Mille järgi antakse lennujaamadele koodid?

Johanna Vahuri
, Reisile.ee toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lennujaamakood
Lennujaamakood Foto: Vida Press

Igal lennujaamal on kolmetäheline kood, mida võib märgata kas lennupiletitel või kohvrisiltide küljes. Mõnikord on selge, kust lühendid on võetud, kuid teinekord jääb nende tekkelugu arusaamatuks.

Lennujaamadele annavad koodid kaks ametkonda. Rahvusvaheline tsiviillennuamet kindlustab, et lennundusreeglid oleks ühised ja neid järgitaks kõikjal maailmas ühtmoodi. Nemad annavad koodid, mida tavaliselt kasutavad lennujuhid ja firmad lennuplaanide koostamisel, vahendab Conde Nast Traveler.

Need koodid on tavaliselt neljatähelised. Esimene täht tähistab riiki ja ülejäänud kolm lennujaama. Nii on näiteks Tallinna reisijatele tavapärasest TLL-koodist saanud hoopis EETN. Harjumuspärased kolmetähelised kombinatsioonid annab lennufirmadele hoopis rahvusvaheline lennutranspordi assotsiatsioon (IATA).

Mõnikord on need koodid samad, mis tsiviillennuameti antud koodi kolm viimast tähte, kuid mitte alati. Need koodid võivad reisijale tunduda aga hulga loogilisemad, sest nagu Tallinna tähistab TLL, on Amsterdami tähiseks AMS (sealne pikk kood on aga EHAM) ja Londoni Lutoni lennujaama kood LTN (nende pikk kood on EGGW).

Lennujaamadele koodide andmine algas juba 1930. aastatel, mil lennufirmad tavaliselt valisid endale kahekohalise koodi. 1940. aastateks oli maailmas aga juba liiga palju lennujaamasid, mistõttu mindi üle kolmetähelisele koodisüsteemile, mida kasutatakse siiani.

IATA sekkus 1960. aastatel, mil lennufirmad otsustasid, et neil on vaja standardiseeritud süsteemi, et vältida segadust. «IATA koodid on reisimaastiku üks osa ja vajalik, et tunda ära lennufirmat, selle sihtkohta ja dokumente. Need on vajalikud ka sadade elektrooniliste süsteemide sujuvaks toimimiseks, mis on nende koodide ümber üles ehitatud,» sõnas IATA kommunikatsioonijuht Perry Flint.

Kolmekohalise koodi panemisel vaadatakse kõigepealt ega see kusagil mujal kasutuses ei ole. Kood antakse lennujaama või linna nimest lähtudes. Kui neist kumbagi võtta ei saa, vaadatakse paiga muid olulisi tunnuseid, mille järgi saaks koodi määrata.

Seni ei ole maailmas ühtegi kahe samasuguse tähisega lennujaama, kuid ametnikud ütlevad, et selline situatsioon võib ükskord kätte jõuda, mistõttu peab kogu protsessi uuesti läbi mõtlema. Siiski ei ole veel ohtu, et see niipea juhtuks.

Ühtlasi on lennujaamakoodide hulgas üsnagi naljakaid leide:

  • St. Pete-Clearwateri rahvusvaheline lennujaam Ameerika Ühendriikides, PIE (ingl k – kook)
  • Derby Fieldi lennujaam Ameerika Ühendriikides, LOL (ingl k – naeran kõva häälega)
  • Omega lennujaam Namiibias, OMG (ingl k – oh mu jumal)
  • Bolšoie Savino lennujaam Venemaal, PEE (ingl k – pissi)
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles