Avastusretk: see imeliselt trööstitu ja inimtühi Island! (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis leidub tõenäoliselt vähe inimesi, kes EI paneks Islandi oma unistuste reisisihtkohtade nimekirja. See pindalalt meist pisut üle kahe korra suurem saareriik poolel teel põhjapoolusele on tuntud lummava looduse, aktiivsete vulkaanide ja inimeste vähesusega, mistõttu iga hingelt eestlane leiab seal mõne üksiku koha, kus omaette olla.
Tõsi, viimasel ajal on asjad hakanud tasapisi muutuma, sest kui aastal 2010 võis saart külastanud turistide arvuks nimetada suurusjärgu 500 000, siis 2016. aastal ulatus sama näitaja juba kaugelt üle 1,7 miljoni ning arvestades viimaste aastate kasvutrendi arvatakse 2017. aastal turistide arv ületavat 2,3 miljonit. Seda riigis, kus püsielanikke vaid 330 000!
Seekordsesse reisiplaani kuulus ring ümber suurema osa Islandist – ajapuudusel jäi välja vaid Läänefjordide (Vestfirðir) ala Loode-Islandil – selle üsna eraldiseisva poolsaare läbisõitmine võtab koos peatustega vähemalt paar päeva.
Kohalikega vesteldes selgus, et samamoodi, Läänefjorde välja jättes, talitab lõviosa reisiselle, mis muidugi aitab veelgi kaasa sealse looduse algupära säilimisele.
VISUAALSE NAUDINGU MUSTERNÄIDE
Island on visuaalse naudingu maa. Isegi trööstitu kivi- ja vulkaanituha kõrb lummab oma üksildase ligipääsmatusega, rääkimata lugematutest kiirevoolulistest jõgedest koos kärestike ja koskedega ning loomulikult mägedest või liustikest.
Ja need värvid! Sünktumedad tuhakarva nõlvad, rohelise samblaga kaetud laavaväljad, valged lumemütsid ning jääsinine vesi moodustavad ansambli, millel silm lihtsalt puhkab.
MÖÖDA TURISTIDE MEELISRADA
Pealinnast ida poole liikuma hakates jäi esimesena teele nn Kuldne Ring, ehk siis saare kõige kuulsamad turistiatraktsioonid: Þingvelliri org, Gulfossi juga ja Geysir. Viimane on teadupoolest andnud nime kõikidele kuuma vett purskavatele aukudele maapinnas.
Tõele au andes tuleb ära mainida, et Geysir ise pole juba 20. sajandi algusest kordagi pursanud, aga naabruses asuv Strokkur lajatab see-eest iga kümmekonna minuti tagant korrapäraselt pahvaka sooja vett taeva poole.
Þingvelliri org on islandlastele ajaloolise tähtsusega – just siin kogunes aastal 930 esimest korda tänini tegutsev saareriigi seadusandlik kogu – Alþingi – mida peetakse vanimaks parlamendilaadseks organiks maailmas.
Samas kohas kuulutati aastal 1944 välja ka tänapäevane Islandi Vabariik (kuni sinnani kuulus Island palju sajandeid Taani kuninga alade hulka).
Põhjus, miks just Þingvellir sellise püha kohana iidsete islandlaste meeli köitis, peitub tõenäoliselt maapõues – risti läbi oru jookseb kahe kontinentaalse laama liitekoht, mis tänu sügavuses pulbitsevale jõule on omandanud suurejoonelised vormid. Muuseas, noodsamad laamad eemalduvad praegu üksteisest tempoga umbes 2 cm aastas ja nii on pragu maakoores mitmete meetrite laiune.
EUROOPA SUURIM LIUSTIK
Edasi ida poole liikudes läbib tee nr 1 linnakesi ja muid asustatud kohti, olles kohati rannikule lähemal, siis jälle kaugemal. Islandi lõunarannikul asuvad saare kõrgeimad mäed, mille tipud ulatuvad pisut üle kahe kilomeetri merepinnast, aga ka liustikud, sealjuures kogu Euroopa suurim omasugune – Vatnajökull, mis katab hinnanguliselt 8100 km², ehk peaaegu 8% Islandi pinnast.
Lisaks rannikule ja liustikele on lõunaranniku suurimateks atraktsioonideks kindlasti Seljalandfossi ja Skogafossi joad, kuhu isegi päevatuuri käigus Reykjavikist bussid kohale jõuavad.
Kaugemal idas ulatub mõni liustikukeel üsna mereranna lähedale ja sulav jää moodustab laguune, kuhu pidevas liikumises jääkamakad sisse sulpsatavad ning sooja õhu ja aeg-ajalt pilvede vahelt piiluva päikese käes tasapisi sulavad.
Kuulsaim neist on kahtlemata päris maantee ääres paiknev Jökulsárlón, mis paljudele tuttav mitmetest filmidest – James Bond, Lara Croft ja Batman on vaid mõni kuulsatest tegelastest, kes sealkandis seigelnud.
Island on üleüldse filmitegijatele tuttav kant. Tänu kohati ebamaisele maastikule kasutatakse saareriiki tihti just ulmefilmide võttepaigana (esimesena meenuvad näiteks lumised künkad «Interstellarist»).
Kahtlemata suurendavad kinno ja teleekraanile jõudvad filmid ja sarjad ka turistide voolu – selles osas pole tõenäoliselt vastast viimaste aastate suurhitile «Troonide mäng», mille fännid pidavat suisa hordidena Islandit külastama.