: Erakogu

Veetsin veidi üle kahe nädala Inglismaal oma «puhverreisil» ning valmistusin oma elu suurimaks seikluseks. Mõtlesin juba ette, kuidas räägin seda seika oma lastele ning lastelastele. Aeg ainult lendas ja nii ma 26.septembril astusingi Londonis lennukile, suunaga Sydney poole. Peale 30 tunnist lendamist, lennujaamades ootamist, tohutult palju nutmist, ärevust, üksildust ja lõputult kahetsemist jõudsin ma kohale. Tempel löödi passi ja seisin lennujaama ees. Linnud laulsid, päike kõrvetas, õhk oli krõbe ning pungil troopiliste lillede aroome ja palmid sirgusid sinisesse taevasse. Kõik mu hirmud olid läinud, ma olin kohale jõudnud.

Olin valanud nii palju pisaraid, lennukitoit pani igatsema ema roogasid, pered lastega pani mind igatsema oma väikevenda, igatsesin oma Lasnamäe korteri lõhna, rohelist ühistransporti, isegi nördinud nägusid Tallinna linna tänavatel. Ent sinna jõudes kõik need igatsused hajusid laiali nagu oleksin viibinud mentaalses udus kogu 30 tundi ja Austraalia päike lihtsalt sai sellest lahti. Kahjuks mitte kauaks.

Eeldan, et paljud inimesed ei kujuta ette, kuidas kogu oma elu nõnda maha jätta ning lihtsalt minna. Isiklikult ma arvan, et mulle öeldi «sa oled nii noor, tee mis tahad» piisavalt palju, et ma lihtsalt läksingi. Sõprade pärast polnud tol momendil ega ka praegu vaja muretseda, kuna lõpetades gümnaasiumit taipasin, et kõikidel sõpradel olid ülikoolid, kutsekoolid või reisiplaanid juba valmis ning otseselt ei jätnud ma kedagi kodumaale. Kaks, kolm lähedast sõpra ning perekond, kuid mitte kordagi pole ma tundnud, et oleks kellegi hüljanud. Täiesti ausaks jäädes, siis tunnen end Sydneys elades täpselt sama üksikuna nagu tundsin end Tallinnas.

Jõudsin omadega esimesse ulualusesse ning tegin end tuttavaks mind majutanud lätlasega. Selle võõra inimese diivan oli nüüd minu turvaruum või turvadiivan? Igatahes, see väike diivanike oli minu pelgupaik kõige muu eest. Ei teadnud küll otseselt, mis kõik see muu seal ukse taga oli, aga teadsin, et pean minema ja avastama. Esimestel päevadel ei olnudki nii üksik olla kuna ajavahe hoidis mu aju pidevalt unerežiimis, seega stress oli esimesel nädalal harv nähtus. Ent kui ajavahega ära harjusin, siis hakkasid kohale jõudma igasugused «vahvad» tõsiasjad: kontol on vaid 300 eurot, pean leidma kodu ja töökoha, pangaasjad korda ajama, linna tundma õppima ja sotsiaalset elu üles ehitama hakkama. Pidin sulanduma ja kohanema uue ühiskonnaga. See kõik tuli raskemini, kui julgeksin ilmselt oma emale tunnistada.

Kartsin tohutult Sydney kesklinna ja seal sirguvaid pilvelõhkujaid, miljoneid inimesi ja uusi trende. Vasakul poolel käimine vajas eriti harjumist. Mul võttis nädal aega enne kui julgesin omapäi kesklinna minna. Samal päeval kui julguse kokku võtsin, leidsin ka endale töökoha maailmakuulsa Sydney Ooperimaja restoran-baaris. Algselt arvasin, et mind pannakse saali peale ettekandjaks ent kui ütlesin, et mul on baaris kogemust, siis omanik tahtis vist mu oskusi katsetada kuna tema jaoks tundus naljaks, et 19-aastane suudab vaadiõllet valada ning viinakokteile segada. Aga eestlaste seas pole siin midagi kummalist.  Igatahes nüüdseks olen seal töötanud veidi üle kuu ning koosolekul olen saanud vaid positiivset tagasisidet.

Olen väga õnnelik, et tulin siia ja saan nii noorelt endale kogemusi sellises situatsioonis. Aga reaalsuses olen ma ka väga üksik. Jah, olen tutvunud paljude, paljude inimestega, aga enamik ei soovi end siduda reisijatega, sest me oleme siin ju vaid ajutiselt. Pole ka väga mõtet luua tugevaid sõprussuhteid või leida kallimat, kuna ma lahkun siit linnast juba järgmise aasta märtsis. See on nelja kuu pärast ning see aeg lendab kiirelt mööda. Ma mõistan muidugi, et kõigil on omad elud ja inimesed juba olemas. Uusi sõpru ikka tahetakse, aga tunnen, et see on liiga ajutine.

Muidugi olen mina selle võrra kordadest nukram ja üksikum, veedan üksikud vabad päevad oma voodis või harva üksinda jalutades. Palju on ilmselgelt ka minu teha, aga kuna töötan palju ja pikad päevad tihtipeale selja taga, siis pole palju energiat, et käia ka poes, linnas, külas, rannas- see linn on tohutu suur ja kõikjale jõudmine võtab palju aega. Seda aega saaksin aga kodus olles ehk targemini ära kasutada. Ütleme nii, et muru on alati rohelisem teisel pool. Õnneks pole ma nõrk, ma ei karda olla üksinda ja saan väga hästi omapead hakkama. Tore on, kui keegi on kõrval ja aitab, aga maailma olen otsustanud ma siiski omaette käsile võtta ja koju ma ilmselt veel nii pea ei maabu. Plaanis on veel Uus-Meremaa, Aasia, Kanada ja Lõuna-Ameerika, seega paar aastat võtab vast aega kuniks lõpuks tagasi jõuan.

Tagasi üles