Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

VIDEO: Kus asub Euroopa kauneim matkatee?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Teekonda Chamonix’st Zermatti peetakse Euroopa kõige kaunimaks matkarajaks. Igati õigusega: saad imetleda kaht kuulsaimat tippu Mont Blanci ja Matterhorni,  näed enam kui 12 liustikku ja ületad 11 hingematvalt kaunist kuru. September on selleks matkaks parim aeg: päevad on päikeselised, lumeolud leebed ja varinguoht väike.

Kuidas saada osa looduse kõige ilusamatest imedest? Tuleb lihtsalt tulla kõrgele ja kaugele. Kuid selle raja teeb eriti ahvatlevaks see, et alguspunkti jõuda on imelihtne! Kõrge matkatee ühendab maailma kaht tuntuimat suusa- ja alpinismikeskust. Prantsusmaale Chamonix’sse saab enamikust lähikonna lennujaamadest aasta ringi käiva suusabussiga – ole vaid mees ja hüppa peale! Šveitsi mäe- ja suusasõprade lemmikpaik Zermatt küll sama avasüli rahvast ei oota. Linn on täiesti autovaba, mis lisab talle tegelikult veetlust! Rongiga saabuda on siiski käkitegu.

Rada on üle maailma kuulus õige mitmel põhjusel: lihtne tulla, võrratud vaated ja võrdlemisi lihtne ka teostada. Alati on mitu rajavalikut ehk turvalisem tee tavamatkajale ja ohtlikum retk mägironijatele. Viimane kannab sind põnevamatesse paikadesse, viib üle liustike ja järsemalt avatud ahelike, aga vajab varasemat kogemust ja matkavarustust. Kui valida klassikaline rada ja september, saab kenasti hakkama, omades vaid saapaid, seljakotti, kaarti ja avastamisrõõmu.

Mägimatk Chamonist Zermatti, Termini kuru, taamal Grand Massif ja Mont Blanci ahelik. | FOTO: Marko Külaots

Võrratud valged tipud

Prantsusmaa Mont Blanc ja Šveitsi Matterhorn on päris kindlasti kaks maailma armastatuimat mäge. Esimene on Euroopa kõrgeim ja teine kuulsaim, mõlemad on enim pildistatud mäed maailmas.

Mont Blanc mängib meiega sel korral peitust. Kõrge teekond matkajat kumbagi tippu vallutama ei vii, kuid tõotab imelisi vaateid mõlemale kaunitarile. Kuid esimesed päevad sajab ning valge tipp isegi ei näita ennast! Istub uduvalli sees ja peab peenikest naeru, kui meie hoogsalt üles marsime. Meil tuleb purjetada puhtalt isikliku optimismi ja entusiasmi peal, sest rasket ronimist saame küllaga, kuid kõrgele kurule jõudes näeme vaid… veel rohkem udu! Ega udu iseenesest ju kole ole, täitsa muinasjutuline nagu maailma äär, kuid ole sa oru põhjas või pilvepiiril – valge vatimüür on täpipealt samasugune!

Õnneks saime Mont Blanciga hiljem terveid õhtuid ja päevi tõtt vahtida, kuna ilm klaaris ära ning kõrguse tõttu paistis ta mööda mäekülgi kulgevatel teedel meile uhkelt ja imposantselt kätte. Enamikku matkapäevi saatis päike. Sellistes tingimustes ronid kõrgele ja sulle avaneb kilomeetrite viisi ahelikke, üks imelisem kui teine. Valendavad tipud mitmes rivis, tagumised paistavad õhuperspektiivi tõttu justkui läbi sinkja loori. Igal massiivil ja tipul on oma ainulaadne karakter. Šveitsi Alpides on enamik neist teravalt taevasse tungivad nagu sarved ja hambad, nimedki kinnitavad sama: Weisshorn (4506 m, valge sarv), Zinalrothorn (4221 m, Zinali küla punasarv), Dent Blanche (4358 m, valge hammas), Tête Blanche (3710 m, valge pea) jpt.

