Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aafrika päevik: kolisin õudusjutte trotsides Lõuna-Aafrika Vabariiki elama

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Johannesburgi kesklinn | FOTO: Sylvain Oliveira / Alamy/ Vida Press

Aasta aega tagasi istusin sõbrannaga Tallinna kohvikus ja uurisin naljatledes tema vallaliste sõprade kohta. Pärast ette loetletud mehekandidaate, leidsin, et mees, kes Lõuna-Aafrika Vabariiki kolib, tundub hea valikuna, sest sinna läheksin isegi hea meelega kaasa.

Vaatamata julgele sõnavõtule, teadsin sisimas, et seda ei teeks ma kunagi – juba Tallinna pimedad tänavad tekitavad minus külmavärinaid, rääkimata siis veel kolimisest riiki, kus viimase statistika kohaselt mõrvatakse päevas 52 inimest. Pärast kuudepikkuseid kahtlusi, õudusjutte ja ümbermõtlemisi istusin ma aga lennukisse, mille sihtkohaks oli Lõuna-Aafrika Vabariigis asuv Johannesburg.

Nagu algusest järeldada võis, tutvusin üsna pea juhuslikult selle sõbranna reklaamitud mehega, kellega meil juba esimesel kohtumisel üllatavalt hästi klappis. Sellest hetkest alates jäime kokku, vaatamata sellele, et fakt tema kolimisest teise maailma otsa end kuidagimoodi unustada ei lasknud. Kuna visiitsuhe polnud ei minu ega tema soov, lubasin juba suhte alguses, et olen nõus talle millalgi LAVi järele kolima. Kui alguses tundus kolimine mulle ilusa, lillelise ja kaugena, siis reaalne kolimisotsus ei tulnud nii kergelt.

Rääkides inimestele plaanist kolida LAVi, ilmuvad koheselt välja isehakanud Lõuna-Aafrika Vabariigi eksperdid, kes oskavad seda riiki saja väitega maha teha: «Kas sa ikka tead kui ohtlik on LAV? Seal ei peatu autod pimedas punase tule ees!» ja «Ma kohtusin ühe Johannesburgis elanud vanapaariga, kelle kodu röövisid relvastatud mehed, see on seal normaalne!» ja «Seal peab varaste vältimiseks ringi käima kilekotiga.» olid vaid ühed paljudest hirmutavatest lausetest, mida mulle enne minekut öeldi. Millegipärast jõudis aga samade inimeste jutt lõpuks ikkagi sinnamaale, kuidas neil on juba ammu soojamaareis plaanis olnud ja äkki oleks neil võimalik siis tasuta minu juures Johannesburgis peatuda.

Tundub, et eestlastel on LAViga kibe romantiline suhe. Ühelt poolt on nii naabrinaine kui ka aeroobikatreener LAVi turismilinnas Kaplinnas juba reisil käinud, ellu jäänud ning imelisest loodusest rääkinud, kuid teiselt poolt ei väsi needsamad inimesed kordamast kui hirmuäratav on näha suurte elektriaedadega ümbritsetud maju, kuidas õues ei tohi pimedal ajal käia, väärtasjad tuleb hotelli jätta ning ühtegi sammu jalgsi astuda ei või.

Mis riik see LAV siis ikkagi on, millest ma poole aasta jooksul rohkem õuduslugusid kuulsin kui terve elu jooksul teistest riikidest kokku? Lõuna-Aafrika Vabariik ehk LAV on Aafrika lõunapoolseim riik, mille suuremateks naabriteks on Namiibia, Botswana, Zimbabwe ja Mosambiik. Riik on kirju etnilise koosseisuga – enamik elanikkonnast on mustanahalised, kuid seal elavad ka afrikandrid ehk Lõuna-Aafrika valged elanikud, kes on enamasti Hollandi päritolu. Riigis on 11 ametlikku keelt, nende hulgas ka inglise keel. LAV on Brasiilia, India ja Mehhiko järel neljas kõige suurema mõrvade arvuga riik maailmas. Vaatamata sellele on LAV majanduslikult Aafrikas parimal järjel olev riik ning koht, kuhu teiste Aafrika riikide elanikud parema elu lootuses kolivad. Linn, kuhu mina kolimas olen, on Johannesburg. Tegemist on võrreldes turistide meelispaiga Kaplinnaga suurema ja juttude järgi ohtlikuma linnaga.

Kuna looduse poolest Johannesburg millegagi eriti silma ei paista ning kadestamisväärsete fotode jaoks materjali ei anna, satuvad turistid sinna pigem harva. Küll aga on Johannesburgi näol tegemist kohaliku äri pealinnaga, kus asuvad suurkorporatsioonide peakontorid ja just sealt alustavad rahvusvahelised firmad, kes soovivad Lõuna-Aafrika turule siseneda.

