Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Paapuate flirdirituaalid: naiste tähelepanu pärast peavad võitlema üles löödud mehed

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Huli hõimu esindaja | FOTO: Wikimedia Commons

Meie elasime jõudeelu. Ujusime pikalt, siis jalutasime mööda saart, nautisime kuuma ilma, troopilise looduse mitmevärvilist ilu, džunglihääli ja merekohinat. Keskpäeval oli saarel täielik rahu. Inimeste juttu polnud kuulda. Vaikust rikkusid ainult meri ja tuul ja lindude kluuksumine džunglis. Pärast jalutuskäiku viskasime end onnis sääsevõrkude alla pikali. Mahe tuul puhus akendest sisse, oli mõnusalt soe, vaikne murdlainetus rannal mõjus üksluiselt ja uinutavalt... Avaldame katkendi Lembe Mõttuse värskest raamatust «Minu Okeaania».

Minu Okeaania | FOTO: Petrone Print

Ärkasin selle peale, et kohalikud piilusid aknast sisse, et näha, kas me magame. Ja juhul kui me magame, siis kuidas me seda tehes välja näeme. Kohe kui me silmad avasime, kadusid nad käratult aknalt. Tõusin madratsilt püsti ja põrand vajus mu jala all kahtlaselt lohku. Kirusin vaikselt omaette. Põrand oli palmilehtedest punutud, mistõttu eksisteeris pidev võimalus sellest läbi kukkuda. Oleme saarepaapuatest ju oluliselt raskemad ja pikemad. Majaperemees kinnitas küll, et põrand on väga tugev, ent mina suhtusin tema väitesse kui hüpoteesi.

Pesemisvõimalusi oli selles külas kaks: kas hüpata merre või minna «duši» alla. Kogu küla peale oli üks «dušš». See asus väljas õue peal, kohe poiste jalgpalliplatsi kõrval, ning koosnes maast välja ulatuvast torust, kust kraani lahti keerates nirises hommikuti ja õhtuti jahedat ja päeval tulikuuma vett. Mahuti, kuhu vihmavett koguti, muutus päeva jooksul nii kuumaks, et soojendas üles ka kogu mahutis oleva vee. Päeval pesid naised tulise veenire all suurtes kaussides pesu. Õhtul, jahedama veega, käis kogu külarahvas seal ennast pesemas. Kaks jändrikku puuoksa olid kohe selle agregaadi ligidale maasse löödud, nende vahele oli kinnitatud nöör, kus kuivatati pesu. Käimla oli veelgi kaugemal, metsa veerel.

Sõime parajasti verandal kuuma juustu, kui meile tuli külla puhevil rohelises kleidis, pöetud juuste ja lahkete silmadega vanem naine naaberkülast. Tal oli kaasas siledakarvaline valge koer. Pakkusime naisele «Kalevi» kommi ja koerale viskasime mõne tüki juustu. Josefine tõi meile kannuga teed. Hakkasime kõik koos juttu ajama, aga Josefine tundus kuidagi rusutud. Küsisime, kas tal on kõik hästi, ta vastas moka otsast jah, piidles ümberringi ja tundus, nagu tahaks midagi öelda, ent äkki ilmus onni nurga tagant George ja kamandas ta koju. Jäime naaberküla naisega kolmekesi.

«Jah,» nentis ta, «Paapuas töötavad naised meeste heaks ja peavad tegema, mis mees ütleb. Naised teevad kõik tööd majas ja põllul, nad peavad süüa keetma ja riideid õmblema. Mehele peavad ka kõik minema.»

«Kui kõik peavad mehele minema, miks ei viitsi siis paljud tüdrukud enda eest hoolitseda?»

Küsisin nõnda otse, sest mulle tundus see tõesti imelik.

«Miks nad peaksid? Mehele saavad kõik nagunii. Mehed peavad naiste pärast võitlema, sellepärast on meestel ilusamad kehakaunistused ja peaehetel kirevamad suled. Mehed tantsivad naistele. Nad tahavad muljet avaldada ja üksteist üle trumbata.»

«Täpselt nagu loomariigis,» nentisin Agnitile.

«Ja siis tulevad lapsed, palju lapsi,» jätkas kohalik naine oma ülevaadet maailma asjadest.

Pidasin mõttetuks küsida, kas nad rasestumisvastastest vahenditest on midagi kuulnud. Küsisin lihtsalt, kas temal lapsi on. «Mul on tütar. Sääsk hammustas teda ja tal tuli hirmus haigus.»

«Malaaria?» küsisime me Agnitiga nagu ühest suust.

«Jah, kõik arvasid, et ta sureb ära. Suur ime, et elusana arsti juurde jõudis, mitte kõik ei jõua! Ta oli kuus kuud haiglas ja terveks ei saanud. Ta saadeti koju, öeldi, et midagi pole teha. Aga kodus juhtus ime, palavik läks ära. Keegi ei uskunud. See oli ime.»

Naine hakkas nutma.

«Kuidas tal praegu on?»

«Muidu on hea, aga palju pingutada ei tohi, siis hakkab peas imelik ja ta võib maha kukkuda.»

Naine istus mõni aeg vaikides, ja siis küsis: «Tahate, ma näitan teile teisi külasid ka? Ja räägin, kuidas meil elu käib.»

«Loomulikult!» Olime väga põnevil.

Loe edasi raamatust «Minu Okeaania».

Tagasi üles