Mägimatk Chamonist Zermatti. Matterhorn. | FOTO: Kristina Herodes

Matterhorni saime aga nõrkemiseni imetleda, kaugelt ja lähedalt, üle oru ja otse jalamilt. Tipu iseloomulikku püramiidikujulist siluetti tunneb igaüks – motiiv on tuttav Toblerone pakendilt ja just mäe järgi on ka šokolaaditahvel püramiidikujuline. Matterhorn on ülbe mägi: kui Mont Blanc puhkab ümbritsevate ahelike rüpes, siis tema seisab uhkes üksinduses piiripostina Šveitsi ja Itaalia vahel. Saateahelik on rohkem kui tuhat meetrit allpool ning tipp särab igas suunas kaugele. Kui ta muidugi suvatseb end näidata – tavaliselt haagib osavalt pilved enda külge, nii et kui sinitaevas peaks hõljuma ka ainus pilvetups, on viimane tõenäoliselt Matterhornile pugejalikult külje alla ujunud ja lipitseb seal ilmselt terve päeva.

Jõuda kõrgele ja vaadata kaugele – küllap on see mingi instinktiivne soov, mis isegi madalate maade elanikes peidus. Esimene tung aitab tippude puhul tublisti kaasa. Ronimine on kehale loomulik liikumine: kasutad kõiki lihaseid, põrutust pole, pingutus on. Iga samm saab vaadete kujul rikkalikult premeeritud. Selliseid horisonte nagu mägedes ei avane mitte kusagil mujal! Mõnusa tunde tekitab ka see, et keset midagi nii mõõtmatult suurt saad sa aru, kui väike sa ise oled. Tähtsusetu samuti. Kaovad kõik kapriisid, pisiasjad, mille pärast oma tavatrajektooril muretsed… Probleemide tühisus saab hetkega ilmselgeks. Pea muutub kergeks ja uutele ideedele näib tekkivat samasugune piiramatu ruum nagu ümbruse otsatud panoraamid.

Askeetliku elu rõõmud

Mägede avarust ja ilu tasakaalustab tagasihoidlik elu. Looduskaunitelt platoodelt ja mäekülgedelt leiab arvukaid hütte, kuhu öömajale jääda. Baasvajadused on kenasti kaetud, ekstramugavusi pole – saad nariplatsi ühiskambris, rammusa õhtueine ja peamiselt saiast koosneva hommikusöögi. Arvad, et soe vesi kraanist ja privaatne tualett on elementaarne? Eksid, vennas, see on suur luksus! Mägedes õpid seda hindama ja ka vähemaga leppima. Pika higise ja tolmuse päeva lõpetuseks võib ainsat pesemisvõimalust pakkuda ka kilepalakatega piiratud vabaõhudušš vaevu leige, päikese käes soendatud veega – nagu näiteks Dixi mägimajas. «Dušš on, hm, üsna värskendav meil,» teatas reibas majaperemees laia naeratusega. Saapad jäetakse ukse taha, majas kooserdab kogu mägikamp ringi, Crocsid jalas. Süüakse vägevalt: kolm-neli toitvat käiku on tavaline ja õhtu lõpetuseks saab teed juua maailma kauneima vaatega võrkkiiges, imeline Arolla liustik otse peo peal lahti laotumas.

Mägimajas jäetakse saapad ukse taha, vaadet võrkkiiges saab imetleda crocsid jalas. | FOTO: Marko Külaots

Kas lihtsad tingimused on mägede miinus? Sõltub ootustest. Olen mägiretkedel avastanud, et minu vajadused lähevad järjest askeetlikumaks. Olgem ausad, ellujäämiseks on vaja märksa vähem, kui oleme harjunud olmeliselt nõudma. Üldse kaob komme nõuda kiirelt, asemele tuleb oskus tänada. Seal, kus algavad kõrgused ja vabadused, mis mind tõmbavad, lihtsalt lõpevad mugavused, need on sama võrrandi kaks poolt.

Kannatused ja kuristikud

Mägimatk pole mugav ka koormuse poolest. Tihti tundub tõus nagu lõputu Kolgata tee – tunne «kõik, rohkem ei jaksa» võib olla juba tunde tagasi kohatud, kuid ronid ikka edasi. Mingit varianti alla anda ei ole, nii leiad kusagilt ellujäämiskontolt puudavad jõuvarud.