Lisaks sellele lihtsale lühitutvustusele võib LAVi kohta nii internetist kui ka tuttavate kaudu leida palju vastakaid arvamusi ja teavet. Kuigi proovisin ise Lõuna-Aafrika Vabariigi kohta infot otsides objektiivseks jääda ja teadvustasin endale, et õigem oleks usaldada koha peal elavat elukaaslast, ei saa ma öelda, et hirmutavad kommentaarid ja veebiartiklid ei oleks mulle mõju avaldanud. Mida lähemale jõudis kolimine, seda enam hakkasin juba ise sihikindlalt leidma viise, kuidas end rohkem närvi ajada. Küll otsustasin Johannesburgi kuritegevust guugeldada või vaadata vabatahtlikult dokumentaalsarja välismaal toimunud inimröövidest. Kõhklushetkedel tuletasin endale aga meelde olukorda, kus minult välismaal tõsimeeli küsiti, kas Eestis on elekter ja lubasin ise olla targem, andes LAVile vähemalt lühikesekski ajaks võimaluse mulle tõestada, et need lood, mida mujal rääkida armastatakse, ei vasta tõele.

Nagu kõige kiuste leidsin paar kuud enne planeeritud kolimist endale ideaalse töökoha, millest loobumine tekitas minus üha enam trotsi. Kas minusugune mõistlik tüdruk jätab tõesti kogu oma elu Eestisse ja sõidab mehe järele tundmatusse? Seetõttu nägid minu ja elukaaslase viimased Skype’i-kõned välja pigem nagu kaitsekõned teemal Aafrika elu ei ole nii hull, mille komisjon ei suuda erapooletult teemale keskenduda. Vaatamata kõigele tundsin aga südames, et kolimine on õige otsus ja ma ei andestaks endale, kui ma inimliku hirmu tõttu selle tegemata jätaksin. Õnneks jõudis kolimise aeg armutult üha kiiremini lähemale ja nii päästiski mind kahtlustest tõsiasi, et lennupiletid olid juba ostetud ja praktilise inimesena ei olnud ma nõus laskma neil raisku minna.

Päev enne lendu suutsin juba vaikselt enda üle naerda, kui otsisin kapist kõige odavama välimusega riideid ja pakkisin käekottide asemel kaasa riidest poekoti, et lubatud varaste ees võimalikult halva saagina paista. Järgmisel päeval reisi alustades oli minu kuudepikkune hirm aga asendunud ootusärevusega.

Johannesburgi kohale jõudes ja elukaaslast nähes polnud minu ärevus veel kadunud, sest reisi jooksul olin kõige rohkem kartnud just öist kojusõitu pimedatel tänavatel. Hingasin kergendatult, kui nägin, et linnas on ikkagi suured valgustatud kiirteed, kus lisaks meile on sõitmas veel autosid. Pärast mõningast sõitu valgustatud kiirteel ootas mind tänavatele sisse keerates aga see kurikuulus vaatepilt – inimtühjad tänavad kõrgete elektriaedadega, mis peaksid tõenäoliselt vastu ka zombirünnakule.

FOTO: Erakogu

Jõudsin end lohutada mõttega, et juba homme paistab päike ja see koht ei ole enam nii hirmutav, kui pidin oma silmaga tunnistama, kuidas autod tõesti ei pidurda punase tule ees ning sõidavad suurel kiirusel edasi. Võib-olla ei olnudki need tuttavate teadjate jutud teab mis valed?

Pärast tunniajast sõitu jõudsime lõpuks minu tulevase kodu värava ette, mis suutis mind korraks isegi muigama panna, sest see kõik tundus mulle kuidagi tuttav – selliseid turvameestega väravaid olen ma näinud Kolumbia narkoparunite dokumentaalfilmides. Lõpetuseks ei oskagi ma enam seisukohta võtta, kas peaksin sellise kindluse pärast rohkem mures või rõõmus olema?

FOTO: Erakogu

Magama lähen segaste tunnetega – kuidas ma siin ikkagi nüüd elama hakkan? Kas ma ei võigi enam õhtusel ajal kodust jalga välja pista? Kas ma leian julguse ühel päeval siin üldse üksinda kuskile minna? Vähemalt võib esimese õhtu põhjal öelda, et kui ma siin muud tegevust ei leia, siis elektriaia turul tundub veel ruumi olevat ja arvatavasti saab sellest kõigest siin minu elu suurim seiklus.

Tagasi üles