Sisuturundus

Ülemaailmaääre kuningas

FOTO: Imre Poomi erakogu

Imre Poomi nimi ei ütle enamusele meist mitte midagi. Ega peagi. Sest miks peaksime me olema kursis 2555 hektaril laiuva kunagise Aidu põlevkivikarjääri elu-oluga, kus ei ela teadaolevalt ühtegi hingelist ja kuhu normaalne inimene kunagi ei satu. Ometigi on needsamad Ida-Virumaa (moodsama nimega „Eesti seiklusmaa“) hingeks olevad hektarid omamoodi kuningriigiks Imrele, kes koos pere ja sõpradega siit nii adrenaliini kui elatist hangib. Iga päev. Juba 15 aastat.

Kuigi Aidu karjäärist ei teata suurt, on tegu ühe unikaalseima piirkonnaga Eestis, mis otseselt seotud olnud paari põlvkonna elektritarbimisega. Nimelt on Aidu olnud 40 aasta vältel meie peamiseks põlevkivimaardlaks ja just sealt pärit maavarale võlgneme tänu, et saime lapsepõlves õhtuti koolitükke lambi- mitte aga küünlavalgel teha. Muidugi on karjäär juba aastaid kasutult seisnud ja meelitanud ligi ekstreemsuste otsijaid ning metsloomi. Aastatega on piirkonda istutatud 4 miljonit puud, mis üheskoos mägede, läbipaistva vee, ebatasase maastiku ja kümnete kilomeetrite pikkuste veekanalitega muudavad selle kõige ekstreemsemaks paigaks kogu Eestis. Need, kes vaimustuvad Harku karjäärist, pole Aidusse lihtsalt veel sattunud.

FOTO: Imre Poomi erakogu

Sealtsamast naabrusest pärit metsatehniku haridusega Imre Poom avastas maastikusõidu kire ilmselt just tänu kodukandi eripäradele. Kuna karjääriteedele ehitati pidevalt erinevaid takistusi, et lihtsurelikud ligi ei pääseks, mõjus see adrenaliininäljas kohalikele kui kärbsepaber. Nii hakkas ka Imre nuputama, kuidas takistustest üle saada.

Esimesed erisõidukid sai ehitatud GAZ 69 baasil. See oli uue aastatuhande koidikul. Tõsisemad maastikurehvid sai hangitud tutvuste kaudu, uus diiselmootor peale pandud. Imre jaoks ei ole maailmas midagi lahedamat kui autoga seinte ületamine. „Sõidad, näed, et sein tuleb ette, ei saa mööda, ei saa üle, ei näe üle ega ka ei saa üle kõndida, vot see paneb mind tegutsema ja otsima võimalusi,“ kirjeldab 43 aastane Imre oma sõltuvust. Kuid karjäärivalvurid olid usinad. Alguses kallati teedele takistuseks kivihunnikuid. Seejärel hakati kraave ehitama. Nii arenes ka jõudumööda Imre. Tänaseks on temast saanud ekspert. Võib-olla Eesti, aga võib-olla ka maailma parim. Mille tõestuseks on erinevate rahvusvaheliste maastikusõitude karikad. Sealhulgas 2009 aasta Venemaa meistri tiitel offroad absoluutklassis. „Kui auto pealesõidunurk ja kliirens on sobivad, siis on pea kõik takistused ületatavad,“ teab ta.

Kolmele kraavide ja seinte ületamiseks ümber ehitatud GAZ69-le järgnesid UAZ, siis Nissan Patrol. Mingil hetkel, 13 aastat tagasi, arenes hobist välja teenus. Sai alguse firma Adrenaator. Tänaseks peamiselt parima läbivuse ja mugavuse suhtega tuunitud Toyota Landcruiser „kaheksakümnetega“ takistusi trotsiv Imre tunneb kogu Aidut kui oma 5 sõrme. Ja on endiselt nõutuim giid sealkandis. Maapeal, õhus ja vees. Kuigi teenuseks on adrenaliin, suudab Imre seda tagada täiesti turvaliselt. Detailne riskianalüüs pakub igaks juhtumiks välja mitu tagavaraväljapääsu.Raskemates kohtades on ta ise roolis, kergemates kohtades istub kaardilugeja istmele ja laseb klientidel pedaali talluda. Imre räägib loo loo järel põlevkivi tekkest ja kaevandmisest, selle transpordist ja tootmisest. Näitab ja selgitab iga detaili paari tunniga lahti nii, et see eluks ajaks meelde jääb. Paljud tulevad tagasi üha uusi inimesi uudistama kaasates.