Kuidas selline pidev pingutus saab toreda puhkuse osa olla? Aga saab! Kannatamist on võimalik nautima õppida, tekib omalaadne meditatiivne seisund, kus kogu energia on koondatud hakkama saamisele. Esimesed kaks-kolm surnud puntki on tülikad, aga kui edasi lähed, koged kergust ja vabadust. See pole ainult hullude lõbu, ma usun, et igaüks saab mägedes liikudes aru, et raske võib olla kerge. Ja võimete piirid on kümneid kordi kaugemal, kui me ise usume neid olevat.

Mägimatk Chamonist Zermatti. Varinguohtlik lõik Rosses ja Termini tippude all järsakul. | FOTO: Marko Külaots

Teekond Chamonist Zermatti pakub üldiselt heas korras rada. Mis viga kulgeda Alpi aasade vahel maalilisel rajal, eriti veel kui kalle jääb 20-30 kraadi kanti. Või mõõta ääretut kivikõrbe kusagil ülemisel platool, vaated silmapiiri taha ja kaugemale, kui oskaks unistadagi. Mulle meeldivad väga ka lahtistel mäekülgedel kulgevad rajad, mis pakuvad puhast silmarõõmu – ühel küljel on küll kaljusein, kuid teisel võrratu org ja eemale jääv mäemassiiv lubab end kogu ilus imetleda. Mis sellest, et siin on rada tihti kitsam kui riiul ja keskendumata oleks allakukkumiseks vaja õige vähe vaeva näha. Kui tee läks kitsamaks kui üks jalalaba, toetasin ühe käe vastu kaljut. Tundus korrapealt kindlam!

Märg ja mäed ei ole kõige mugavam kombinatsioon: kivid on libedad ja avatud teelõikude ohtlikkuse tase mitmekordistub. Mullapinnast saab aga puha pori. Tihti ripuvad negatiivse kaldega kaljunukid ka otse tee kohal ja halva nähtavusega neid ei näe. Ilma liialduseta – paksus udus ei näe kaugemale kui meeter-paar. Ühel järsul tõusul langesid kõik need olud kokku: kaljunukk kohtus mu laubaga, saabas pani pori peal lippama ja tuhisesin mitu meetrit hoogsalt allapoole. Õnneks sain pidama, enne kui oleks üle järsakuääre pudenenud.

Mägedes on normaalne, et matkaja saab igasugust ilma ja kõik aastaajad on korraga koos. Iga 100 m tõusuga läheb temperatuur mitu kraadi madalamaks. Iga kuru taga võib oodata uus ilm. Paduvihm pole mõistagi ülemäära mõnus, aga sellest läbi tulles oskad saabuva päikese üle jälle ogaralt rõõmus olla. Üldse on lihtne rahul olla: kui taevas nagu ämbrist vett kraesse kallab, rõõmustad, et sul leidus kotis selline tubli ja tõhus kileviineri kostüüm, mis kogu selle sopa kinni peab. Vihm algab sekundiga ja tihti saad piki päikesekuldset rada marssida otse musta pilve alla, sest mäetippudele meeldib pilvi kinni pidada.

Karmid kivivaringud

Veest kraadikese tõsisem teema on alla tulevad kivid. Europaweg on matkaraja viimane osa, mis ühendab Grächenit Zermatiga, väga populaarne tee, mis pakub võimsaid vaateid, nii et isegi mõndagi näinud mägikarud unustavad imestusest suud lahti. Tee avati aastal 1997, lubades matkajad paikadesse, mis varem polnud üldse ligipääsetavad. Kuid sellel, et ajalooliselt siin radu ei leidunud, on omad põhjused: maastik on erakordselt ebastabiilse koostisega ehk piirkond, kus ilma riskita liikuda pole võimalik. Rada on ohtlikult avatud ja ripub järsu sügaviku kohal. Siin-seal on karmimad kohad küll köitega julgestatud, kuid samm peab olema kindel ja närv külm nagu Eestimaa ilm, et sellest kõigest turvaliselt läbi tulla. Õnne läheb samuti vaja, sest kivide puhul ei tea iial, millal neil on plaanis liikuma hakata. Matka alustades otsustasime küll raskeid kivivaringulõike vältida, kuid raja lõpus polnud meil pääsu.

Alternatiivne tee sügaval oru põhjas tundus ebahuvitav ja mõtlesime, kui hull see varinguoht ikka olla saab. Kuid reaalsus suutis meid siiski üllatada. Pikad lõigud on õõvastavalt tontlikud – muredad kaljuseinad kõrgel pea kohal pilluvad alla kive, majasuurused rahnud on kohe-kohe kukkumas. Õnneks ei liigu selline mürakas hääletult – heli meenutab kõuekärgatusi. Kuid ülearu aegluubis need asjad õhus ei hõlju. Enamasti ei kuku kivi küll otse, vaid põrkab mäeküljel mitu korda, ent sellegipoolest pead väga täpselt jälgima, mis kukub, millal ja kuhu. Parem oleks, kui matkaja end samal ajal veidi mujale suudab sättida. Kivide langemisega kerkivad üles võimsad tolmusambad. See oli tõeline õudusfilmimaastik, millesse meil siseneda tuli. Jalgealune oli samuti täiesti ebastabiilne, igat mõõtu kaljulahmakad loksusid ja libisesid mudamassil, iga sekund tuli olla sada protsenti keskendunud. Huh, see oli päris kõhe ja oleks me eesootavat teadnud, oleksime ilmselt teise tee valinud.

Varinguohtlikke lõike oli mitu. Vahel oli päris veider vaadata üldiselt hästi märgistatud teed, kus korraga märgid kadusid. Või nii: rada on vahepeal täies tükis otsustanud end kuristikku heita, märgid helkisid korrapäratult kusagilt sadu meetreid allpool. Siis tuli liikuda lihtsalt ämbliku kombel mööda neid kive, mis tundusid veel paigal püsivat. Kusagilt kõrgemalt kinni võtta ei saanud, sest selline liigutus oleks võinud kivid veerema tõmmata ning laviini vallandada.

Mägimatk Chamonist Zermatti. Kivi laiutab keset rada, Europaweg. Roni üle kuidas saad - järsk kuristik selja taga on umbes 300meetrit. | FOTO: Kristina Herodes

Europawegil on peale ületamatu loodusilu muidki rosinaid, mis selliseid katsumisi ette võtma meelitavad. Sel on mitu kitsukest rippsilda, mis ületavad muidu täiesti ületamatuid mäekülgi. Ühe pühkisid hiljuti just massiivne varing ja mudalaviin minema, kuid äsja valmis uus, uhkem ja kõrgem sild. Kõndimine 85 meetri kõrgusel õõtsuval rippsillal, mis vaid 65 cm kitsas ja 494 m pikk (Euroopa pikim), pakub omaette unustamatut elamust. Kuid kõrgusekartjatel tasuks enne kolm korda järele mõelda ja klaas suhkruvett juua kui selle lindikese peale lustima ronida.

Mägimatk Chamonist Zermatti. Teekonnal kaljukitsi kohata on imelihtne! | FOTO: Marko Külaots

Elamuste kirkamale poolele kuuluvad ka retkel kohatud loomad. Üht teelõiku kutsutaksegi Kaljukitse rajaks ja seal olla hea õnne peale võimalik kitsega kohtuda. Meiegi teel uitas üks vanem elukas, sarved mitu korda pikemad kui keha. Õige laisk tegelane tundus, vantsis meile otse vastu rada vastu – kergem kõndida kui kaljut pidi üles kablutada. Oh seda vaimustust ja pildistamistuhinat. Sada meetrit hiljem keeras rada mäeküljele, kus jalutas kaks kitse, siis kakskümmend, viimaks oli kogu mägi neid nii tihedalt täis, et raskemaks ülesandeks kujunes leida tee, kus sa kohalikest elanikest mööda mahud. Viimaks harjusime kulgema samas rütmis sarviliste sõprade, kotkaste ja marmottidega, vaikselt ja viisakalt, õnnelik naeratus näol. Sest sõltumata takistustest teel on täiesti võimalik, et matkatee Chamonist Zermatti on tõesti kõige ilusam looduse meistriteos, mida Euroopas näha saab.