/ Imre Poomi erakogu

FOTO: PR-GURU OÜ

Hing kinni, karvad turris

Enamus seltskondi, kokku tuhandeid inimesi, kellega ta on Aidus safarit teinud, on saanud tunda Imre Poomi spetsiaalmenüüd. Need on nn nipiga kohad, kus vaadetest hing kinni jääb ja hirmust karvad püsti tõusevad. „Siit saab kõiki emotsioone, kuigi tuleb tunnistada, et Eesti inimesel on tavaliselt ikka hambad hirmust suus risti, aga piiksugi teha ei julge. Mõni ikka ka karjub.“ Kes tahab ka pori näkku saada ja maastikusõidu hirmu piire ehedamalt tunnetada, saab Landcruiserite kõrvale valida lahtise katusega Volvomärki veokikasti.

Imre võib tunde rääkida offroadi erilisusest. Kõige kõrgematest maasturitest, tugevdatud pampritest, tiivalaienditest, rehvi suurustest, kaldenurkadest, vintside arvust, masina raamile ehitamisest, amortide vahetamisest, maastikuluurest, klapperjahist, kraavide ületamisest jpm. Sest kõigi nende aastatega on Aidu safaril juhtunud vaid üks kummulikäimine GAZ69ga. Seegi jääb tegevuse algusaastatesse ning lõppes kõigile osalejatele kerge ehmatusega. Seevastu Venemaal ja mujalgi Euroopas käis Imre ainsa eestalsena kõige vingemate offroadikatega võistlemas tervelt kolm hooaega, iga kuu mõni võistlus. Korjas trofeesid ja medaleid. Lõpuks sai aru, et pere vajab teda rohkem siin. Ja kunded mõistagi ka. Võistlustel saadud kogemustepagas on täna peamiseks trumbiks, mille põhjal ehitada teenused üles nii, et need inimestele põnevad ja efektsed oleksid.

FOTO: Imre Poomi erakogu

Imre suudab tänase autopargiga korraga teenindada kuni 25 liikmelisi gruppe, selleks on tal abiks teised giidid-juhid. Kõik sama kandi mehed. Kristjan näiteks. Ja mis seal pattu salata, ka oma pere tütred Regina (14) ja Carmel (17) on abiks seiklusmatkade läbiviimisel. Piirivalvurina töötav pereema Kristina käib abiks peamiselt kanuumatkadel. On ju Aidus unikaalsed vett täis kanalid, pikim neist 25 kilomeetrit ja sügavusega  kuni 20 meetrit.  „Aidu on sobilik kõigile, see ei ole vaid adrenaliin ja ronimine. Me pakume erinevaid matku, jalgsi, purretel ja trossidega veekogune ületamist. Lihtsalt kogu Aidu nägemiseks on autod kõige praktilisemad.“

15 aastat maasturite offroadi kogemust on Imrest teinud oma ala parima. Ja sundinud ka vaheldust otsima. Uute väljakutse hulka kuulub mootorratastega kõigi nende samade raskuste trotsimime. Sest kuhu ei pääse maasturiga, pääseb enduuro-rattaga. Kui saabub motogrupp, lööb ka Imre oma motikale hääled sisse ja asub taas giidina kõige ette. Nii päevast päeva.

FOTO: Imre Poomi erakogu

Imre on vaieldamatult Aidu karjääri troonimata kuningas ja karjäär tema vasalliriik. Karjäär ise, mida kohalikud on hellitavalt kutsuma hakanud fjorideks, asub aga justkui mingis teises sõnuseletamatus maailmas. Mida kuningas suudab omakorda muuta veelgi erilisemaks, sõites autoga mõnele mäenukile nii, et rattad küll maas, kuid auto nina kenasti sügavuse kohal hõljumas. See on tema mäng kundede närvidel. Kord karjatas üks safariklientidest, kui oldi jõutud järjekordsesse „nipiga kohta“: kas me siit üle maailma ääre sõidamegi!?

Tagasi üles