Chamonix to Zermatt | FOTO: art-science.com

Kas ma saan mägedes hakkama?

Oma sõprade pealt tean, et paljud lennukad matkaplaanid takerduvad liigse ettevaatlikkuse taha: äkki ma ei tule toime… Ära muretse, parem proovi! Esmalt hangi vähemalt 40-liitrine seljakott ja paar mägisaapaid. Lao kotti umbes 15 kilo suvalist nodi, lükka saapad jalga ning marsi lähima tornmaja treppe mööda tempokalt üles-alla. Saad ruttu ettekujutuse, mis laadi liikumist mägimatk pakub ja millist vastupidavust nõuab. Mitu tundi sa niiviisi heatujuliselt marssida jaksad? Nii pikk tasub plaanida ka matkapäev. Tundub raske? Pole hullu, sul on alati võimalik vähendada koormat, alandada tempot või võtta ühel päeval ette lühem distants. Pole vaja end rihmaks tõmmata, siis ei jää aega matka nautida. Kuid pole ka mingit vajadust oma võimete piiride kitsukeses kammitsas passida. Täna ei jaksa, homme juba jaksad – sitkus tuleb ainult tegutsedes.

Mägedes, usu mind, on treenida lihtsam kui kusagil mujal – kogu aeg ripub vapustav panoraam silmade ees, hingata saad kosutavat mäestikuõhku ja iga päev, tund ja minut pakub midagi uut! Võid 12 tundi rassida, nii et higikosk suliseb seljal, aga ise ei pane seda tähelegi, sest vaimustus katab pingutuse vaeva. Mägimatka külge käib veel üks veidrus – alla tulles kaalud kõvasti vähem. Ükskõik kui hea isuga mugid, päevas maha marsitud tuhandeid kaloreid ei suuda sa eluilmas taastada, miinus on paratamatu. Parem paki kohe püksirihm kaasa, sest kõik värvlid jäävad sulle raudselt laiaks.

Mont Blanc ja Matterhorn

Kõrge matkatee Chamonist Zermatti vajab 14 päeva, kulgeb Mont Blancist Matterhornini ning näitab kätte kõik Alpide uhkemad üle 4000 m tipud ja liustikud. Tavarada on 180 km pikk, mõõdukalt raske, kuid ei vaja erivarustust. Loos kirjeldatud varingulõikude asemel on võimalus valida madalam ja lihtsam rada.

Käepärase matkajuhi leiab Cicerone sarjast, autor Kev Reynolds (inglise keeles).

Mägimatka baasvarustus: matkasaapad, seljakott, matkakepid, kindad, mäestikuprillid, peakate. Kihiline riitus palavuse, pakase ja paduvihma tarbeks. Matkalina, minimaalsed hügieenitarbed ja vähemalt 50+ päikesekaitse.

Mont Blanc 4808 m

Euroopa kõrgeim tipp, paikneb Prantsuse Alpides.

Aastal 1786 vallutasid selle esimest korda mägironijad Jacques Balmat ja Michel Parrard, mis märgib ka tänapäevase alpinismi traditsooni algust.

Tipp pole tehniliselt nõudlik, ohtlikem osa teekonnast on varinguohtlik lõik, kus langeb kive. Umbes 20 000 alpinisti aastas võtab selle populaarse tipu sihikule, kuid igal aastal esineb ka surmajuhtumeid.

Matterhorn (Cervino) 4478 m

Euroopa kuulsaim tipp, paikneb Šveitsi Alpides.

1865 vallutas tipu esimest korda Edward Whymper, kuid see matk kujunes üheks alpinismi ajaloo koledaimaks katastroofiks – laskudes sai neli tiimiliiget surma.

Tippu jõudmine on riskantne ja äärmiselt raske väljakutse ka vilunud alpinistile – see alistati ühena viimastest. Matterhorni peetakse surmarikkaimaks tipuks, kus on hukkunud üle 500 alpinisti.

Väike matkaja ja hiigelsuur Matterhorn. | FOTO: Marko Külaots
Tagasi üles